Mehed võiksid oma tervist enam väärtustada

PSA testi antakse vereprooviga.
PSA testi antakse vereprooviga.Foto: Scanpix/ PantherMedia
Mehed hindavad elus kõige olulisemaks armastust ja suhteid, kuid ei teadvusta omale, et need toetuvad eelkõige tervisele.

Ida-Tallinna Keskhaigla uroloog Martin Kivi vastab eesnäärmevähki puudutavatele küsimustele ja arutleb selle üle, kui altid on mehed arsti juurde tulema.

Kas Eesti mees tuleb ise arsti juurde või peab teda naine saatma?

Sellele küsimusele kõige paremini vastab Eesti meeste hoiakute ja käitumise uuring, mis on läbiviidud 2014 aastal. Uuringust selgub, mida mehed elus üldse tähtsaks peavad. Eestis elavad mehed kõikidest vanusegruppidest peavad kõige tähtsamaks armastust.

Teisel kohal on isiklik elamispind, siis laste kasvatamine, partnersuhted. Siis tulevad materiaalsed väärtused. Ja kuigi tervislik eluviis on lahutamatu osa sellest kõigest, jõutakse selleni alles 12. kohal. Mehed unustavad sageli, et hea tervis ja tervislik eluviis on kõige selle muu ja ka armastuse alus.

Kas ja millal siis mees jõuab arstile?

Siin on kaks kategooriat. Esiteks inimesed, kellel on kaebused, sest reeglina tekitavad eesnäärmehaigused urineerimishäireid. Väga palju loeb haridustase, kui palju ollakse teemaga kursis, palju ise loetakse. Eesti meedias on palju üleskutseid ja erinevaid tervisekampaaniaid ja inimestele tuletatakse üsna tihti meelde, et võiks ennast kontrollida. Perearstid on kohusetundlikud – kontrollivad ja saadavad patsiente.

Seega on üks grupp, keda sunnivad arstile minema kaebused, perearst ja info meediast. Kuna mehed hindavad väga palju oma partnersuhteid, siis kui naine ikka ütleb, et sa peaksid end võib-olla arstile näitama, siis minnakse. Samas on ka neid, kes ootavad ka vaatamata oma teadmistele ja loodavad, et ehk läheb üle.

2014. aastal läbi viidud Eesti meeste hoiakute ja käitumise uuringus vaadati, kuidas inimesed oma tervist hindavad. Selgus, et 2/3 meestest hindavad oma tervist heaks ja väga heaks. 55+ vanuserühmast hindavad oma tervist heaks pooled. Selge ju, kui sa arvad, et kõik on korras, siis ei jooksegi arsti juurde. Ja see on ka õige, sest meie meditsiinisüsteem lihtsalt lämbuks, kui kõik inimesed tahaksid kõike kontrollida. Mõistlik on siiski otstarbekas käitumine vastavalt kaebustele.
Tervislik eluviis on meeste puhul aga omaette teema. Kolmandik mehi suitsetab, 25% on ülekaalulised, tarbitakse alkoholi. Oma tervise pärast muretsemine ei ole meestel prioriteetide hulgas sugugi esikohal.

Arsti juurde jõudmisel mängib suurt rolli ka sotsiaaldemograafiline pool, mille me sageli unustame. Väiksemate linnade mehed väldivad suurde linna tulemist.

Ma käin vastu võtmas ka Narvas, kus on väga palju haigeid ja vajadus abi järgi väga suur. Ja kui ütlen, et on vaja tulla Tallinna uuringule, siis küsitakse sageli, et kuidas ma tulen, mis bussid käivad, kuidas ma bussijaamast haiglani jõuan? Tihti tegeleme lisaks oma põhitööle sotsialase nõustamisega. Väga suurt rolli mängivad hoiakud, haridus, vanus, kaasuvad haigused – see kõik kas piirab, soodustab või kaasneb selle probleemiga. Mehed tulevad arstile täpselt nii nagu need faktorid lubavad.

Kas eesnäärmevähi sõeluuringut oleks juurutada vaja?

See on väga mitmekülgne teema. Üldine seisukoht on, et sellist sõeluuringut ei ole vaja. Kõik eesnäärmevähi sõeluuringud on üles ehitatud ühele ainsale vereanalüüsile, mis on prostataspetsiifiline antigeen ja mis on organspetsiifiline, mitte haigusspetsiifiline ehk seda antigeeni toodab eesnääre.
Tõsi, kui inimesel on eesnäärme pahaloomuline kasvaja, siis PSA tase on kõrgem, kuid kõrge näit ei tähenda alati kasvajat. Mitmed eesnäärme haigused – suurenemine ja põletikud – mõjutavad PSA taset. PSA abil ei saa eristada agressiivseid vähivorme.

Eesnäärmevähi sõeluuringute kõige suurem puudus on see, et leitakse palju madala progressiooniriski vähiga patsiente, kes koheselt ei vaja agressiivset ravi, vaid jälgimist. Nende haigus ei ohusta nende tervist ega elu ning ei saa kunagi saatuslikuks. Kuid inimesele jääb siiski mõttesse tiksuma, et mul on vähk.

Sõeluuringute käigus avastatud eesnäärme pahaloomulist kasvajat ravitakse sageli ikkagi agressiivselt ehk eksisteerib kasvaja üleravimist. Igasugune agressiivne ravi tähendab aga tüsistusi. Siin peab kaaluma, et kas tüsistused on seda väärt. Peab olema siiski tõsine haigus leitud, et me neid tüsistusi aktsepteeriks. Eesnäärmevähi sõeluuringute tulemused ja näidustused on aastaid vaidluste teemadeks, sest vasturääkivusi on väga palju.

Käesoleval ajal on konsensuslikult kokku lepitud, et 50–69aastastele meestele tasub PSA testi teha, kuna eesnäärmevähi esinemissagedus alates 50ndast eluaastast läheb järsult üles ja maksimum on 65. eluaastal. 50-69aastastel meestel vähendab PSA analüüs eesnäärmevähi-spetsiifilist suremust ja metastaatilise eesnäärmevähi esinemist. PSA analüüsi on soovitatav teha alates 50. eluaastast.

Kui tihti peaks PSA testi tegema?

Esmane PSA testimine 40. eluaastastes meestel aitab hinnata nende hilisemat riski haigestuda eesnäärmevähki. 25 aasta pärast on suurim risk haigestuda eesnäärmevähki nendel meestel, kellel PSA algtase oli üle mediaantaseme, mis oli määratud 40. eluaastates. Mehed, kellel on PSA tase mediaanväärtusest madalam, ei vaja regulaarset jälgimist, sest nende risk eesnäärmevähki haigestuda on väike.

Vanasti kasutati vanusspetsiifilisi norme ehk mida vanem mees, seda kõrgem PSA võib olla. Aga sellega magati väga palju tõsist vähki maha ja sellisest lähenemisest loobuti.

Kui PSA on märkimisväärselt tõusnud, tehakse kindlasti lisauuringud. Kui tase on madal või tagasihoidlikult tõusnud, siis pigem jäetakse jälgimisele ja PSA analüüsi korratakse perioodiliselt, et hinnata täiendavate uuringute vajadust. Samuti on tulnud uuemad kasvajamarkerid, mis aitavad meil identifitseerida patsiente, kellel on potentsiaalselt kõrgem risk diagnoosida just kõrgema progressiooniriskiga eesnäärmevähki ehk tõsisemat haigust, mis vajab kindlasti ravi isegi madalate PSA väärtuste puhul. Ka madala PSA taseme puhul võib olla haigus tõsine.

Mis saab edasi?

Järgmine samm diagnostikas on koeproovide võtmine eesnäärmest, mis on küllaltki ebameeldiv patsiendile. 3–5% kõigist biopsiatest võivad anda tüsistusi vaatamata kõigile ettevaatusabinõudele: kuseteede infektsioonid, verekusesus, hematospermia, üliharva ka veremürgitus. Selleks, et mees jõuaks selle proovini, peavad olema hästi põhjendatud argumendid ja objektiivsed näidustused.

Milline uuringute järjekord on?

Kõik algab PSAst. Patsientide puhul, kellele varasemalt tehtud eesnäärme biopsia ei näidanud pahaloomulisust, kuid PSA kasvab ja jääb kahtlus eesnäärme pahaloomulisele kasvajale, kasutatakse võimaliku kolde asukoha täpsustamiseks magnetresonantstomograafiat. Kui kahtlane kolle eesnäärmest leitakse, siis võetakse sealt MRT/UH-uuringu ühendmeetodit ehk fusioon-biopsiat kasutades koeproovid.

Kas on mingi vaheetapp pärast PSAd, mis aitaks näiteks võimalusel vältida biopsiat?

On olemas 4Kscore test. See annab patsiendi seisundile individuaalse riskihinnangu, näidates agressiivse eesnäärmevähi leidmise tõenäosust, kui patsiendile tehtaks biopsia. Tulemus annab lisainfot otsustamiseks, kas jätta patsient jälgimisele või jätkata kõrge riski puhul eesnäärme biopsiaga. 4Kscore testi tulemused on näidanud võimalikku biopsiate ärajätmist 36% juhtudest.
Sellise testi ainus miinus on see, et see on patsiendile tasuline. Samas on see hea võimalus teada saada, kas biopsiat koos võimalike tüsistustega on mõistlik vältida.

Kas mehed kaovad jälgimiselt ära, kui neil otseselt midagi viga pole?

Ma võin küll öelda, et mehed on piisavalt koostöövõimelised, intelligentsed ja arste usaldavad. Kui inimene on kunagi uroloogi juurde mingi kahtlusega jõudnud ja me lepime kokku, et kordame aasta-kahe pärast analüüsi või uuringuid, siis nad tulevad ikka tagasi. Kui patsient põhjalikult, mitmekülgselt, rahulikult ja hästi nõustatud, siis me kohtume vajadusel alati uuesti.

Aga kolme aasta pärast, kui vahepeal on kõik hästi olnud?

Loomulikult sõltub jälgimise sagedus haigusest, kaebustest, progressiooni riskidest. Sellega saavad väga hästi hakkama perearstid, kuid kindlasti tuleb kirja panna selged jälgimise juhised. Kindlasti keegi jääb ära, keegi sõidab ära, läheb teise arsti juurde, kuid üldiselt käiakse end näitamas ikkagi väga kohusetruult.

Kui tuleb siiski operatsioon ette võtta ja valida on 20 aastat n-ö poolikut elu või viis aastat omast arust täisväärtuslikku, siis mida valitakse?

Kui me räägime vähist, mis on eesnäärmega piirdunud või lokaalselt levinud, siis on radikaalravi meetodeid üldiselt kaks – kas eesnäärme täielik eemaldamine ehk radikaalne prostatektoomia või radikaalne kiiritusravi, vahel neid meetodeid kombineeritakse.

Kui tegemist on madala progressiooniriskiga haigusega, siis sageli otsustatakse hoopis aktiivse jälgimise kasuks. On muidugi neid, kes keelduvad radikaalsest ravist. Igal radikaalravil on oma kõrvaltoimed, millest sagedasemad on näiteks erektsioonihäired ja uriinipidamatus.

Siin on patsiendi nõustamine väga oluline. Kui inimene esimest psühholoogilisest stressist üle saab, siis tuleb põhjalikult selgitada, mis haigusega on tegemist. Kui see haigus on kõrge progressiooniriskiga, siis tuleb potentsiaalseid ravitüsistusi aktsepteerida ja ravi teha.

Kas valitakse radikaalne kirurgiline ravi või kiiritusravi sõltub sellest, mis sobib kõige paremini patsiendile ja on kõige efektiivsem haiguse raviks.

Kui eesnäärmevähk on madala progressiooniriskiga ja ravil on tüsistuste tõenäosus näiliselt kõrgem saadavast kasust, siis me eelistame haiget pigem jälgida. Patsient käib regulaarselt kontrollis.
Pooled, kes on jälgimisel, lähevad viie aasta jooksul siiski radikaalsele ravile. Aga siiski vaid pooled.

Kuula ka mehe tervise teemalist raadiosaadet 22. nov kl 13:05 Äripäeva raadiost.

Äripäev
15. November 2018, 14:33

Terviseuudised.ee toetajad:

Vaata EST või RUS arhiivi