Spetsialist: Toitumisõpe peaks olema osa kooli õppekavast!

Iga neljas 1. klassi laps ülekaalus või rasvunud.
Iga neljas 1. klassi laps ülekaalus või rasvunud.Foto: Scanpix
Suurt osa lapsevanematest jätab toitumisteema täiesti külmaks ja lapsed võiks toitumisalased põhiteadmised saada koolist, leiab toitumisnõustaja Heikki Mägi.

Nutirevolutsioon on soosinud laste liikumise vähenemist ning ebatervisliku toidu võidukäik panustanud tublisti toitumisharjumuste halvenemisse, kirjutab Heikki Mägi.

Tervise Arengu Instituudi värske uuringu kohaselt on iga neljas 1. klassi laps ülekaalus või rasvunud. 

Uuring tehti värskelt kooli läinud laste peal, mis tähendab, et selle tulemused peegeldavad lisaks koolis toimuvale väga selgelt ka laste elu ja harjumusi palju aega enne seda – nii kodudes kui ka lasteaedades.

Toitumisspetsialist pakub välja mõned konkreetsed mõtted, kuidas olukorda paremusele pöörata Eestis.

1. Toit koolides ja lasteaedades

Pole saladus, et nii kooli kui ka lasteaia toidu üle nurisevad nii lapsed kui ka lapsevanemad. See ei ole tervislik, selle kvaliteet ei kannata sageli kriitikat, see ei maitse hästi ega näe ka isuäratav välja. Olen seda meelt, et koolides ja lasteaedades pakutav toit on laste ülekaaluga võitlemisel äärmiselt oluline.

Toon välja 5 murekohta, mis minu arvates vajavad mõtisklemist.

1) Täna leitakse koolidele toitlustajad riigihangete korras, mis on ühes õiglases riigis täiesti asjalik ja normaalne. Ja loomulikult langetatakse otsus üldjuhul kõige madalama hinnapakkumise teinud toitlustaja kasuks. Tulemuseks söök, mis täidab küll kõik välised ettekirjutused, ent lähemal vaatlusel ei kannata tervislikkuse aspektist kriitikat.

Lahendus: Me ei saa langetada otsuseid ühe või teise toitlustaja kasuks pelgalt pakutud hinda vaadates. Peame süvenema rohkem sisusse ja nõudma kvaliteeti. Et see reaalselt ka toimiks, vajame konkreetsemaid nõudmisi toitlustajale, mis võtavad arvesse ka toidu kvaliteeti ja tervislikkust ega jäta ruumi kaheti mõistmiseks ning tõlgendamiseks. Täna on liiga palju "vingerdamisruumi".

Lihtne näide. Riik on täna toitlustajatele ette andnud raamid seoses valkude, rasvade ja süsivesikutega. Kui räägime süsivesikutest, siis seda, kas mingisse toitu läheb sisse ohtralt suhkrut ja valget jahu või hoopis midagi tervislikumat ja kiudainerikkamat, ei kontrolli enam keegi. See on nagu kassikuld, mis hiilgab ainult kaugelt.

Äkki aitab nendest mustikakissellidest, makaroni-piimasuppidest ja segumahladest lastele lõunaks? See magus ja teised halvasti valitud süsivesikuallikad on süüdi kõikides meie hädades.

2) Linnad on kehtestanud laste toidule ülemise hinna piirmäära. Näiteks Tallinnas on selleks koolilõuna piirmääraks 1,34 eurot lapse kohta. Koolimenüüsid sirvides tundub, et see summa ei ole piisav pakkumaks tervislikku ja maitsvat toitu.

Lahendus. Olen täiesti nõus, et kulutustel peab hoidma silma peal. Ja mul on raske kommenteerida ärilisest aspektist, kas see 1,34 eurot on piisav või ebapiisav maksumus. Koolimenüüsid vaadates tundub, et ilmselt on seda siiski vähe. Seepärast vajame reaalset ettekujutust, kui palju maksab toit juhul, kui seda teha tervislikult. Kui vastava ekspertiisi käigus selgub, et selle rahaga ei ole võimalik teha kvaliteetset, maitsvat ja tervislikku toitu, tuleb seda piirmäära tõsta.

Mina lapsevanemana olen vajadusel nõus (kuigi ka tervislikku toitu on võimalik mõistliku hinnaga teha) juurde maksma. Mulle tekitab pearinglust mõte, et minu lapse tervisele on pandud juurde piirmäär ja hinnalipik. Laste tervis ei ole koht, kust kokku hoida. Kui me täna ei tegutse, kulub meil tulevikus tänaste laste tervisemurede ravimiseks kordades rohkem raha.

3) Toitude välja mõtlemine ja menüüde koostamine on iga kooli enda kanda. Mõnes koolis teeb seda tööd kokatädi, mõnes koolis õppealajuhataja jne.

Ja sellega seoses:

– võib koostajal jääda puudu teadmistest, mis tingib selle, et lauale jõuab täiesti tahtmatult ebatervislik toit;
– tervislike menüüde väljamõtlemine ja koostamine on aeganõudev töö, mistõttu minnakse mugavuse teed ja pakutakse lastele ikka vana head kartulit ja sousti;
– ollakse kinni liigselt möödunud aja stampides, puuduvad tänapäevased toidud.

Lahendus: Teen ettepaneku tsentraliseerida menüüde koostamine ja toitude väljamõtlemine. Olgem ausad, kokatädidele on see täna kindlasti tüütu kohustus. Võtame riigi poolt tööle mõned pädevad inimesed, kelle ülesandeks jääbki nende menüüde kokkupanemine ja maitsvate ent tervislike retseptide välja mõtlemine. Iga kool saab tsentraalsest andmebaasist välja valida endale sobilikud retseptid. Paigas on nii toitained kui ka toiduained ja ära jäävad klassikalised lõunased suhkrulaksud. Retsepte ja valikut on piisavalt ning kõik on õnnelikud.

Sisuliselt on see nagu Fitlapi põhimõttel ülesse ehitatud riiklik süsteem. Oleme nõus siinkohal riigile appi tõttama. Läbi selle tagame, et meie lapsed on toidetud hea toiduga ning riik saab olla kindel, et meie laste tervis muutub paremaks.

Ka riigihankel osalev ettevõte saab kenasti nende retseptide põhjal teha lihtsamini hinnapakkumist.

4) Tean, et lõunasöök leiab osades koolides aset juba kell 9.30! hommikul. Mõistan, et suurtes koolides on väikesed sööklad ja lapsi on palju, ent see on täiesti jabur. Rõhutame lastele hommikusöögi tähtsust, ent sellise vangerdusega loome neile selle ära jätmiseks ideaalse pinnase. Hommikusöögi söömata jätmine on üks suur ülekaalu põhjustaja. Ärme leia vabandusi, vaid otsime lahendusi. Erki Nool pakkus saates välja vahetustega koolis käimise.

5) Täna koolis pakutavad toidud ei ole sageli maitsvad ega näe isuäratavad välja. Kindlasti on erandeid, ent üldiselt kuulen selle kohta väga palju nurinat. Keegi ei eelda, et koolis pakutaks gurmeetoitu, ent ka suurele hulgale lastele on võimalik välja mõelda n-ö lollikindlaid toite.

2. Toitumisõpetus koolidesse

Oleme toitumisõpetuse vajalikkusest rääkinud ka varem. On selge, et lapsed vajavad õppekavasse eraldiseisva ainena toitumisõpet. Täna peatutakse koolis toitumise teemadel harva ja üpris pealiskaudselt. Toitumise ja sellega seonduva õpetamine teiste ainetundide ühe osana ei toimi.

Meil on vaja toitumisõpet, mis on lastele atraktiivne ning mis peamine – äärmiselt praktiline. Toitumispüramiidi kord aastas ette vuristamine ei tööta. See läheb lastel ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Lapsi peab sellistel teemadel harima süstemaatiliselt ja vahvalt. Meil on piisavalt nutikaid ja haritud inimesi, kes sellega edukalt hakkama saavad.

Läbi laste harimise on meil võimalik harida ka nende vanemaid. On ju nemad need, kes kodus otsustavad, mida pere sööb.

Siinkohal näen, et selle ellu viimine ei saa olema lihtne – taolise idee poliitikuteni ja võimukoridoridesse viimine on keeruline. Sageli takerduvad sellised ettepanekud seal suhtumise "ah, jälle mingid tervisehullud võtavad sõna" taha. Aga me vajame kardinaalseid muutusi, sest praegune süsteem ei toimi. Ja ainus lahendus on läheneda teemale täiesti seninägemata ja proovimata nurga alt.

3. Vanemate harimine

Kui ema ja isa söövad diivanil telekapulti näppides kahe suu poolega kõike ebatervislikku, teeb seda ka laps. Iga vanem on ise oma lapsele suurimaks eeskujuks. Kindlasti on ka erandeid. Vabandan nende vanemate ees, kes teevad omalt poolt kõik, mis nende võimuses, ent lapsel ei lähe sellele vaatamata asjad päris nii nagu soovitud.

Ent siiski julgen välja öelda, et suurt osa vanematest jätab see teema aga täiesti külmaks. Me võime teha koolis vanematele suunatud koolitusi ning õppetube, ent kahjuks võtavad sellest osa heal juhul veerand vanematest.

Elame e-riigis. Saame teha kõike läbi interneti. Sellega seoses ei meenu mulle, et oleksin koolist või mõnest Eesti rahva tervisega seotud asutusest saanud mõne konkreetsete juhistega kirja. Kord kuus saabuv kiri stiilis "3 parimat hommikusööki lapsele", "10 soodsat ja tervislikku õhtusööki" või "5 lihtsat nippi, kuidas hoida lapsel ära suhkruhaigus" võiks olla juba päris hea algus sellel vanemate harimise teel. Eriti, kui selle saatjaks on riik.

Olen kindel, et iga vanem tahab oma lapsele head. Ja see inimeste süstemaatiline harimine ei peaks olema ainult eraettevõtete pärusmaa. Riigil pole raske võtta tööle paar inimest, kes selles suunas tööle hakkaksid.

Aga jah – sageli jääb tervislik toitumine lihtsalt teadmiste taha.

Nende kirjade väljasaatmine vanematele läbi koolide või riigi andmebaaside ei ole kindlasti ebarealistlik. Kui vanemad ei viitsi kooli tulla loengutele, viime loengud nendeni. Kuidagi peame saama vanemad mõistma selle kõige olulisust.

4. Kehaline kasvatus tagasi au sisse

Tean oma kahe lapse näitel, et täna on nende koolis nädalas kõigest 2 kehalise kasvatuse tundi. Võrdluseks, lugesin ühe Soomes elava eestlase kommentaari, kus ta mainis (parandage mind, kui eksiti), et Soome koolides on liikumistund mingil kujul igapäevaselt tunniplaanis.

Kuigi kool ei saa olla üks spordilaager, siis kaks korda kehalist kasvatust nädalas on ilmselgelt vähe! On ju näha, et meie lapsed ei liigu piisavalt. Kahjuks ei ole abiks eeskujude näitamisel ka kodud.

Toome siis kehalise kasvatuse koolides tagasi au sisse. Ja tegelikult on asi sarnane ka lasteaedades. Juba maast madalast suunatakse last liikumatuks. "Hea laps" on ju rahulikult istuv laps.

Olen enda lastele teinud asja lihtsaks – mingis trennis peab käima. Mis trenn see täpselt on, saab loomulikult laps ise valida. Lapsel peab juba maast madalast tekkima liikumisharjumus, vanas eas seda enam tekitada ei ole võimalik. Meie vanematena peame selle eest hoolt kandma.

Äripäev
21. May 2018, 12:56
Vaata EST või RUS arhiivi