“Oleks saanud, oleksin vaktsineerinud!”

Marju andmas intervjuud Kingitud Elu fondi pressikonverentsil 2018 veebruaris.
Marju andmas intervjuud Kingitud Elu fondi pressikonverentsil 2018 veebruaris.Foto: Kingitud elu fond
Marju Maasik-Kütt (51) ravib emakakaelavähki. Selle üks olulisemaid riskitegureid on inimese papilloomiviirus ehk HPV. Marju ütleb, et kindlasti oleks ta vaktsineerinud end, kui see olnuks võimalik.

Kuid varem seda vaktsiini polnud ja nüüd juba on hilja. Küll aga on HP-viiruste vastu vaktsineeritud tema tütar. Seda juba ajal, kui riik vaktsineerimist ei kompenseerinud ja paarsada eurot maksvad doosid tuli perel ise kinni maksta.

Hoolika patsiendina oli ka Marju aastaid külastanud arste ja kurtnud esimesi haigustunnuseid. Meedikud paraku neid õige diagnoosiga ei osanud seostada. Nii avastati tema haigus alles III–IV staadiumis ja oli suur šokk.

Ravi käigus on Marju kogenud nii paranemislootust kui ka tagasilööke. Tema ravi on praegu sellises järgus, et aitab teda ravim nimega Avastin. See on tervishoiuteenuste loetelus ehk haigekassa poolt kompenseeritav, kuid just Marju diagnoosile see soodustus ei laiene. Sestap on ta nüüd üks "Kingitud Elu" fondi abisaajatest.

Edasi juba intervjuu Marju Maasikuga.

Kirjeldage palun ennast ja oma peret – kes Te olete?

Olen Marju, 50aastane. Olen pärit Tõrvast, kuid üles kasvanud ja koolis käinud Tallinnas Mustamäel. Peres on väga hooliv abikaasa ja kaks imetoredat last: ülikoolis õppiv tütar ja IX klassis käiv poeg. Praegu ma haiguse tõttu tööl käia ei saaks. Ka varem olin rohkem kodune, pühendusin perele ja oma lastele. See on olnud minu missioon.

Kuidas Teil haigus avastati?

Diagnoosi sain 2016 augustis. Enne seda oli pikk lugu. Mul oli aastaid valutanud selg, alguses vaikselt, kuid viimaks väga tugevalt. Ka olid põieprobleemid. Arstid ei leidnud midagi. 2016 varakevadel läks seljavalu väga tugevaks, lisandusid kõhuvalud, suured verejooksud.

Lisan, et kuna mul tehti 2002. aastal emakakaela konisatsioon, siis olin pärast seda jälgimisel, riskigrupis. Käisin pidevalt ühe ja sama günekoloogi juures kontrollis, ühtegi kutset vahele ei jätnud. Tema aga midagi kahtlast ei märganud.

Niisiis, kuna suvel 2016 läksid valud väga tugevaks, jõudsin nii EMOsse kui ka kliinikumi statsionaari uuringutele – midagi jällegi ei leitud. Raviti põletikke, kästi valuvaigisteid süüa. Seda ma ka tegin, võttes kindlasti märksa rohkem valuvaigisteid kui tohib – muidu polnud võimalik üldse elada.

Kuid augustis läks asi nii hulluks, et läksin ise regionaalhaigla EMOsse ja sealne valvearst saatis mu viimaks kompuutertomograafi. Seal märgati midagi, võeti haiglasse uuringutele, otsustati teha operatsioon, kuid saadeti operatsioonilaualt tagasi. Ja siis öeldi, et pilt on seest hullem kui kompuuteruuringult paistab, mul on III staadiumi emakakaelavähk!

Mäletan, et konsiiliumi ees seistes küsisin: kuidas on see võimalik, ma ju nii hoolega käisin arstide juures? Mulle öeldi, et tuleb käia õigete arstide juures. Ma ei tea, kus see nimekiri on – ma jagaks seda!

Kas Teie haigus võis olla tingitud HP-viirusega nakatumisest?

Jah, sest ma ei saa ka eeldada, et see teisiti oleks olnud. Ega polegi võimalik öelda, et vot sellest hetkest algas haigus – põhjuseid ei osata öelda.

Selge see, et kui mul olnuks võimalus end selle viiruse vastu kaitsta, oleksin seda teinud. Nii nagu minu tütar on nüüd kaitstud.

Vaktsineerimine on väga tähtis. Otsuse vaktsineerida peavad tegema vanemad oma laste puhul enne nende suguelu algust. Enne seda otsust arutasin seda teemat loomulikult paari inimesega ja ka iseendaga pidasin tõsise dialoogi maha teemal "poolt või vastu".

Peale jäi "jah, poolt". Tore on elada maailmas, kus ei pea enam iga haiguse pärast muret tundma, kuid tuleb meeles pidada tõsiasja, et paljud haigused ongi tänu vaktsiinidele kontrolli all. Praegune võitlus, mida ma pean elus püsimise eest, et olla mulle kallite inimestega koos, on liiga kõrge hind selleks. Ma ei soovi seda kellelegi. Mõelge sellele, kui neid poolt ja vastu argumente kaalute!

Milline on olnud Teie senine ravi?

Algas kiiritusega, nii sisemise kui ka välisega. Kõrvale tehti toetavat keemiaravi. Alguses olid uudised head, vähikolded vähenesid, taandusid.

Kuid 2017. aasta kevadel hakkas mul kael väga valutama, ei saanud pead isegi pöörata. Käisin kaelavaluga ka EMOs, seal tehti röntgen, midagi tõsist ei nähtud, kirjutati uued valuvaigistid ja saadeti koju.

Terve suvi kael valutas, lisaks köhisin palju, mille puhul määrati antibiootikume. Augustis oli korraline ülevaatus, kurtsin sealgi kiiritusarstile muret ja ta lasi teha uue kompuuteruuringu koos kaelauuringuga. Selgus, et vähk oli tagasi ja siirded ajanud kopsu, põrna, kaelalülisse.

Arst ütles halva uudise, mis mul sel hetkel silme eest täiesti mustaks lõi: „Te olete tervenematu!“. Minu jaoks tähendas see seda, et maha kantud pole, aga pole enam ka elujõuline inimene, kõigud kahe maailma vahel.

Kaelalülile tehti siiski kiiritus, see parandas mu enesetunnet. Sain jälle pead pöörata. Järgnes ravi teine etapp, keemiaravi palliatiivse ravina. Keemiaraviarst arvas, et mind saaks aidata ka Avastin, mida haigekassa aga minu haiguse puhul ei korva. Õnneks "Kingitud Elu" fondiga läks asjaajamine väga kiirelt.

Siis juhtus, et mullu detsembris tundsin, et ka peaga on imelik lugu. Tehti järjekordne kompuuteruuring ja leiti kolle ajust. Magnetuuringus aga selgus, et ajus on kaks kollet. Sain uuesti ka kiiritusravi, mis suunatakse otse koldesse. Keemiaravi tõttu on praegu silmanägemine kehv, kuid see peaks ajapikku taastuma.

Kuidas Te ravi talute ja kuidas on lood söögiisuga?

Üldiselt õnneks ei ole mul isu ravi ajal lõplikult ära kadunud. Olen väga teadlik tervisliku toidu eelistaja, vahel luban endale liha ka, kuid suur osa toidust on värske ja puhas, erinevad õlid jne. Kolm asja on menüüst välistatud: piim (olen laktoositalumatu), lisatud suhkrud ja nisujahu.

Kuidas Avastini ravi käib?

Avastini saan ühe ravikuuri ajal natukene üle 100 ml. Tegu on 3 doosi tsükliga, millest ühe tsükli olen läbinud. Viies doos on varsti plaanis. Lähen haiglasse päevaravisse, seal pannakse tilkuma ka muud ravimid, ja siis Avastin. Kui keemiaravi lõpeb, saab Avastini ravi mulle jätkata. Loodetavasti aitab see haigusel taanduda.

Mis prognoosi arstid on Teile andnud?

Mulle öeldi, et elulemus minu haigusega on keskmiselt 5 aastat. Sellest siis 1,5 aastat on läbi, kuid ma olen optimist, muidu ei saakski. Olen palju lugenud oma haiguse kohta ja saanud teada, et 1% on võimalus terveneda. Kui Eestis saab selle diagnoosi aastas 170–180 naist, siis järelikult paaril neist ju on võimalus välja tulla! Miks ei võiks mina olla see üks! Samas tuleb olla realist ja mitte ülemäära roosade prillidega ringi käia. Siis võib juhtuda, et kukud väga sügavale, kui toimuvad tagasilöögid.

Ainult enda optimismist ei piisa. Mul on väga hea meel, et minu ümber on mitu fantastilist sõbrannat, kellega saan nii naerda kui ka nutta, ja mis peamine, rääkida vabalt ka haigusest, tunnetest ja surmast. On väga tähtis seda teemat mitte vältida. Kõige olulisem osa on aga minu perel, kes mind armastusega toetab. Nad saavad osa minu igast õnnestumisest ja ebaõnnest, mis neile on muidugi raske, kuid veel raskem oleks kõike nende eest varjata.

Lisaks on mul väga palju abi olnud psühholoogidest ja minu enda sisemisest mõttetööst – ma mediteerin. Veel on meie perel pisike oaasike Tõrva linnas, väike krunt aiamajakesega. Olen veetnud oma lapsepõlve suved selles linnas ja mind tõmbas sinna tagasi. See koht annab mulle jõudu ja energiat. Seal kogesin mullu suvel ka midagi erilist, mis siiani jõudu annab: äikesetormi, mis poolteist tundi läks meist üle. Nautisime seda võimast looduse vaatemängu kogu perega.

Mis annab Teile veel jõudu, mis hoiab tuju üleval?

Me unustame, et suurema osa igavikust meid ei eksisteeri. Seda lühikest aega siin planeedil Maa pole mõtet raisata sõna otseses mõttes jama peale. Mul on suur au olla väljavalitu, kogema, nägema, tundma elu tema kõigis toonides. Kui keegi ei leia rõõmu teistest inimestest, tasub rõõmu tunda päikesest, kuust, ka lumetormist.

Mulle väga meeldib vihm ja äike: võimas, ettearvamatu ja sama ohtlik nagu elu ise. Kui ei leia väljastpoolt rahu, tuleb leida sisemine rahu. Tähtis on igaviku seest seda väikest aega, mis meile antud, kasutada enda sisemise rahu leidmiseks. Meile on antud võimalus reisida igal aastal tasuta ümber Päikese! Olen ka ise mõelnud nii, et ei ole vaja surra enne oma surma.

Artikkel ilmus märtsikuu Terviseuudiste paberlehes.

Äripäev
01. October 2018, 15:30

Terviseuudised.ee toetajad:

Vaata EST või RUS arhiivi