Psühhofarmakonid Alzheimeri tõve ravis

Dementsus viib inimese segadusse.
Dementsus viib inimese segadusse.Foto:
Umbes 60–80% dementsusega isikutest esineb ka käitumuslikke ja psüühikaprobleeme, mistõttu võivad nad vajada psühhofarmakoloogilist ravi, rääkis Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku üldpsühhiaatria osakonna juhataja, psühhiaater Mari-Liis Laanetu.

Sagedamini on käitumuslikeks ja psühholoogilisteks probleemideks agiteeritus, agressiivsus, psühhootilised sümptomid, depressioon, ärevus ja unehäired.

Loe ka uudist  10 märgist, mis võivad viidata dementsusele.

Üldised ravipõhimõtted

Kui ilmneb, et patsiendil avaldunud psüühika- ja käitumishäired, tuleb esmalt mõelda, miks need on tulnud: välistada somaatilised haigused, ravimite kõrvaltoimed, väliskeskkonnast tingitud tegurid, rääkis Laanetu. Võimalusel tuleks enne ravimite määramist proovida rakendada mittefarmakoloogilisi ravimeetodeid (nt hooldaja toetamine, psühhoedukatsioon, tugigrupid, õendus-hooldusteenus, patsiendi keskkonna muutused).

Kui ravimid siiski määrata, on soovitatav eelistada ühte psühhotroopset ravimit korraga. Ravi alustamisel tuleks seada konkreetne ja realistlik eesmärk ning arutada seda ka patsiendi perega, kuna raviefekt on enamjaolt mõõdukas: harva, kui saadakse suur muutus.

Ravimi valikul tuleb Laanetu sõnul juhinduda eelkõige sellest, milliseid spetsiifilisi sümptomeid soovitakse leevendada, millises ulatuses ja mis on sellega kaasnevad võimalikud kõrvaltoimed ja ravimite koostoimed.

Oluline on teada, et mitmed käitumuslikud sümptomid (nt agressioon) on episoodilised ja iseleevenevad ning nende olemus põhihaiguse kulus muutuv. Stabiilse seisundi tekkides on mõistlik ravidoosi vähendamine või ravimi lõpetamine.

Psühhofarmakoloogilise raviga alustades lähtuda põhimõttest „start low and go slow“. Mõistlik on ravimit alustada 1/2 tavapärasest täiskasvanu doosist, kuni madalaim toimiv doos on leitud. Ravimit tiitrida nädalate, mitte päevade lõikes. Iga uue ravimi alustamisel tuleb kontrollida ravimite koostoimeid. Mida lühem ja lihtsam raviskeem, seda parem.

Antipsühhootikumid

Antipsühhootikume määrates tuleb esmalt mõelda, mis on näidustus, miks seda ravimit raviplaani lisatakse. Antipsühhootikumide kasutamine dementsetel on justkui hästi tavaline, aga neid ei peaks nii palju kasutama, märkis Laanetu. Antipsühhootikumidega ravimisest saadav kasu on sageli tagasihoidlik, küll aga on suured kõrvaltoimed (suureneb suremus 1,6–1,7 korda, tõuseb insuldirisk, sagenevad kukkumised, sedatsioon, kognitiivne langus).

Antipsühhootikumid võiks lisada raviskeemi siis, kui patsiendi agiteerituse sümptomid on rasked või ohtlikud. Vaadata üle ka mittefarmakoloogiline sekkumine. Kui antipsühhootikumid on vaja raviskeemi lisada, siis eelistada atüüpilisi antipsühhootikume. Ravi alustada madalas doosis ning suurendada minimaalse efektiivse annuseni. Oluliste kõrvaltoimete korral on vajalik taas kasu ja kahju kaalumine. Kui 4 nädala järel on ravi olulise efektita, tuleb see lõpetada.

Kui ravi siiski annab adekvaatse vastuse, tuleks püüda ravi vähendada/lõpetada ikkagi 4 kuu jooksul alustamisest. Vajalikud on korduvad seisundi hindamised. Süstitavaid pikatoimelisi antipsühootikume vältida ning haloperidool ei peaks olema esmavalik, rääkis Laanetu.

Antidepressandid

Depressiooni hindamine dementsel on raske, kuna mitmeid situatsioone ja kaasuvate haiguste sümptomeid võib ekslikult depressioonina tõlgendada ja vastupidi. Apaatsust tuleb eristada depressioonist, kuna tegemist on täiesti erineva kliinilise sümptomiga: apaatsus on püsiv võimetus algatada tegevust, mitte meeleoluga seotud seisund, rääkis Laanetu.

Antidepressantide toime tõenduspõhisus dementsusega patsientidel on vähene. Ravi võiks kaaluda kui sümptomid on kestnud rohkem kui 2 nädalat, sümptomite varieeruvus on vähene ning sümptomid on intensiivsed.

Sobivaimaks valikuks peetakse SSRI-sid (tsitalopraam,sertraliin), SNRI-sid ja mirtasapiini. Vältida tritsüklisi antidepressante. Kõrvaltoimetest jälgida gastrointestinaalse verejooksu, hüponatreemia ja EKG muutuste suhtes (QTc).

PSÜHHOFARMAKONE RAVISKEEMI LISADES PEA MEELES
• Esmalt välista psüühika- ja käitumishäirete ilmnemisel muud võimalikud tekkepõhjused (somaatilised probleemid!)
• Kaalu kasu ja kahju
• Võimalusel üks ravim korraga
„Start slow and go slow“
• Teadvusta koostoimeid teiste ravimitega
• Väldi antikolinergilise toimega ravimeid
• Hinda regulaarselt seisundit ja ravi

Rahustid

Laanetu tõdes, et rahusteid kiputakse palju kasutama. Nende puhul tuleb silma pidada, et nende kasutamine saab olla vaid lühiajaline, need ei saa jääda raviskeemi. Kasutada ärevuse korral, enne mingeid protseduure, dementsusega seotud agitatsiooni korral. Eelistada lorasepaami ja oksasepaami.

Rahustite kõrvaltoimeteks võivad olla sedatsioon, kukkumiste riski suurenemine, deliirium, paradoksaalne agiteerituse suurenemine.

Uinutid

Dementsusele on omane unerütmi muutumine, kätkedes endas korduvat ja sagenenud öist ärkamist, sagenenud päevauinakute vajadust, summaarse unekestuse vähenemist.

Valikravimiks on üldjuhul mitte-bensodiasepiinid (nt zolpideem). Võimalik kasutada ka trazodooni ning melatoniini. Bensodiazepiinidest lühema poolväärtusajaga lorasepaami ja oksasepaami. Arvestada tuleb unehäirete ravi valimisel ka kaasuvaid psühhiaatrilisi sümptomeid. Hallutsinatoorsete sümptomitega koosesinemisel kasutada nt kvetiapiini, depressiivsete sümptomitega koosesinemisel näiteks mirtasapiini.

Märkmed on tehtud Meditsiiniuudiste konverentsil „Alzheimeri tõve diagnostika ja ravi“, mis toimus 7. juunil.

Äripäev
27. June 2018, 15:59
Vaata EST või RUS arhiivi