Kolorektaalvähk oleks kergesti avastatav – kui inimesed vaid arstile pöörduksid

Kolorektaalvähile viitavaid sümptomeid võib tähele panna tualetis.
Kolorektaalvähile viitavaid sümptomeid võib tähele panna tualetis.Foto: Scanpix/ PantherMedia
Kolorektaalvähk (KRV) on vastuoluline haigus – õigeaegselt avastatuna võib see olla täiesti ravitav, kuid paraku võib tee vähi avastamiseni olla pikk ja konarlik, selle kestel vähk aga piltlikult öeldes käed rüpes ei oota ega vaata, kirjutab onkoloog Vivian Esko.

Ühelt poolt on mitmed vähile viitavad sümptomid patsiendil ammu olemas, kuid teiselt pool on teadmatus ja mõnes mõttes ka hoolimatus iseenda suhtes need, mis takistavad seisundit täpsustamast. Ühelt poolt on kogu diagnostika olemas ja kättesaadav üle kogu Eesti, kuid teisalt hoiab hirm protseduuride ees patsienti kaua omaette arstide eest varjus. 

2015. aastal registreeriti Eestis 8662 uut vähijuhtu, neist 894 jäme- ja pärasoolevähi esmasjuhtu meestel ja naistel kokku. Eesti vähiregistri andmetel on need vähijuhud kõikide paikmete seas esinemissageduse poolest meestel 4. ja naistel 3. kohal.
 
2015.aastal suri pahaloomulistesse kasvajatesse 3851 ja nende seas KRV-sse 474 inimest.
 
Väikese Eesti kohta on need mõtlema panevad numbrid. Siin on üks põhjustest, miks taas rääkida KRV-st. Teades sümptomeid, on vähi avastamine või vähemalt kahtlustamine küllalt kerge. Pannes kokku seedekorratused, hootised või sagedased tuimad kõhuvalud, veri väljaheitel – kõik see võiks olla tõeline info diagnoosi panemiseks isegi ilma täpsustavate uuringuteta. Iseasi, kas inimene ise selle peale tuleb ja arsti poole pöördub.
 
Klassikalised, ainuüksi KRV-le iseloomulikud sümptomid puuduvad. Kõhuvalu, seedekorratusi, kaalulangust,  ka aneemiat ja isegi vereeritust pärasoolest võib seostada mitmete haigustega. Inimene on paraku loodud erinevalt ja äärmuslikult: mõni arvab, et„kõigil võib olla, kuid minuga ei juhtu midagi”,teisel tekitab igasugune piste või valutorge hirmu „nüüd on mul vähk”. Kõik me mahume nende kahe pooluse vahele.
 
On ju üldteada,  mida varem vähk avastatakse ja mida varem algab ravi, seda paremad on tulemused ja suurem šanss tervenemiseks. Siin on aga ka esimene kivi vee all – juba praegu ütleb statistika, et varases staadiumis ravitud vähi korral on aasta hiljem elus üle 90% haigetest. Arv on küll ilus, kuid haigus on agressiivne isegi õigel ajal avastatuna. 6–7 patsienti 100-st ei ela aastatki. 5 aastat hiljem pole meie seas enam 15 inimest.
 
Tõsisem on lugu lokaalselt levinud CRV korral. Kui üheaastane elulemus on veel võrreldav lokaalse haigusega (93–94% vs 88–91%), siis 5 aasta möödudes on elus vaid umbes 2/3 haigestunutest.
 
Kohe kaugelearenenud haiguse korral on elus aasta hiljem umbes pooled ning 5 aasta pärast vaid veidi üle kümnendiku.
 
Koos sümptomitega algavad ka esimesed raskused ja ennekõike seetõttu, et kaotatakse väga palju aega. Kõigepealt võtab inimesel endal päris kaua, kuni ta jõuab järelduseni, et midagi temas on „viltu” ja ta peab abi otsima. Seejärel tuleb oodata, mil pääseb arsti vastuvõtule ja ega siingi tingimata kohe tõsist haigust kahtlustata. Alul leevendatakse olemasolevaid haigusnähte ning paljudel juhtudel saabub esialgne efekt ja taas läheb aega, kui vanad kaebused uuesti tekivad ning uuesti arsti juurde jõutakse. Seejärelgi peab ootama, mil saabub aeg spetsialisti konsultatsioonile, uuringutele ja pannakse lõplik diagnoos, mis võib aga nüüd juba päris tõsiseks osutuda.
 
Pikemalt Ida-Tallinna Keskhaigla lehel
 
Äripäev
16. May 2018, 09:25

Terviseuudised.ee toetajad:

Vaata EST või RUS arhiivi