Psühhiaater: inimese kasvatamine on visa tegevus

Tallinna lastehaigla vaimse tervise keskuse juht ja psühhiaater Anne Kleinberg.
Tallinna lastehaigla vaimse tervise keskuse juht ja psühhiaater Anne Kleinberg.Foto: Raigo Pajula
Kui tahad, et lapse sooritused oleksid edukad, pead õpetama ta ka lõdvestuma ja puhkama, rõhutab Tallinna lastehaigla vaimse tervise keskuse juht ja psühhiaater Anne Kleinberg.

Tallinna lastehaigla vaimse tervise keskusel täitus augustis juba kolmas tegevusaasta. Keskuse juht ja lastepsühhiaater Anne Kleinberg kinnitab, et tagasi vaadates on saavutatu üle põhjust uhkust tunda.

Mis Teile viimasele kolmele aastale tagasi vaadates enim rahulolu pakub?

See, et me oleme suutnud säilitada oma keskuse hea idee. Inimeste pealevool ja abivajadus on olnud suur, aga me oleme jõudnud sellele tulvale vastu panna ja selle kõrval ka oma süsteeme siin edasi arendada. Oluline näide siin võiks olla meie vaimse tervise õdede vastuvõttude käivitumine.

Oleme kõiki võimalusi proovinud ja rakendanud selleks, et kõik, kel on vähegi põhjust meie juurde tulla, et nad saaksid abi ja et ravijärjekord ei oleks liiga massiivne. See on olnud suur väljakutse, et ei jääks eemalejäätuse tunnet inimestele. Et neil oleks teadmine sellest, kui ta ka ei peaks siia tulema, siis kuhu ikkagi? Meie nõustamistelefon töötab praegugi innukalt. Meie registraator ja õed on lisaks arstidele kõik võimelised nõu andma ja suunama, et inimesed ei upuks võimalikus infovaakumis. Kõik rahutud lapsed ei pea alati psühhiaatri juurde jõudma, aga kuhu siis ikkagi?

Oleme õpetanud kõiki meiega koostööd tegevaid kolleege, et nad ka teaksid, kuhu abivajaja suunata, et kõik võimalused saaksid ära kasutatud. Näiteks annab ka Tallinna Perekeskus nõu, kuidas lapsega toime tulla. Suurepärane koostööpartner on Rajaleidja keskus, mis on aasta-aastalt teinud vinget arengut ja nad teevad hulga asju ära veel enne, kui patsient meie juurde jõuab. Kõik selliste lahenduste leidmine on olnud suur töö ja mul on hea meel, et oleme selle ajaga n-ö vee peale jäänud.

Millest praegu kõige enam puudust on?

Ambulatoorsest abist. Ambulatoorse õe vastuvõttude käivitamine on eesmärk, see on aga ka lisaressurss. Samuti võiks arste rohkem olla. Psühholoogidega varustatus on meil hea, praegu on neist paljud küll lapsehoolduspuhkusel, aga üldiselt on meil väga tegusate, tarkade, noorte kaader olemas.

Ambulatoorselt saab ära lahendada väga palju. Praegu võib öelda, et me sisuliselt sööme varasemate aastate lahendamata lugusid. Lastepsühhaatria saab tihti palju kroonilisi patsiente, sest abi jõuab inimesteni liiga hilja. Me sageli lihtsalt kustutatme tuld praegu ja on järgmise umbes kümne aasta perspektiiv lihvida üle Eesti laste psühhiaatrilist ambulatoorset arstiabi.

Mille me oma majas oleme käivitanud ja mis teeb rõõmu, on lapsevanema hariduse programm, mis jõudis meieni läbi sotsiaalministeeriumi. Programmi rahastab Tervise Arengu Instituut ja see läheb nüüd sügisel uuesti käima. Ääretult vajalik algatus.

Kui lapsevanem ei tea, mida ta keerulise käitumisega lapsega teeb, siis ega me ravimitega seda tuld ei kustuta. Kogu inimese psüühikaga toimetuleku muu arsenal tuleks käivitada võimalikult varakult ja süsteemselt ning nii, et kõik, kes lapsega kokku puutuvad, oskavad oma rolli raames midagi tema heaks teha. Me ei tohiks kõike seda koondada psühhiaatriasse, on hästi oluline, et inimeste silmad oleksid selle koha pealt lahti.

Laste vaimse tervise probleemid kasvavad, kes selles süüdi on ja keda tuleks ikkagi sel teemal kasvatada?

Mina süüdlase kontseptsiooni üldse ei poolda. Eestlane oma süütundega ei jõua küll kuskile.

Üks osa sellest probleemist on paratamatus – aju on meie kõige haavatavam organ, väga palju on ikkagi ka sünnipärast. Kui sa mõtled autismi või ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire peale, siis nende laste vanemate teadmised peavad olema veelgi vingemad kui n-ö tavalapse kasvatamise puhul. Ka sellise erivajadusega lapse kasvatamisel peab lapsevanem saama tuge, näiteks vanemate tugigruppidest, mis nende häirete puhul on olemas, aga ei ole paraku üle Eestis kättesaadavuselt tasakaalus.

Kui me hakkame mõtlema, et kus me oleme midagi tegemata jätnud, siis tuleb ikkagi välja lapse kasvatamise ABC.

Inimese aju kasvab interaktsioonis teise inimesega, läbi suhte. Kui meil ei ole aega nendega koos tegutseda, nendega suhelda, siis nad ongi impulsiivsed, kergesti ärrituvad, emotsinaalsed, labiilsed ehk me ei anna neile seda raami, kuidas iseennast juhtida.

Kui me ta veel järelevalveta jätame, siis temast tulebki käitumishäirega inimene. Ega need Kanutiaia lapsed ei ole niisama selliseks kasvanud. Jah, ilmselt seal on bioloogilist materjali, aga ka järelvalvetust ja tegelematust. Me lihvime neid asju sünnijärgselt, lasteaia eas ja see, et me teismelistena näeme neid sellistes jamades, on varase lapseea tegemata töö.

Kui me tahame lapsi siia riiki saada, peame planeerima ühiskonnakorralduse selliselt, et meil on aega nende kasvatamisega tegeleda, et me oleme piisavalt heas tujus ja vormis ning muretud, et me jõuaksime seda teha.

Muidugi, kõike ei saa ka üle võimendada ja mõelda, et kõik on ainult üks suur psühhaatria. Meil on palju järelevalveta ja tegelemata lapsi.

Teiseks on need lapsed, kes võibolla on küll hästi järelevalvatud, aga kelle ümber on ülepingutatud ambitsioonikus, mis tihti ei lähe tema võimekusega kokku. Või kui lähebki, siis see ärevus ja hirm, et äkki ei tule välja, sööb kogu sooritusedu ära. Seda ma näen nende tublide söömishäiretega tüdrukute või ka tublide ärevushäire ja depressiooniga noorukite puhul – neil on ümber väga hoolivad inimesed, hästi tagatud elukorraldus, aga mitte mõttelaad... Edukultus sööb pinna jalge alt ära ja inimene kukub ühel hetkel oma hirmu otsa. Ta kardab, et jääb ilma sellest kõigest, ja jääbki, kui mõtleb sageli sellised murelikke mõtteid.

Siit läheb mu mõte sellele, kuidas meil on töö ja puhkuse, pingutuse ja naudingute tasakaal. Kui me ainult pingutame ja usume, et iga hetk tuleb olla valvel, et muidu ma olen ebaedukas, siis on inimesed seesmiselt pinges, kurnatud ja sooritus halveneb.

See on elufilosoofia küsimus, mille üle eestlased peaksid tõsiselt mõtlema – kui sa tahad, et su laps on edukas, siis sa pead õpetama ta ka lõdvestuma ja puhkama. See on aususe küsimus ja siin ei ole mõtet endale valetada, et ma olen lõdvestunud inimene, aga samas kogu aeg kontrollid ja pingutad üle, mitte ühtki toredat hetke vestluseks ei ole ja lapsega vestlemise ainuke sisu on "kas sul see sooritus on tehtud?", "kas sul on õpitud", "kas näitajad on korras". See jääb sageli küsimata, kuidas su hing end tunneb. Pole vahet, kas naisel, mehel, lapsel. Selle otsa inimesed tihti komistavad.

Laps tahab vanemate soovidele vastata ja teha, mida temalt oodatakse. Ta teeb ka seda, mida talle antakse edasi ilma sõnadeta, läbi hoiakute ja käitumise. Laps jälgib ja arvab, et nii käibki. Lõpuks on peres kõik närvilised, unetud ega mõista, miks tulemusi ei tule.

Artikkel on täismahus ilmunud Meditsiiniuudiste lehel.

Vaimse tervise keskuse kontaktid leiate SIIT.

Äripäev
03. September 2018, 15:24

Terviseuudised.ee toetajad:

Vaata EST või RUS arhiivi