Üldteada  tunnus on valu rinnus. Lisaks  vaatavad arstid  elektrokardiogrammi (EKG). Kaasajal on infarkti diagnoosimises  tähtsad  ka vereanalüüsid - kahjustatud rakkudest vabanevad ained osutavad südamelihase kahjustusele ja  näitavad  kaudselt kahjustuse ulatust.

Klassikaliselt on infarktivalu Uuetoa sõnul  vasakul pool rinnus, hästi tugev, põletava-pigistava-rõhuva iseloomuga. Valu leevendamises osutub  nitroglütseriin enamasti jõuetuks, abi pole traditsioonilistest valuvaigistitest, nagu  ibuprofeen. Tavaliselt kestab infarktile tunnuslik valu üle 20 minuti. Kirjeldatakse ka kätesuremist, mõnel patsiendil  kattub keha külma higiga. Eakamatel tekib väga sageli tugev üldine jõuetus. Pole harv, et valu tekib, kaob ja tekib uuesti, võib kiirguda selga, õlgadesse, kaela ja pähe. See, et valu on tihti lainetava iseloomuga uinutab haige valvsuse tõsise haiguse osas.

Samas on rida haigeid, kelle puhul ilmnevad hoopis teised kaebused. Näiteks südame allseina infarkti puhul võib esiplaanil olla hoopis tugev kõhuvalu, iiveldus, oksendamine ja haige võib sattuda hoopis kirurgi vaatevälja.

On patsiente (enamasti eakad), kelle esmane infarktisümptom on hoopis segasusseisund, hallutsinatsioonid, minestus - nemad satuvad neuroloogi vaatevälja. Mõnel inimesel ei ole üldse valu, aga esinevad rütmihäired, hingamisraskus ja õhupuudus.  Sestap võib juhtuda, et infarktile ei mõelda ja pöördumine arstiabi järele hilineb. Eriti ohustatud on eakad vanuses 80+, kellel vahel võib ainsaks kaebuseks olla mõned päevad kestnud suur väsimustunne. Infarktist rääkides tuuakse välja kolm alarühma, kelle puhul haigustunnused võivad olla pigem  ebatüüpilised ja "udusemad": naised, suhkruhaiged ja eakad. Lisaks - statistika osutab, et infarktihaiguse kõige esmane ilming võib olla ka äkksurm.