Harvikhaigusesse haigestumine pole haruldane

TÜ emeriitprofessor, hematoloog Hele Everaus
TÜ emeriitprofessor, hematoloog Hele EverausFoto: Andras Kralla / ÄP
Kuidas otsida uusi lahendusi kogu meditsiinis harvaesinevate haiguste tundmaõppimiseks, küsib TÜ emeriitprofessor, hematoloog Hele Everaus.

Alustagem ühest näitest. Kuueaastane tüdruk on kooliminekueelses kontrollis lastearsti juures. Tal ei ole mingeid kaebusi. Arst on uurimise tegemisel väga põhjalik, ootamatult avastab ta kõhu katsumisel oluliselt suurenenud põrna. Vereski on vähenenud erütrotsüütide ja trombotsüütide hulk.

Mis on kõige leitu põhjuseks? Seda peavad selgitama juba haigla arstid. Paraku arvukad uuringud ei too selgust – ühelegi algselt kahtlustatud haigusele tõendusi ei leita. Eelkirjeldatud rohkem kui kahekümne aasta tagune lugu on hästi meeles. Olin samuti nõutu.

Pöördudes uuesti tarkade raamatute juurde abi saamiseks, leidsin ühe mulle tundmatu põhjuse põrna suurenemisele – Gaucher haiguse. Haigust oli 1882. aastal kirjeldanud oma doktoriväitekirjas prantsuse arst Philippe Charles Ernest Gaucher. Alles 1965. aastal avas Roscoe Brady haiguse olemuse.

Esimene Gaucher haigusjuhtum Eestis

Tegemist on spetsiifilise ensüümi geneetiliselt määratletud puudusega, mis põhjustab ainevahetuse vaheproduktide ladestumise põrnas, maksas, kopsudes ja luuüdis.

Meie edasised uuringud süvendasid kahtlust eelkirjeldatud haiguse esinemisele ja Rootsi ning USA kolleegide abiga diagnoosisime esimese Gaucher haigusjuhu Eestis. Haigust esineb harva: üks haigusjuht 40 000 või 60 000 inimese kohta.

See on vaid üks näide harvaesineva haiguse (või harvikhaiguse) kohta. Harvaesineva haiguse definitsioon varieerub riigist riiki. Ameerikas tähistab see haigust, millesse on haigestunud vähem kui 200 000 inimest.

Peetakse võimalikuks, et maailmas on 6000-8000 erinevat harvaesinevat haigust (6–8% kogu populatsioonist). Haigused on väga erinevad nii tekkepõhjustelt kui ka sümptomite poolest. Enamus neist on rasked ja halvendavad oluliselt inimese elukvaliteeti. Suurem osa harvaesinevatest haigustest on kujunenud geneetilise defekti tagajärjel. Selline põhjus on ka eelpool kirjeldatud haigel.

Kuna haigusi esineb harva, on sageli arstide teadmised selles osas tagasihoidlikud, mistõttu üle 40% juhtudest jõutakse õige diagnoosini liiga hilja. On isegi käibele läinud nn mittediagnoositud seisundi mõiste („undiagnosed rare condition“). Nii nimetavad arsti situatsiooni, kui nad ei oska leida haige sümptomitele vastavat diagnoosi. Tee diagnoosini võib kesta aastaid ja on mõistagi haigele ja tema perele äärmiselt kurnav.

Tervistav ravi enamasti puudub

Kui diagnoos on selge, on järgmine küsimus ravis. Sõltuvalt seisundi spetsiifilisusest võib olla enam või vähem efektiivset ravi, kuid tervistav ravi enamasti puudub.

Harvaesinevate haiguste tarvis ravimite väljatöötamine pole farmaatsiafirmadele majanduslikult tulutoov, sellest siis ka tõsised probleemid. Ja kui ravimid kättesaadavaks tehakse, siis on nad enamasti maksumuselt äärmiselt kallid. Seega on harvaesinevad haigused nii diagnoosimise kui ka ravi aspektist meditsiinisüsteemidele tõsiseks väljakutseks, aga ka võimaluseks.

Meie näites toodud patsiendile ja hiljem sama haiguse diagnoosi saanud veel kahele haigele õnnestus aastatepikkuste läbirääkimiste tulemusel haigekassaga käivitada adekvaatne ensüümi asendusravi. Ravi andis üsna pea positiivsed tulemused – põrna mõõtmed normaliseerusid, verenäitajad paranesid. Tuleb aga märkida, et ravi on eluaegne.

Ometi annab see võimaluse elada täisväärtuslikku elu. Ja praegu kasvab kunagise koolieeliku peres väike tütar.Mis oleks saanud ilma vajaliku ravita? Kurb tee tervise järk-järgulisel laostumisel, inimese nii füüsiline kui ka vaimne invaliidistumine.

Väga paljude harvaesinevate haiguste ravi pole paraku veel seni olemas või pole see kalliduse tõttu kättesaadav. Kitsaskohtadele on otsitud lahendusi nii 1983. a Ameerikas vastu võetud Orphan Drug Act`i kui ka 2000. aastal jõustunud Euroopa Komisjoni vastava regulatsiooni abil.

Uued väljakutsed tulekul

Harvaesinevate haiguste juhtudest pooltel on tekkepõhjused ja haigusmehhanismid veel teadmata. Võib-olla aitavad asjakohased uuringud genoomsetest kahjustustest põhjustatud erinevatest haigusfenotüüpidest (erinev haigussümptomaatika) lahendada lisaks ka sagedamini esinevate haiguste senitundmata mehhanisme.

Tuleb ka märkida, et ajal, mil personaalmeditsiin on end üha enam tõendamas, võib genoomne ajastu viia harvaesinevatest haigustest isegi väiksemate patsiendipopulatsioonide kujunemisele koos neile erinevate ravimeetodite ja harvikravimite rakendamise vajadusega.

Ja on hämmastav William Harvey väljaöeldud tarkus, mida peaksime arvestama: “…ei ole paremat teed looduse üldiste seaduste avastamiseks, kui uurida tähelepanelikult haiguste harvaesinevaid vorme“.

Äripäev
20. February 2018, 12:52
Vaata EST või RUS arhiivi