Mis määrab inimeste headuse ja kurjuse?

Viimastel aastakümnetel on teadlased teinud olulisi edusamme hea ja kurja teadusliku tausta mõistmise suunas. Nad usuvad, et meie empaatiat teiste suhtes võivad mõjutada aju närviringete omadused.

19-aastase ema Ashley Aldridge’i haagiselamu köögiaknast Illinois’ osariigis Auburnis oli hästi näha sadakonna meetri kaugusele jääv raudteeülesõit.

Kui Aldridge märkas seal ratastoolis meest, oli ta just lõpetanud oma kahe lapse, aastase ja kolmese põngerja lõunase toitmise ning hakanud nõusid pesema, tegema üht järjekordset tüütut kodutööd nende lõputus rodus. Pilku tõstes pani ta tähele, et ratastool ei liigu. See oli rööbasteele kinni jäänud. Mees hüüdis appi, kui üks mootorratas ja kaks autot möödusid, aga need ei peatunud.

Aldridge tormas välja ja hakkas just paluma naabril tema laste järele vaadata, et ta saaks mehele appi minna, kui kuulis vedurivilet ja langeva tõkkepuu tirinat, mis andsid märku rongi tulekust. Ta jooksis paljajalu üle raudteeäärse kruusatee. Kui ta meheni jõudis, oli rong vähem kui kilomeetri kaugusel ja kihutas umbes 125-kilomeetrisel tunnikiirusel lähemale. Ratastooli lahti kangutada ta ei suutnud, nii asis ta mehel selja tagant ümbert kinni ja üritas teda tõsta, aga ei jaksanud. Rong otse nende peale kihutamas, vinnas ta täiest jõust, kuni lõpuks kukkus tahapoole, tõmmates mehe ratastoolist välja. Paari sekundi pärast lömastas rong ratastooli, kandes metalli- ja plastitükke ligi kilomeetri jagu mööda raudteed edasi.

Mees, kelle Aldridge tol 2015. aasta septembripärastlõunal päästis, oli talle võhivõõras. Kartmatu otsustavus, millega noor naine oma elu ohtu seades mehe päästis, eristab teda paljudest teistest. Tema kangelastegu on näide sellest, mida teadlased kutsuvad äärmuslikuks altruismiks – isetute tegude tegemisest võõraste aitamiseks, riskides ise tõsiselt viga saada. Pole üllatav, et paljud sellistest kangelastest – nagu Iisraeli armee major Roi Klein, kes hüppas lõhkemata granaadi otsa, et päästa oma mehed – töötavad ametites, kus oma eluga riskimine teiste kaitseks kuulubki ameti juurde. Teised on aga tavalised mehed ja naised – nagu Rick Best, Taliesin Namkai-Meche ja Micah Fletcher, kes astusid ühes Portlandi linnalähirongis vahele, et kaitsta kaht noort naist (kellest üks kandis hijab’i) muslimivastaseid solvanguid loopinud mehe eest.Kõik kolm meest said pussitada, Fletcher jäi ainsana ellu.

Pange nüüd nende õilsate tegude kõrvale jubedused, mida inimesed korda saadavad: mõrvad, vägistamised, inimröövid, piinamised. Mõelge tapatalgule, mille pani toime mees, kes avas oktoobris Las Vegases Mandalay Bay hotelli 32. korruselt kuulirahe kantrimuusikafestivalil viibinute pihta. Kolm nädalat hiljem teatati ohvrite arvuks 58 hukkunut ja 546 haavatut. Või mõelge õudusjudinaid tekitavale halastamatusele, mida ilmutavad sarimõrvarid, nagu Lõuna-Carolina kinnisvaramaakler Todd Kohlhepp, kes, nagu selgub, jättis oma mõrtsukakombe kohta ka vihjeid veidratesse interneti-tootearvustustesse, näiteks kirjutas kokkupandava labida kohta: „Hoidke seda autos juhuks, kui on tarvis laipu ära peita.“ Olgu need jubedused kui hälbelised tahes, tuleb neid ette piisavalt tihti, et meile meenutada: inimene on suuteline sõnulseletamatuks julmuseks.

Äärmuslikes altruistides ja psühhopaatides tulevad esile meie parimad ja halvimad instinktid. Moraalispektri ühte otsa jäävad ohvrimeelsus, suuremeelsus ja teised õilistavad omadused, mida me peame heaks, teise isekus, vägivaldsus ja hävituslikud impulsid, mille me liigitame kurjaks. Mõlema käitumistüübi juured peituvad meie evolutsioonilises minevikus, ütlevad teadlased. Nende hüpoteesi järgi arenes inimesel – ja vähemal määral ka paljudel teistel liikidel – soov üksteist aidata sellepärast, et ellujäämiseks oli hädavajalik suurte sotsiaalsete rühmade sees koostööd teha. Kuna aga rühmad pidid omavahel ressursside pärast võistlema, oli hädasti tarvis ka valmisolekut vastaseid vigastada ja võib-olla tappa. „Me oleme Maa kõige sotsiaalsem liik, ja samal ajal ka Maa kõige vägivaldsem liik,“ ütleb Chicago Ülikooli sotsiaalneuroloog Jean Decety. „Meil on kaks palet, sest mõlemad olid ellujäämiseks tähtsad.“

Küsimus, kuidas hea ja kuri meis alguse saavad ja väljenduvad, oli sajandeid filosoofiliste või usuliste vaidluste teema. Viimastel aastakümnetel on aga teadlased teinud olulisi edusamme hea ja kurja teadusliku tausta mõistmise suunas. Mõlemad näivad olevat seotud ühe tähtsa emotsionaalse omadusega: empaatiaga, mis on aju loomuomane võime tunda sedasama, mida tunneb teine inimene. Teadlased on avastanud, et empaatia on tulehakatis, mis süütab meis kaastunde, sundides meid teisi hädas aitama. Samuti on uuringud leidnud, et vägivaldne, psühhopaatne ja antisotsiaalne käitumine on tingitud empaatiapuudusest, mis näib tulenevat puudulikest närviringetest. Neist uutest teadmistest on nüüd kujunemas vundament, millele saab üles ehitada aju empaatiliste reaktsioonide suurendamisele suunatud treeningrežiime ja raviprogramme.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti jaanuarinumbrist.

Äripäev
08. January 2018, 13:08

Terviseuudised.ee toetajad:

Vaata EST või RUS arhiivi