Kaks aastat kopsuvähi ravi: pereisa Erik Saar

Tartus elav pereisa Erik Saar
Tartus elav pereisa Erik SaarFoto:
Tänavu jõulude ajal sai kaks aastat päevast, mil Tartu pereisa Erik Saar sai mittesuitsetajana karmi diganoosi oma köhimisele: kopsuvähk.

Vähiravifondi Kingitud Elu ja hiljuti ka TV3 saate Inglite aeg vahendusel raske haigusega võitlemiseks ravi saav pereisa Erik Saar leiab, et meditsiinisüsteemis on mitmed asjad veidralt korraldatud. Ta on oma haiguse lugu jaganud avameelselt ka meedias. 

Vaata ka temast tehtud videod  Inglite aeg saates tänavu detsembris.

Erik kirjutas märtsis 2016:

“Olen üks tavaline ja tüüpiline 49aastane Eesti mees, kes on eluaeg pidanud oma tervisest lugu, kes on olnud eluaeg spordiga Sinapeal olnud ja kelle jaoks on pereväärtused kõige tähtsamad elus. Olen põline tartlane, kes teeb tööd, kelle elu eesmärk oli kunagi oma maja ehitamine ning kellel on armastav abikaasa ning kaks väikest tütart (4- ja 11aastased). Seega pealtnäha üpriski tavaline Eesti peremudel, kellel on elus kõik korras ning eesmärgid paigas.

Paraku aga ei lähe kõik elus alati nii nagu ise sooviksid. Saatusel oli paraku plaan meie pereidüll lõhkuda ja tuua juurde katsumusi ja raskusi.

2015.aasta sügisel, septembris, siis kui ilmad jahedamaks läksid, tekkis mul kerge ärritus kurgus, mis avaldus kergete köhatuste näol aeg-ajalt.

Kuna suitsumees ma samuti ei ole, siis pidasin seda jahedate ilmade süüks, sest meie kliimavööndis on sellised ilmingud paraku igal teisel inimesel ning üsna levinud nähtus. Seega tegelesin oma igapäevatoimetuste ja asjadega rahulikult edasi, sest erilisi vaevusi, peale väikese väsimuse, ma ei täheldanud.

Peale jõuluaega 30.12.2015 otsustasin ma ennast perearstile siiski näidata, sest paremale poole kaenla alla oli tekkinud kerge valu. Suhteliselt juhuslikult ühildasin ma oma tavaliste aastavahetuse eelsetesse toimetustesse ka perearsti külastuse.

Perearst kuulas mu kopse ja suunas röntgenisse. Olin oma linnaskäigult juba peaaegu tagasi jõudmas, kui arst helistas ja kutsus mind tagasi. Keerasin auto ringi ja sõitsin perearsti juurde tagasi. Arst arvas, et oleks vaja teha põhjalikumad uuringud, kuna parema kopsu röntgenpilt näitas täielikku varjustatust. Ja siis lõi mul esimest korda „tuluke“ põlema, et midagi võib olla väga halvasti.

Suunati siis mind EMOsse, kus arstid arvasid, et asi on väga tõsine ja tuleb kohe haiglasse jääda. See oli siis esimene kord, mil mind teavitati vähkkasvaja võimalikkusest minu kopsus. Haiglasse jäämisega ei olnud ma muidugi absoluutselt nõus, sest „Eesti mees“ ei ole ju haige ja haiglas ei pikuta. Auto oli mul tasulises parklas, minuga kaasas olnud noorem tütar ajutiselt sugulaste juurde hoiule antud, ning aastavahetusüritused vaja läbi viia jne. Suutsin siiski oma plaanid nii sättida, et jõudsin haiglasse vana-aasta õhtul 2015.

Diagnoosiks kartsinosarkoom

Haiglas diagnoositi mul lõpuks vedelik paremas kopsus, mille põhjustas ca 6 cm läbimõõduga pahaloomuline kasvaja. Ribide vahelt viidi mu rindkeresse voolik, mille kaudu hakkas vedelik välja voolama. Lõpuks tuli vedelikku välja ligi 4 liitrit.

4.01.2016, siis kui kõik arstid juba peale pühi tööle saabusid, tehti mulle kõigepealt bronhoskoopia ja siis kopsuoperatsioon, mil kopsu viidi ainet, mis peaks vedeliku tekke peatama. Oma raviarsti, dr Liiva käest sain lõpliku kinnituse, et mu paremas kopsus on vähkkasvaja, mille väiksemad siirded on ka kergemal kujul otsapidi vasakusse kopsu jõudnud.

Tänu oma kallile abikaasale suutsin ma oma masendusest siiski välja tulla ja hakata elu nägema hoopis teisest vaatevinklist, kus kogu varem esikohal olnud materiaalsed väärtused asendusid pigem vaimsetega. Peale selle lugesin ma läbi nii Vahur Kersna kui ka Lea Dali Leon raamatud, millede kõrval tundusid minu kannatused täiesti tähtsusetute ja väikestena. Sest minu kõige suurem valu ja kannatus antud haiguse juures piirdus ainult tüütute ja valutegevate voolikutega rindkeres ning bronhoskoopia ja biopsiaga. Isegi operatsioon ei olnud ebamugav ja valulik, sest see toimus üldnarkoosis. Eks mind aitas ruttu normaalse elu juurde tagasi ka elutahe ja kohene enese füüsilise vormi taastamine. Oma haiglas veedetud põhilise aja veetsin ma Maarjamõisa treppe ja koridore „alistades“.

Seega sain ma haiglast koju 13.01.2016. Nädalakese taastusin kodus ja edasi suunati mind juba onkoloogiasse dr Peeter Padriku juurde. Samas sain ka teada oma haiguse täpse nimetuse - kartsinosarkoom. See tundus kõik jackpotina negatiivses tähenduses, mis mulle oli sülle sadanud, sest haigus, mis mul avastati, on üliharuldane.

Kartsinoomi esinevat 1% ja sarkoomi 0,1% kopsuvähi juhtumitest. Olles eluaeg olnud tehnikaga seotud inimene, tõmbasin kohe paralleele autode mis iganes vea otsimise, diagnoosimise ja remondiga. Auto puhul on lihtne, kui viga ei suuda tuvastada, müüd oma vigase auto mõnele kergeusklikule isikule odavalt maha ja ostad uue, tervist või elu paraku uut ei osta.

Lisauuringud ja ravi

Dr Padrik määras mulle esimesel kohtumisel minu esimese keemiaravi, mida standardprotseduurina tehakse kõikide kopsuvähi juhtumite korral. Kuna mu haigus on haruldane ja standartseid ravivariante ei olnud, siis soovitas ta mul tellida ka molekulaarbioloogilise uuringu Onco DeepDX+ test, mida tehakse ainult Belgias ja maksab 2580 €. Seega tuli mul see raha kusagilt ise kohe leida, sest Eesti haigekassa süsteem seda ei rahasta.

Õnneks oli mul ka mõningaid sääste ja otsustamine ei võtnud kaua aega. Seega sai otsus uuringute kohta teha juba sealsamas dr Padriku kabinetis vastuvõtul. Praegu mõtlen, et see oli tookord ainuõige otsus, sest just tänu sellele uuringule saime me teada ravivormi ja ravimid, mis võiksid mind aidata ja tervenemiseni viia. Jäid ära standard protseduurid keemiaravis ja minu teised organid ja tervis ei saanud viimaste toimel kannatada.

Paraku ei olnud minu jackpot selle kalli uuringu tellimisega veel küllalt täiuslik. Tuli välja, et ka ravim Xalkor (crizotinib), mida ma peaksin võtma tänu antud uuringule, maksavad samuti väga palju - 4800 € kuu ravi. Ning siingi ei suuda Eesti Haigekassa mind aidata. Õnneks aitab mind siinkohal vähiravi fond Kingitud Elu, mis tasub suurema osa minu ravimite eest.

Eriline tänu dr Padrikule, Toivo Tänavsuule ja tema kadunud emale – Hille Tänavsuule, tänu kellele see fond üldse loodi ja tänu kelle ravimite jäägile sain ma ka oma esimese ravimidoosi ning tänu kellele elan ma tänasel päeval normaalset ja peaaegu täisväärtuslikku elu, olgugi et mu haigus ei ole veel mitte kusagile kadunud.

Krizotiiniibil puuduvad ka võrreldes tavalisa keemiaraviga igasugused kõrvalnähud. Tänu antud ravimile ei ole mul erilisi märkimisväärsed kõrvalnähte ning viimane rõntgenpilt näitas, et kopsu varjustatus on isegi vähenenud.

Eesti ravimisüsteemist

Paraku tekitab minus hämmeldust Eesti ravisüsteem. Nii minu enese kui ka kindlasti paljude teiste inimeste haiguse näitel tegeletakse ravi ja ravimite mittesihtotstarbelise kasutamisega. Nimelt tuues välja jällegi paralleele tehnikavaldkonnaga, tuleks ikka haiguste ravimist alustada ikka täpsest diagnoosimisest. St Eesti Haigekassa peaks just eelkõige rahastama kalli molekulaarbioloogilise uuringu ning peale korralikku diagnoosimist ainuõige ravi määramisest. Minu puhul oli see ainus ja õige otsus.

Kindlasti on selliseid näiteid veel ja veel, kus paljud inimesed ei saa enesele materiaalses plaanis üldse antud uuringuid lubada, rääkimata õigest ravist. Ja siinkohal peakski meile appi tulema riik. Minu arvates on see täielik ebaõiglus, kus inimene, kes on terve elu tööd teinud ja riigile makse tasunud, jääb ühel hetkel ilma igasuguse toetuse ja abita."

Erik Saare tervisest

Juba mai lõpus 2016 osales Erik, kelle haigekassa sisuliselt maha kandis, Tartu Rattarallil.
Ta kirjutas: “Kõik on hästi ja enesetunne on jätkuvalt
hea. Dr Padriku soovitust, sõita oma sõitu ja kulgeda rahulikult "tädikestega" kusagil tagapool, suutsin täita ainult kuni Nõoni. Peale seda enam ei kannatanud teistele selg ees vastu sõita ning ühinesin ülejäänud liiklusega. Seekord siis 595. koht, mis "maitseb" teadaolevatel põhjustel oluliselt paremini kui minu eelmiste sõitude paremad tulemused.”

Juulis 2016 kirjutas Erik:
“Sõidan ikka ratast ja teen keskeltläbi 20 000 sammu päevas. Kuna suvi on suht vihmane, siis muru niitmist ka päris palju. Tänu sellele on rekord isegi 37 000 sammu päevas! “

Tänavu veebruaris kirjutas Erik:
“Tervis on mul hetkel väga hea. Viimane kompuutertomograafia uuring näitas, et vasak kops on täiesti puhas ja paremal pool on ka haigus taandunud. Järele on jäänud ainult sidekude, mis ikka tekib näiteks haavade paranemisel vms.

Käin ennast ikka igakuiselt onkoloogile näitamas ja vereanalüüse andmas. Kõik verenäitajad on ka head. Ootan ja loodan ikka iga kord, et dr. Padrik ütleb, et tervis on täiesti korras ja enam ravimeid võtma ei pea. Aga nagu vanasõna ütleb, et kes kannatab, see kaua elab. Küll see päev ka ükskord saabub.

Eks iga asi peab siin elus mingil kindlal põhjusel ja ajal ellu saabuma. Ja kui ümber on niipalju häid inimesi ja positiivsust, siis halvad asjad saavadki heaks.

Kindlasti aitab mul vormis püsida ka minu pere, sport, liikumine, tervislik toit, ja positiivne mõtlemine. Jalgratas on koos suuskadega praegu talvekorteris ja seepärast hakkasin hommikuti jooksmas käima. Päris mõnus starter päevaks. Õhtul panen sama tiiru koeraga veel jalgsi otsa.”

Äripäev
26. December 2017, 13:56

Terviseuudised.ee toetajad:

Vaata EST või RUS arhiivi