RAADIO: terviseärevusest ja selle ravist

Stuudios (paremalt) perearst Karmen Joller, proviisor Tiina Normak, toimetaja Kadi Heinsalu
Stuudios (paremalt) perearst Karmen Joller, proviisor Tiina Normak, toimetaja Kadi HeinsaluFoto: Meditsiiniuudised/Triin Tabur
Terviseraadio jaanuarikuu saade rääkis teemal terviseärevus. Saates on külas värske aasta arst perearst Karmen Joller ja BENU Postimaja apteegi proviisor Tiina Normak.

Terviseärevus võtab järjest rohkem maad, sest turundus ravimite osas on läinud väga tugevaks ja inimesed loevad palju uudiseid ka meediast ja internetist, räägivad sellest ja hakkavad muretsema.

Perearst Karmen Joller on alati julgelt rääkinud sellest, et ei maksa väga ärevil olla, vaid tuleb minna arsti juurde, kui mingid probleemid on. Kuna inimesed aga tihti alustavad abi otsimist apteegist, siis seetõttu on saates ka proviisor.

Kas tänapäeva terviseärevik on Polkovniku Lesk, kes Juhan Smuuli tuntud näidendis (1965) arste külastas, neid kirus ja samal ajal ka vajas, et saada tähelepanu ja mitte tööle minna?

Joller: Smuuli Polkovniku lesk on ka üks minu lemmikraamatuid, et see, mul riiulis olemas, vahepeal loen seda. Jah, ta ei tahtnud minna küll tööle, aga ma arvan, et sellel inimesel oli ka isiksusehäire. Ma arvan, et tänapäeval on tööl käimine inimese jaoks ikkagi suurem väärtus kui kunagi ja seetõttu inimesed meelega haiged olla ei soovi.  Neid, kes seetõttu sümptomitega liialdavad, on ikkagi vähe.

Pigem on inimestel jah, lihtsalt ärevust, nagu mainitud

Kes on tüüpiline patsient, kes perearsti juurde jõuab, kas saab teda mingite kriteeriumide alusel iseloomustada?

Joller: Selleks on omad diagnoosi kriteeriumid. See on perearsti otsustada, et mis siis täpselt on, kas ärevus või mõni muu psüühika väike kõrvalekalle.

Tüüpiline ärev patsient tuleb ise rääkima, et ta on ärevuses ja see on hästi huvitav, et 10-15 aastat tagasi eriti ei räägitud sellest. Hästi suur roll on kindlasti ka meedial.

Näiteks on meedias palju räägitud depressioonist ja ärevusest, ka paanikahoogudest, erinevatest foobiatest. Tänapäeval ärev ja depressiivne inimene ei ole enam stigmatiseeritud, ühiskond ei suru teda alla, ei põlasta nagu varem.

Me saame aru, millest on inimestel hirmud tekkinud ja neid tegelikult on võimalik ka ravida või vähemalt leevendada.

Diagnoosi võib-olla pannakse sagedamini, kuid võib-olla nad olid samamoodi varem olemas, aga me ei tundnud neid ära ja nad ise ei osanud selliste kaebustega arsti juurde pöörduda, just nagu ei olekski see haigus.

Millega ärevikud peamiselt arsti poole pöörduvad, kas saab välja tuua füüsilised sümptomid, mida kaevatakse?

Joller: Enamasti on sellised hästi spetsiifilised sümptomid, mis võivad olla nii psüühilist kui ka füüsiliste laadi, näiteks iiveldus, südamepekslemine, õhupuudus, higistamine, väsimus.

Need on hästi üldised sümptomid ja diagnoosi panemine käibki niimoodi, et ühelt poolt vaadatakse üle meeleolu ja teiselt poolt püütakse välistada kehalised haigused. Sest me ei saa kunagi olla kindlad, et seal päriselt mingit kehalist haigust ei ole.

Kui palju apteeker leti taga seistes näeb inimesi, kes tulevad, suur mure või hirm südamel, ega oskagi veel midagi tahta, vaid hakkavad sealsamas leti ees oma südant puistama ja sümptome välja laduma?

Normak: trend on süvenev, selliseid inimesi on vägagi palju tegelikult, et mure on tihti suurem kui põhjus. Samas me peame mõtlema, et ükski mure ei ole liiga väike ega tühine. On oluline, et inimesed tuleksid ikkagi abi otsima, räägiksid probleemidest. Ega apteeker oskagi ega tohigi diagnoosi seal leti taga panna. Kuid ta vähemalt oskab suunata inimest, mida ta peaks ette võtma. Just selline soovituslik pool on ärakuulamise puhul on hästi oluline.

Kui neid murelikke tuleb ajas juurde ja kui nende muresid liigitada, siis mida võib välja tuua?

Normak: Tihtipeale on tööstress, kindlasti ületöötamine ja sealt siis tulebki ahelreaktsioon. Kui ei saada apteegis olevatest preparaatidest abi, tuleb ikkagi arsti poole pöörduda.

Kas need inimesed on juba tee arstini läbi käinud ja tulevad alles siis apteeki kurtma või alustavad apteekrist?

Normak: Tihti ikka alustatakse apteekrist. Tahetakse ikkagi oma mure seal ära rääkida ja kuulata, et mis peaks ette võtma.

Kui ärevik on arsti juurde jõudnud ja talle on mingid analüüsid tehtud, mis midagi ei näita, siis mida, mida perearst saab edasi teha?

Joller: Ega ärevuse ravi ei ole lihtne. Eks me lihtsalt räägime ja mõtleme koos edasi. Perearst saab ka vajadusel suunata ka eriarsti juurde, kui tõesti on vaja midagi välistada.

Kui nüüd mõelda, siis tegelikult on ju kaks teemat: üks ongi päris ärevus ja praegu ma räägingi pigem haiguslikust ärevusest. Selle ravi ei ole üldse lihtne. Näiteks võttes antidepressante, siis nendel on alguses kõrvaltoimed, mis mööduvad aja jooksul mõne nädalaga. Äreva inimese jaoks on see äärmiselt raske kannatada. Kuidagi veel halvemaks justkui läheks. Õnneks on olemas teised ravimid, mis natukene leevendavad neid kõrvaltoimeid. See tundub natuke nõiaring: inimesed natuke kardavad ka neid ärevusvastaseid ravimeid.

Aga kui nüüd rääkida terviseärevusest üldisemalt, siis see on pigem selline ärevus, mis on justkui kunstlikult tekitatud.

Kui inimene loeb näiteks mingisugusest puugihaigust või mingist muust haigusest, siis hakkabki ta mõtlema, et äkki mul on täpselt samad sümptomid.

Kui on näidustatud, siis teeme talle selle testi, kuid niisama hirmu leevendamiseks meie ei tee, siis ta peab selle ise ostma.

Lõppkokkuvõtteks kõige rohkem loeb ikkagi arsti ja patsiendi vaheline usaldus.

Ärevuse raviks kui kaua tuleks antidepressante tarvitada?

Joller: Miinimum on kuus kuud, tegelikult soovitatakse aastat ja oleneb muidugi ka antidepressandist, neid on ka väga erinevaid. Võib juhtuda, et esimese korraga ei leita kohe õiget ravimit, siis tuleb katsetada uut.

Seda ei tea kunagi. See ravi on keeruline, alguses kindlasti, aga kui ravi on juba paigas, siis inimene võib avastada, et elu on täiesti ilus ja kõik on nii hea.

Igal juhul võib seda kuuri ka perearst välja kirjutada, selleks ei pea minema psühhiaatri juurde.

Patsiendid arvavad tihti, et teatud vereanalüüsid ja uuringud ütlevad näiteks, kas mul on vähk või mingi muu raske haigus. Kas see on nii?

Joller: Ei, tegelikkuses seda kahjuks ei saa nii öelda. Me peame teadma, mida me otsime. Kui leiame, et kõik on korras ja kahtlust mingile muule haigusele pole, siis ma ei suunaks inimest eriarstile edasi. Kui siis mõne kuu pärast leitakse mingi haigus, siis tõepoolest see võib olla nii, et haigus ei avaldunud paar kuud varem või ei olnud need asjaolud nii selged. Ja samas jälle teinekord võib ka ärevus ise oma olemust muuta või tekitavad ravimid kõrvaltoimeid. Siin on vaja hästi laialt mõelda ja perearst ei tee neid otsuseid üksi, vaid ikka konsulteerib kolleegidega.

Äripäev
25. January 2018, 12:48
Vaata EST või RUS arhiivi