Hirmus magus siirup

Siirup.
Siirup.Foto: Scanpix/PantherMedia
Mis on glükoosi-fruktoosisiirupi ja maisisiirupi vahe ja on need tervisele kahjulikud, nagu väidetakse?

Toidutööstuste esindajad, keemik ning toitumisteadlane kinnitavad, et Eestis kasutatav glükoosi-fruktoosisiirup ei ole tervele inimesele kahjulik, kirjutas Äripäev.

Fruktoos ehk puuviljasuhkur on TTÜ keemiainstituudi vanemteaduri Tiiu-Maie Lahti sõnul organismi jaoks vajalik suhkur, mida saab näiteks puuvilju tarbides.

"Toiduainetööstuses kasutatavate vedelate magusainete (siirupite) lähteaine on üldjuhul tärklis. Tärklist sisaldavad varuainena paljud taimede seemned ja mugulad. Eestis toodetakse tärklist kartuleist, USAs enamasti maisist, aga võib toota ka muudest teraviljadest, olen kohanud ka nisutärklist," selgitas Laht.

Glükoosi-fruktoosisiirupi leiutasid 1957. aastal Marshall ja Kooi, kes teadsid, et glükoos on vähem magus kui suhkur. Nad töötasid välja tehnoloogia, mille abil sai muundada glükoosi fruktoosiks.

"Tehnoloogia võeti kasutusele USAs, glükoosi-fruktoosisiirup moodustab praegu umbes 40% maailmas kasutatavaist looduslikest magusainetest," rääkis Laht. Ta lisas, et kuna siirup on magusam kui sahharoos ning samal ajal ka vedel ja hästi lahustuv, on selle kasutamine jookide ja toitude magustamiseks majanduslikult efektiivne.

Siirupit ei saa süüdistada haiguste tekkes. Keskmine päevane glükoosi-fruktoossiirupi tarbimine USAs on 50 g päevas inimese kohta, märkis Laht. "Euroopas ei pruugi see number nii suur olla, meie toitumistavad on teistsugused," kinnitas ta.

"Kuna glükoosi-fruktoosisiirupi tootmise ja tarbimise algus langes kokku paljude muude muutustega toidu valmistamises ja tarbimises, siis on seda produkti ilmselt teenimatult süüdistatud metaboolse sündroomi, diabeedi ja ülekaalu järsus kasvus," ütles Laht. Tema sõnul näitavad teaduslikud uuringud pigem seda, et diabeedi või kaalutõusu taga on järsult tõusnud toidu kaloraaž ja vähene füüsiline aktiivsus.

"Diabeedi puhul on fruktoosi kasutamist isegi soovitatud, sest on magusam ja seda peab toidule vähem lisama," märkis Laht.

Tartu Ülikooli emeriitdotsent Mai Maser võrdles maisisiirupit valge lauasuhkruga. "Uuringud näitavad, et ei ole olulist erinevust maisiirupi ja lauasuhkru mõjul insuliini, mis on kehakaalu ja ainevahetust reguleeriv hormoon, ja greliini ehk näljatunnet tekitava hormooni tootmisele või vere suhkrusisaldusele," selgitas ta. "Nii ei tõsta fruktoos rohkem veresuhkru sisaldust, ükskõik kas ta pärineb roosuhkrust või maisisiirupist. Pole ka erinevust isu regulatsioonis, täiskõhutunde tekkes või saadavas energiahulgas."

Maseri sõnul on Ameerika arstide liit asja ­uurides jõudnud järeldusele, et on ebatõenäoline, et maisisiirup põhjustab rohkem rasvumist ja teisi tervisehäireid kui tavaline lauasuhkur.

 

Toidus leiduvate magusainete põhitooraine on tärklis

Tiiu-Maie Laht, TTÜ keemiainstituudi vanemteadur

Toiduainetööstuses  kasutatavate  vedelate magusainete (siirupite) lähteaine on üldjuhul tärklis. Tärklist sisaldavad varuainena paljude taimede seemned ja mugulad. Eestis toodeti tärklist kartuleist, USAs toodetakse enamasti maisist, aga võib toota ka muudest teraviljadest, nisutärklist olen ka kohanud.

Tärklis on kõrgmolekulaarne süsivesik, mis on üles ehitatud glükoosist. 
Glükoos on enamiku elusorganismide ainevahetuses kõige eelistatum süsivesik, inimese aju vajab energia saamiseks keskmiselt 125 grammi glükoosi päevas. Inimese ainevahetus on suhkrukeskne, toidus peaks iga päev olema piisavas koguses süsivesikuid. 

Nälgimise puhul saab glükoosi toota organismis ka aminohapetest, aga selle tulemusena tekib kergesti aneemia, sest hästi kättesaadav valk lõhustamiseks on hemoglobiin, mis on organismis hapniku edasikandja.

Vajalik energia saamiseks. Enamik inimesi saab organismi vajava energia tootmiseks kasutada nii glükoosi, fruktoosi, galaktoosi kui ka disahhariide sahharoosi (glükoos ja fruktoos), laktoosi (glükoos ja galaktoos), maltoosi (glükoos ja glükoos). Glükoosisiirupi saamiseks tuleb tärklis ensüümide abil lagundada glükoosi monomeerideks. 

Tööstuslikus protsessis kasutatakse soodat ja soolhapet, kuumutamisel võivad tekkida tsüklilised ühendid. Kuna glükoos on vähem magus kui sahharoos ja eriti fruktoos, siis leiutasid Marshall ja Kooi (1957) tehnoloogia, kuidas muundada glükoosi ensümaatiliseks fruktoosiks.

Äripäev
15. January 2018, 11:03

Terviseuudised.ee toetajad:

Vaata EST või RUS arhiivi