Meeste seksuaaltervis vajab rohkem tähelepanu

Patsiendi toob meestearst Kristo Ausmehe (pildil) vastuvõtule peamiselt kaks suurt probleemi: eesnäärmehaaaigused ja seksuaalhäired.
Patsiendi toob meestearst Kristo Ausmehe (pildil) vastuvõtule peamiselt kaks suurt probleemi: eesnäärmehaaaigused ja seksuaalhäired.Foto: Eiko Kink
Meeste põhihaigusi ravides jäetakse pahatihti tähelepanuta haigusega kaasnevad seksuaaltervise probleemid, ütleb Medita kliiniku meestearst Kristo Ausmees.

Millised on vähem kajastamist leidnud meeste tervisemured, millele ka meedikud alati piisavalt tähelepanu ei pööra? 
Kindlasti on selleks teemaks seksuaaltervis, ja seda erinevatest aspektidest. Eesnäärmeprobleemide korral ravitakse põhiprobleemi, samuti hüpertoonia, diabeedi või düslipideemia korral. 

Aga nimetatud põhihaiguste ja nendega kaasneva pikaajalise raviga seonduvad ka seksuaalsused probleemid, millele tahtlikult/tahtmatult arstide poolt tähelepanu ei pöörata ning enamasti ka mees ise ei taha või ei julge sellest rääkida.

Kui probleemi põhiselt rääkida, siis seksuaalhäiretest on vähe tähelepanu pööratud seemnepurskega seonduvale, eelkõige enneaegsele seemnepurskele. Eri vanuses võib seda probleemi esineda 15–25% meestest.

Tõsi, tihti on see olukord ajutine ja kaasneb stressi või muude elustiili mõjuritega.
Aga tähelepanu peaks sellele pöörama, probleem on tõsine ja ravi olemas.
Minu hinnangul on päris paljudel meestel dermatoloogilisi probleeme, olgu siis kubemepiirkonna pikaajaline seenpõletik, küünedeformatsioonid vms.
Ka selles osas peaksime arstidena meestele nõu andma, mitte ainult põhiprobleemi diagnoosima ja ravima.

Millega mehed ei taha või ei taipagi arstile tulla ja lihtsalt kannatavad?
Eks iga probleemiga venitatakse, kui see igapäevast tegevust oluliselt ei häiri.
Aga kaebused ajas ja ruumis süvenevad ning lõpuks tuleb ikka arsti juurde minna. Öeldakse: kes kannatab, see kaua elab. Oma tervisega seoses sellest rahvatarkusest ei peaks lähtuma.

Millised on peamised hädad, millega ikkagi tullakse?
Meestearsti juurde toob ikka kaks suurt probleemi: eesnäärmehaigused ja seksuaalhäired.
Lisaks teevad meestele muret viljatus, valusündroom väikevaagnas, operatiivset ravi vajavad probleemid, nt hüdrotseele ja eesnaha kitsenemine, ja seejärel juba harvemad probleemid.

Millised on levinumad peenise ja munandi patoloogiad ja millal vajavad need ravi? Millele neist peaks tähelepanu pöörama juba lapseeas?
Peenise juures nõuavad tähelepanu kindlasti eesnahaga seonduvad probleemid, nii eesnaha kitsenemine kui ka põletikulised protsessid, mis on ka üheks fimoosi oluliseks riskifaktoriks. Probleemid võivad alata juba lapseeas, lahendada tuleb neid juhupõhiselt.
Vajadusel ka operatiivne ravi, st eesnaha eemaldamine.

Kasvajalisi haigusi on peenisel õnneks harva, aga ka nende esinemisele peab kaebuste korral alati mõtlema.

Munandi patoloogiatest hüdrotseele ehk vesimunand ja munandi veenilaiend ehk varikotseele, mõlema ravi on enamasti kirurgiline.

Kindlasti ka munandi põletikulised protsessid ja valusündroom, mis võib olla seotud suguteede põletikuga ja sugulisel teel levivate infektsioonidega, aga ka munandi torsiooniga ehk pöördumisega ümber oma telje ja seemneväädi pitsumisega.
Lapseeas tuleb tähelepanu pöörata, et poisi munandid oleksid laskunud munandikotti.
Diagnoosimata ja ravimata krüptorhism võib mõjutada nii viljakust kui ka seksuaalsust, aga on samas ka munandivähi oluline riskifaktor.

Kas mehed on omaks võtnud mõtte sterilisatsioonist või sellesse suhtutakse pigem kui mehelikkuse kaotamisse?
Raske öelda, üldise arvamuse kujundamiseks oleks vaja laiapõhjalist uurimust. Mina ise teen aastas umbes 10–15 meeste sterilisatsiooni, Medita kliinikus on kokku
ca 20-25 sellist operatsiooni aastas.

Arvan, et sellist kontratseptsioonimeetodit kasutab Eestis aastas vähem kui 100 meest. Täpset arvu ja statistikat kahjuks avalikult saadaval ei ole.

Miks see arv nii madal on? Hirm, teadmatus ja kultuuritaust. Meie kultuuriruumis on nii kujunenud, et pere kontratseptsiooni eest vastutab enamasti naine. Tahaks uskuda, et järgmise 10–15 aasta jooksul trendid muutuvad.

Kuidas on lood Eesti meeste viljakusega, kas näitajad on uuemate uuringute järgi endiselt üle Euroopa keskmise või on näha muutusi? Mida näete enda praktikas: kas pöördumiste arv viljakusmuredega on jäänud kümne aasta taguse ajaga samale tasemele või on muutunud?
Viljakus ja paari viljatus on nii multiteguriline teema, seda pole võimalik lühidalt lahti seletada. Need noored mehed, kes 15 aastat tagasi Euroopas oma viljakusnäitajatega ilma tegid, on täna 35–40aastased. Ja ma usun, et nende potentsiaal on ka täna parem kui Skandinaavia sama vanustel sookaaslastel.

30 aasta pärast saame näha, kas see avaldub ka elatud aastate ja tervena elatud aastate numbrina. Või on ikkagi elustiili faktorid see kurjajuur, mis Eesti mehe pikali paneb?

Kui sageli näete, et mehe füüsiliste kaebuste taga on vaimse tervise probleemid?
Pikaajalised vaevused toovad alati kaasa stressi, väsimuse ja meeleolumuutused. Ja ma usun, et see on ka vastupidi.

Pinge, stress ja negatiivsed elustiilifaktorid võimendavad enamasti krooniliste haigustega seotud kaebusi.

Ja muidugi hirm haiguse ees, mida võimendavad sotsiaalvõrgustikes saadav info, mis pahatihti on võimendatud ja eksitav.

Selle hirmu foonilt jätab nii mõnigi arsti aja registreerimata ja elab pigem kaebustega edasi. Kurb.

Kuidas on aastatega meeste tervisekäitumine muutunud: kas on näha, et hoolitakse endast rohkem, tullakse varem, tullakse ka selliste hädadega, mida varem ei tahetud väga kurta?
Inimesed jäävad inimesteks, olenemata riigikorrast ja aastaajast.
On nii neid, kes kurdavad iga väikest probleemi; kui ka need, kes räägivad oma kaebustest alles pärast pikaajalist kannatamist.
Aga üldiselt Eesti mees hoolib oma tervisest rohkem kui viis või kümme aastat tagasi.

Kas on haigusi, mille osas on n-ö tagasilangusi: neid esineb rohkem või mehed tegelevad nendega vähem?
Viimase viie aasta krooniliste ja kasvajaliste haiguste esinemissageduse trendid on püsivad.

Näiteks eesnäärmekasvaja, sagedaseima meeste vähipaikme esmasjuhtude arv on stabiliseerunud, st olulist uute juhtude arvu annuaalset tõusu võrreldes eelmise kümnendiga enam pole. See tähendab, et teadlikkus on tõusnud ja rohkem pööratakse tähelepanu tervisekontrollile ja ennetusele.

Ennustused, et sellel kümnendil tõusevad oluliselt Eesti meeste keskmine eluiga ja tervena elatud aastad, pole täitunud. Kui võrrelda aastaga 2008, on trendid positiivsed, aga järsku murrangut pole tulnud. Ega saagi tulla, kui elustiilifaktorid, eelkõige alkoholi tarbimine, ülekaal ja vähene füüsiline aktiivsus, on võrreldavad kümnendi taguse ajaga.

Meeste eluiga küll pikeneb, aga mitte oluliselt tervena elatud aastate arvelt. Ja see pole pseudoprobleem, vaid läbi sotsiaalsüsteemi rünnak kogu riigi ja selle kodanike rahakotile ning elatustasemele.

Äripäev
22. March 2018, 15:03

Terviseuudised.ee toetajad:

Vaata EST või RUS arhiivi