Ühe haige lugu: Vereanalüüs viis raske diagnoosini

“Ka keemiaravist tahan ma mõelda kui rakkude abistamisest, mitte hävitamisest,” ütleb Ille.
“Ka keemiaravist tahan ma mõelda kui rakkude abistamisest, mitte hävitamisest,” ütleb Ille.Foto: Scanpix
Tallinna elanik, 75aastane Ille (nimi muudetud) on üks neist, kes juba üle 4 aasta on vaadanud tõtt iseendaga, elades lümfivähki ravides. Tema teekond ravi suunas sai alguse lihtsast vereanalüüsist.

Tähistame selle intervjuuga rahvusvahelist verevähi märkamise kuud. See vapper Tallinnas elav naine on õppinud tänu haigusele, kuidas säilitada rahu ning lootus ka raskematel hetkedel. 

Kuidas jõudsite päeva, mil haigus avastati?

Kõigepealt sõnan, et minu lugu on diagnoosiga elamise, mitte tervekssaanu lugu. Siin on minu arusaamine keha toimimisest, mis ei pruugi olla tõde, kuid minu jaoks see on seda.

Millest kõik alguse sai? Võiks öelda, et ma ise avastasin. Oli 2013. aasta lõpp ning olin sügistalvel korduvalt külmetushaigustes olnud ja antibiootikume saanud. Ütlesin perearstile, et võiks ehk vereanalüüsi teha, sest üle nelja aasta ei olnud mulle uue perearsti juures ühtki proovi tehtud. Arst arvas, et see pole vajalik. Et ma saatekirja ei saanud, uurisin, kas patsient saab ehk ise tasudes lasta analüüse teha. Saab küll. Nõnda tegin omapäi mingi valiku.

Nii ma siis sain vastuse, kus verenäitude numbrid ei olnud üldse selles vahemikus, mida peeti normiks. Tahtsin selgust saada ja läksin oma analüüsiga uuesti perearstile. Sain saatekirja hematoloogile. Kaks kuud hiljem, jaanuaris 2014, olin diagnoosi saanud – KLL ehk krooniline lümfotsüütleukeemia. Nii see algas, olin 71aastane.

Mis võisid olla riskifaktorid haiguse tekkimisel?

Küllap stress on üks neist. Vaatamata pensionieale pidin mingi aja veel täiskoormusel töötama, et oma korterilaen lõpuni tasuda. Pingutasin ja lugesin päevi.

Pinge pidi ikka meeletu olema, sest keskraamatukogus lugemisvara valides ja avastades, et mu kott on toolilt kadunud, kukkusin 2013. aasta jõuludel kokku.

Mõtted tuiskasid peas ühest tupikust teise. Mul polnud koduvõtmeid, mobiili, pangakaarte, ID-kaarti... Keset kogu seda jõulumeeleolu olin kodutu ja rahata keset lumist pimedat linna. Pere ja sõbrad olid mobiilihelina kaugusel, aga telefoninumbrid olid mobiilis.

See paanika ja jõuetustunne andsid oma osa kõigesse, mis mu kehas toimumas oli. Kui on nii, et stressihormoonid “seiskavad” immuunsüsteemi rakkude aktiivsuse, siis oli mu keha pikemat aega halvas seisus olnud.

Kuidas on kulgenud ravi?

Tänaseks on mul neli aasta sees läbitud kaks keemiaravi tsüklit, mis on jaotunud kuuele kuule. Kõik on olnud talutav. Alustasin ravimikatsetuse programmi testrühmas, nii oli arvuti valinud. Sain muud võrdlusravimit, mis, loodetavasti ei olnud platseebo, sest toimis hästi. Raviperioodide sees olid selgroomurrud, mis küll ravi ei seganud, aga tegid olemise keeruliseks. Siis vajasin aeg-ajalt abi. Ega rippuda kellegi küljes ei saa, siis muutud ise abituks ja teised väsivad ära. Niipea kui hakkad kaastunnet ootama, kaotad osa oma väest.

Pere, lapsed ja lapselapsed on jaganud mu emotsioone, ära kuulanud ja olnud kohal, kui olen hätta jäänud. Pojapoegadest on uskumatult suur tugi. Imestan, kui palju südametarkust ja empaatiavõimet võivad noored inimesed endast üles leida.

Kõik sõbrad on alles jäänud. Aina ja aina abi küsida ei ole üldse lihtne. Võib mõelda kas nii, et see on teistele koormav või nii, et see teeb ka nende hingele head. Siin elus oledki kord andja, kord paluja, see on ka elukestev õpe. Ma ise muidugi olen pidanud õppima alandlikkust, et abi üldse küsida. Meie kultuuris ei ole alandlik olemine just väga tavaline.

Mis on kõige raskem olnud?

Üks raskemaid asju on elada teadmatusega. Teadlased on hinnanud sellega toimetuleku ja eluea pikkuse sõltuvust. On ilmnenud, et eluiga on pikem neil, kes teadmatust paremini taluvad.

Hirmust jagusaamine pole kerge. See saatis mind 1,5 aastat. Hirmutunne on omaette nähtus, mis halvab keha toimemehhanismid ja tahtejõu. Mõtlemises valitseb tohutu segadus, loogikat on siit raske leida. Hirmu sees tehtud otsused tuleks kohe mälust kustutada. Rahunedes tuleb uuesti mõelda. Igal juhul peaks hirmust lahti saama mistahes viisil ja võimalikult kiiresti, kasutades keerulise nimega eneseabi viise või lihtsaid toiminguid.

Kui keha on suure füüsilise koormuse all, siis kandub see hinge ja vaim jääb nõrgaks. Sellega vöikski tegelda, siis ei jää ka hirmule aega ega ruumi.

Ei maksa põlata eneseabi-raamatuid. Kui suudad oma tunded-emotsioonid paremuse poole pöörata, rahuneb ka keha ja immuunsüsteem on valmis tervendamistööd alustama. Ma loen oma märkmeist, et kolm kuud pärast diagnoosi saamist olen värvinud esimest korda huuli. Kas siit võis äkki alatagi parem toimetulek hirmude ja teadmatusega.

Kuidas tulla toime hirmuga?

Hirmutunne on nii oluline, et sellest kirjutatakse raamatuid. Ma elasin selle tunde sees esimesed 20 kuud. Liiga kaua. Siis ühel suvisel reede õhtul jättis hirm mu maha. Siiamaani. Esimene asi, mida märkasin – ma olin unustanud olla õnnetu.

Hirm on alati ahistav, ükskõik, mida kardame. Aga eriti halvav on tunne, et su elu on ohus. Tundub, et see justkui polegi hirm surma ees, vaid pelg sinnamaani elamise ees.
Hirmumõte, teadagi, vallandab stressihormoonide voo, mis ei jäta puutumata ühtki keharakku. Immuunsüsteem läheb “lukku”, jääb ootele. See pole kehale kohe kindlasti hea, kui nii jääb pikaks ajaks. Üks arst rääkis lahti selle, miks hirmumõtted tekivad just öösel, nii et uni kaob. Kui aju on jäänud tööta, hakkab see tegelema ürgsete hirmumõtetega.

Öösel tekivad lihtsalt liialdatud mured ja on hea teada, et hommikul korrastab aju need mõtted ära. See on rahustav, kui teame, et selline meeleheide on meie füsioloogiasse programmeeritud tühikäik, mis tuleb lihtsalt üle elada.

Mida tegin selle esimese poolteise aasta sees, kus hirm mind maha ei tahtnud jätta? Olin palju asju proovida jõudnud. Minule sobis soovitus olla tegevuses, nii et kogu maailma asjad on justkui meelest pühitud.

Kui teha midagi suure tuhinaga, oled vägagi elus, nii et naudingu- ja õnnehormoon serotoniin, endorfiin jt ujutavad kõik su rakud üle. Kui leiad rahu, jääb palju ettemuretsemist ära. Jälle elule säästetud aeg. Maalimiseks ehk... Värvid on hingele head.

Millest veel tuge leiate?

Aitab elamine päeva kaupa. Kui ma elan tänase päeva lõpuni, siis on suur tõenäosus, et homne tuleb ka. Aga täna ongi juba üks neist homsetest päevadest käes. Kohe praegu on aeg tegelda just selle vahepealse elamiseks jäetud aja mõtestamisega. Elada tänulikkuses ja rahulolus. Nii paljukorratud jutt, aga me ei võta seda tõsiselt.

Millegi suhtes tänulik olemine aitab oma elu mõtestada, tuues tähelepanu võimalustele, mis on sul täna olemas ja pöörab ära sellelt, mille kadumise pärast sa hirmul oled. Rahuolematuna mõtleksime aina asjadele, millest vöiks ilma jääda tulevikus.
Igast naljast kinni haarata, naerda ja nutta. Kui on ohkamise aeg, siis tuleb ohata. Kui on nutmise aeg, siis nutta.

Nutmine on nagu hinge suurpuhastus. See pole küll alati ülesleitav, aga kui ükskord tuleb, siis las voolata. Kui juba ka naerule koha leiad, pole hirmul enam raasugi ruumi sinu sees.

Kollektiivsest hirmust tuleb eemale hoida. Võib vaid ette kujutada, kui suur on ühishirmu jõud, kui selle taga on ühiskonna ja kogu suure maailma inimeste hirm vähihaiguse ees. Sellega lihtsalt peaksid kõik asjassepuutuvad inimesed arvestama ja mitte võimendama hirmu. Ka haiguste ennetamiseks mõeldud tekstid võiksid olla pigem kiretud kui jõuliselt hoiatavad või hirmutavad. Küll nad pärale jõuavad.

Kust olete ammutanud jõudu?

Mingil hetkel olin leppinud olukorraga, saavutanud rahu. Olin hakanud mõtlema, kas mul on ka mingeid valikuid.

Otsisin võimalusi, kuidas oma keha toimimas hoida. Ma ei sekeldanud enam ringi kogu ärkveloleku aja, vaatasin oma päeva läbi suurendusklaasi. See aeglustas aja kulgemist ja tunnid said mõtet juurde.

Vahel tuleb hirmuhoog, et ma ei pruugi kõige sellega toime tulla. Aga kui mõni raskem hetk juba kohal on, siis lihtsalt oled, saades tunda seda jõudu, mida ei teadnudki endas olevat. Meile on ikka palju rohkem väge antud, kui me üldse arvatagi oskame.

Rahu, mitte lahing. Mis iganes aset leiab täna või homme – võtan kõik vastu. See ongi minu elu. Ma ei saa seda ei vahetada ega elamata jätta. Meil ei ole nagunii lõplikku kontrolli oma elu üle.
Igal juhul suureneb elu helgema poole tunnetamine tohutult ja muidugi – tänulik olemise aeg. Ei ole enam halba ilma ega tüütut tööd. Võimalus seda kogeda toob suure rahuldustunde. Siin maa peal on nii õiged asjad. On olemas palju teisi haigusi, mis inimest terve elu saadavad. Kas neil on kerge? Miks peaks kollektiivne hirmulainetus vähidiagnoosi puhul nii hüsteeriliselt valdav olema? Kuidagi peaks leidma mingisuguseidki vastumõjusid ja maharahustamist.

Mida on haigus elukvaliteedis muutnud?

Mu diagnoos iseenesest ei olegi piiranguid eriti seadnud. Ühe reisigi olen teinud sel ajal, aga üldiselt hoian kodu lähedale. Kodus on nii hea.

Minu piirangud on olnud siis, kui esimesest selgroomurrust olin juba neli kuuga välja tulemas, kui sain järgmise, mõne kuu pärast veel ühe. Niimoodi aasta läbi elu, kus tuli ümber õppida magamist, kõndimist, seismist, mahapudenenud asjade kättesaamist. Sama aja sees tuli käia pool aastat keemiaravil. Murrud on luuhõrenemisest, milles võib oma osa olla ka ravimeil.
Jah, joogat enam teha ei saa. Mida saan, on sirge seljaga 10 kükki, käte äratõuked seinast, tasakaalu harjutamiseks ühe jala peal seismine, mis on mälestuseks joogast. Lisaks lihtne käte-jalgade raputamine, mis on isegi qigongis soojendusharjutuseks ja mõned liigutused veel. Midagi siiski, et keha tardumisest säästa.

Nende aastate sisse mahub veel üks tõsisem allergiahoog ja reaktsioon antibiootikumile, mis mõlemad viisid haiglasse nädalaks-paariks. Pärast seda hakkasin uuesti liikuma, julgestuseks pojapojad või sõbranna.

Mida soovitada teistele? Millest on kõige enam abi, et hakkama saada?

Unustada ära, et oled haige. Algul, kui oled diagnoosi saanud, on muidugi võimatu sellele pidevalt mitte mõelda, aga ajaga muutub lihtsamaks. Kui jagada ärkveloleku aeg väikesteks ajaühikuteks, nagu viis minutit või üks minut, siis võib leida ajahetki, kus tabad end olemas rahus, õnnetundes või naermas ja nalja heitmas. Väike ajaühik rõõmuga täita täna on igal juhul parem kui hoida mõtted päev läbi hirmu ja teadmatuse juures kinni kõige selle pärast, mis võiks juhtuda ühe või viie aasta pärast.

Meil on juba mitmeid tarku julgustavaid raamatuid tõlgitud, mida tasuks endale osta. Neid ei saa lugeda vaid ühe korra nagu juturaamatuid. Raamatud aitavad igal juhul.
Kui kodus hakkab tuba kitsaks tõmbuma või lagi madalaks vajuma, on õige aeg minna välja ja kõndida “ärani”. See “ära” võiks olla kasvõi 15 minuti kaugusel, niimoodi edasi-tagasi käies ongi päevane 30 minutit käes. Lümf ja veri tahavad lihaste liigutamist. Kogu keha ootab liikumist.

Kas olete oma söömisharjumusi muutnud?

Palju soovitatakse söömise muutmist. Olen väga päri: see on vähim, mida kohe teha saame oma keha toetamiseks. Ikka ja jälle, lugeda ja uurida, kuni leiad oma, muidugi neid tõsisemaid raamatuid, kust saaks teadmisi kehakeemiast. Siis tuleb ka usk. Mina olen algusest peale uskunud neid, kes järeldavad, et tark on toidust välja jätta magus ja kõik see, mis keha kohe glükoosiks muuta saab. Seevastu köögivili igas toidus öeldakse olevat justkui igapäevane keemiaravi. Minu nägemuses on lihtne kokkuvõte kogu loetust see, et kõik mõru ja kibe ei meeldi võõrrakkudele, ei kurkumiin ega roheline tee, ei maitsetaimede kibedus ega mõrkjad köögiviljad, sh küüslauk jt laugud ning kapsad, lisaks veel oliiv- ja maarjaohakaõli jm.
Kõige-kõige halvem soovitus, mida kuulnud olen – te ei pea ise midagi tegema.

Kas olete haiguse põdejate ühingult tuge saanud? Kui oluline on saatusekaaslasi
tunda?

Ma pole varasemalt olnud teadlik ja pole ka aktiivselt otsinud. Suure hulga inimeste koosolemine on anonüümne ja seal on raskem avaneda. Osaleks väiksema tugirühma koosviibimistel, et vahetada infot, mida keegi kuskilt on lugenud või teada saanud. Teavet on palju ja väga vastuolulist. See olekski paras paik arutada, kas võtta mingi soovitus tõeks või jätta igaks juhuks kõrvale. Võiks kõik halva, mis on olnud, rahule jätta ja keskenduda võimalustele.
Koosviibimised ei peaks keskenduma haigusele. Ma püüan iseendale mitte sisendada pidevalt, et olen haige või põdeja. Mõtete suunamine haigusele teeb üdini haigeks. Rahulikum on mõte, et mu kehas on miski korrast ära ja vajab abi. Ka keemiaravist tahan ma mõelda kui rakkude abistamisest, mitte hävitamisest.

Kui on nii, et vähirakud on rakud, kelle mitokondrid on vigastatud ja neil pole võimalik õigeid signaale kätte saada, siis ei saa nad minna loomulikku rakusurma e apoptoosi. Seega on need rakud omadele võõraks jäänud ja immuunsüsteem ei tunne neid enam ära. Nii nad jäävadki omaette elu elama. Nimetan endamisi vähirakke võõrrakkudeks ja neid tuleb aidata. Omalt poolt annab alati midagi head teha oma keha ja hinge jaoks. Pole olemas harjumusi ega protsesse, mida ei tasuks muuta. Vaid teavet ja usku on vaja.

Kuidas on läinud koostöö meedikutega?

Mida mina tajun, on suhted oma arsti ja õdedega. Kui see on turvatunne, siis on kõik hästi. Ma kogen pidevalt, et olen kaitstud parimal võimalikul moel ja oodatud.

Lisan kaks pildikest haiglast: küsisin haiglas olles õelt, kuidas ta jaksab. Ta vastus oli, et see on kutsumus. Ühel hommikul tuli minu raviõde palatisse ja ütles: “Tere kallis, kuidas läheb?”
Tõsi on, et kaasaegseid uusi ravimeid võiks alati rohkem olla. Arst annab endast parima ja panustab tohutult meie ravisse. Otsime ja mõtleme, mida ise saaks teha. 

Äripäev
25. September 2018, 16:16

Terviseuudised.ee toetajad:

Vaata EST või RUS arhiivi