Millal peab lapse peavalu tõsiselt uurima?

Enamasti on lastel pingepeavalu.
Enamasti on lastel pingepeavalu.Foto: Scanpix/PantherMedia
Ligi pooltel lastest on esinenud peavalusid – alla 5 aasta vanustest 20%-l ning teismelistest isegi kuni 75%-l.

Esmane mure lapsevanemal on, et peavalu  viitab alati mingile muule raskele haigusele. Tegelikult esineb sagedamini primaarseid peavalusid, s.o eelkõige pingetüüpi peavalud ning migreen.

Sekundaarsetest peavaludest ehk teiste haiguste korral esinevatest peavaludest on 40%-l juhtudest tegemist ägeda respiratoorse infektsiooniga kaasuvate peavaludega. Erinevate andmete järgi võib aga 2–15%-l juhtudest tegemist olla eluohtliku sekundaarse peavaluga.  

Vaja võib olla kiiret abi
Anamneesis võib viidata sekundaarsele peavalule äkki alanud tugev peavalu, valu sagenemine ja intensiivistumine lühikese aja (päevade, nädalate) vältel, alati samale kohale lokaliseeruv peavalu ning peavalu sõltuvus asendist (lamades) ja ajast (öised, varahommikused peavalud), samuti peavalu iseloomu muutus varem primaarse peavaluga haigel.

Selline laps vajab kiiret lasteneuroloogi konsultatsiooni. Eriarstile diagnoosi täpsustamiseks tuleb suunata ka peavaluga alla 3 aasta vanused lapsed. Selliste sümptomite kaasnemisel, nagu oksendamine, eriti une pealt, teadvuse häire, isiksuse muutus, palavik, epileptilised  hood või neuroloogiline koldeleid (lokaalne motoorne nõrkus, kahelinägemine, tasakaaluhäire, neelamishäired vmt) on vajalik laps suunata koheselt uuringutele või erakorralisse vastuvõttu.

Lapsi ja noorukeid, kellel esmase anamneesi ja/või objektiivse leiu alusel ei ole kahtlust võimalikule ohtlikule sekundaarsele peavalule, saab edasi jälgida ja uurida esmatasandil. Küsitlusel on oluline tähelepanu pöörata valu lokalisatsioonile, kestusele, sagedusele, tugevusele ning iseloomule. Anamneesi kogumist peaks alustama lapsest ning jätkama lapsevanematega.

Migreeni iseloomustab ühe pea poole pulseeriv, mõõdukas või tugev ja füüsilisel aktiivsusel intensiivistuv peavalu.

Pingetüüpi peavalu seevastu on pigem kerge või mõõdukas ja kahepoolne suruva iseloomuga peavalu. Igapäevane füüsiline aktiivsus ei muuda valu tugevamaks.

Olulised on kaasuvad sümptomid – iiveldus, oksendamine, foto- ja fonofoobia, mis tihti esinevad migreeni korral, kuid võivad esineda ka sagedase episoodilise ja kroonilise pingetüüpi peavalu korral.

Seadke sisse peavalupäevik

Erinevate nüansside jälgimiseks ja diagnostikaks on peavaluga haigel esmaseks ülesandeks peavalupäeviku  pidamine.

Lisaks peavalu sümptomitele (valu iseloom, kestus, kaasuvad kaebused) on vaja päevikus ära märkida ravimite kasutamine: kui sageli, mida ja millises annuses ravimit kasutatakse. Järjest sagedasemaks on muutunud ka laste hulgas valuravimite liigtarvitamisest tingitud peavalud. Seda tuleb kahtlustada, kui peavalusid esineb üle 15 korra kuus, viimase 3 kuu jooksul on valuvaigisteid kasutatud vähemalt 15 päeval kuus ning selle foonil on peavalud sagenenud (välistatud peab olema muu sekundaarne peavalu).

Tähtis on välja selgitada, kuidas laps valu ajal käitub, mis valu mõjutab ja kui palju valu mõjutab lapse igapäevategemisi. Sagedaste või juba krooniliseks muutunud primaarsete peavalude korral on äärmiselt oluline tähelepanu pöörata laste ja noorukite toitumisharjumustele, une-puhkerežiimile, liikumisaktiivsusele, nutivahendite kasutusele ja kehakaalule.

Selle põhjal saab patsienti nõustada ägeda valuravi võimaluste (hooravi) ja ennetavate võtete osas. Hooravis on olulised nii mitte-medikamentoossed (vaikne ja hämar keskkond, uni, lõõgastustehnikad) kui medikamentoossed vahendid. Oluline on valuhoo ravi alustada võimalikult peavalu alguses, kasutatava ravimi annus peab vastama lapse vanusele ja kehakaalule ning valu püsimise korral tuleb samas annuses ravimit korrata 3–4 tunni möödumisel. Hooravi esmavaliku preparaatideks on endiselt ibuprofeen või paratsetamool.

Abistavad võtted
Ennetavate meetmete osas on otsustava tähtsusega järjekindlalt selgitada eale sobivat päeva- ja toitumisrežiimi, vältimaks unedefitsiiti ja hüpoglükeemiat, dehüdratatsiooni ning erinevate toitainete ja vitamiinide vaegust. Selle kõige kõrval on sama tähtis vältida sundasendeid ja saavutada piisav igapäevane füüsiline aktiivsus. Enamus juhtudel on pingetüüpi peavalude korral abi eelpoolnimetatud esmastest võtetest.

Kui aga patsiendi jälgimise mingis etapis tekib kahtlus diagnoosi täpsuses või kui soovitatud valuravi on ebaefektiivne ja vaatamata ennetavatele võtetele on peavalud liiga sagedad või elukvaliteeti halvendavad, tuleb laps suunata lasteneuroloogile.

Järgmisse etappi, eriarstile, suunamisel peaks patsient kaasa võtma juba oma varem täidetud peavalupäeviku ning olema teadlik kasutatud ravimitest. See on oluliseks abiks ja kiirendab edasist käsitlust leidmaks kõige parem lahendus patsiendi probleemidele.

Äripäev
26. April 2018, 17:04
Vaata EST või RUS arhiivi