Kodutust invaliidistki võib ettevõtja saada

Toomas Reisalu oma maalidega.
Toomas Reisalu oma maalidega.Foto: Toomas Reisalu
Endine ajakirjanik, kes on haiguste tõttu sunnitud elama sotsiaalpinnal, kust ta võlgade tõttu ka kohe ähvardatakse välja tõsta, kirjeldab pingutusi kirjaniku ja maalikunstnikuna ja tunnustab ka paljukirutud töövõimereformi.

Toomas Reisalu (39) on tervise tõttu oma elu sunnitud piirama, kuid oma sõnul pole optimismi kaotanud. Järgmisel nädalavahetusel sõidab ta elukohast Jõgevalt Tallinnasse, et Apollo raamatupoes esitleda oma esimest ilukirjanduslikku raamatut, mis on inspireeritud Liibanoni pantvangidraamast. Kätte on ta võtnud ka pintsli. Kuid kõige rohkem ootab ta tööpakkumisi sisuturunduse lugude kirjutamiseks, milleks ta vormistas end ka ettevõtjaks.

Avaldame tema kirja toimetusele.

Kuigi töövõimereform on põhjustanud palju negatiivset kriitikat ja vastukaja, siis mina olen veendunud, et see on ainus võimalus, kuidas invaliidide silmad särama panna.

Kui aus olla, siis olen minagi töövõimetuspensionär, kes peaks töövõimereformi hoopis maha tegema, sest see sunnib minusuguseid invaliide töötama ja ei võimalda piisavalt riiklikke toetusi.

Ma pole lihtsalt ratastoolis olev invaliid, vaid mul on kokku diagnoositud 30 erinevat haigust. Minu põhihaiguseks on diabeet, mis ei allu ravile – minu veresuhkru tase kõigub madalast tasemest kõrgeni väga kergelt ja arusaamatutel põhjustel. Mul on liiga madal vererõhk, ma oksendan, minu kehakaal on eluohtlikult madal ja see ei tõuse mitte kuidagi. Eriti talumatuks teeb minu olukorra see, et mul on mitu sellist haigust, mis töötavad üksteisele vastu: kui ühel läheb olukord stabiilseks, siis teisel tänu sellele halvaks.

Minu tervislik seisund on nii kehva, et olen sadu kordi mõelnud enesetapule. Aga ma ei tee seda, sest elu on elamiseks, mitte virelemiseks ja nukrutsemiseks. Halbu perioode on meil kõigil, aga neist tuleb üle olla.

Viimased kaks aastat elan sotsiaalmajas nagu tüüpiline asotsiaal ja kodutu ning kõigele lisaks tahetakse mind 15. detsembril sellestki elukohast üürivõla tõttu tänavale tõsta. See on tingitud sellest, et minu sissetulek on väikene, aga tervisele kuluvad summad igakuiselt liiga suured. Sel kuul kulub mul näiteks ainuüksi invataksoga Jõgevalt Tartusse arstidele sõitmise peale 300 eurot.

Otsustasin ettevõtjaks hakata

Et enda olukorda parandada, siis otsustasin eelmisel aastal ettevõtjaks hakata: tahtsin erinevaid teenuseid pakkuma hakata (sisuturundustekstide kirjutamine jne). Seni pole mul ettevõtte arendamisega hästi läinud, sest mitte keegi ei soovi endale invaliidist partnerit, kuid ma pingutan selle nimel, et see oleks edukas ja ma saaksin riigile makse maksta. Kui peaksingi põruma, siis hakkan erinevatel konverentsidel käima ja rääkima sellest, kuidas ma pankrotti läksin. Ka see on üks võimalus invaliidina lisaraha teenida!

Lisaks ettevõtlusele olen kogu aeg kirjutanud ja paar nädalat tagasi ilmus raamatupoodidesse minu elu esimene romaan „Punaste juustega tüdruk” (avaldasin ta kirjanikunime Tuomas Wirkkunen alt), mis räägib Liibanonis toimunud eestlastest jalgratturite rööviloo telgitagustest.

Selle aasta märtsikuus otsustasin iseenda tuju tõstmiseks maalima hakata. Võtsin selle kohe suurelt ette, ostsin oma elu esimesed akrüül- ja õlivärvid ning hakkasin katsetama, kuid nüüd pool aastat hiljem maalin kunstnik Aapo Pukki kinnitusel täpselt sama hästi kui Eesti Kunstiakadeemia kolmanda kursuse tudengid.

Maalimine on midagi sellist, mida saaks iga invaliid teha ja sellega rahagi teenida. Võtame näiteks abstraktse kunsti, mis nõuab erilise joonistamisoskuse asemel hoopis oskust värve omanäoliselt lõuendile laotada. Sellise kunsti viljeleja võib ju lausa miljoneid oma teoste eest küsida!

Riiki ei saa kõiges süüdistada

Olen veendunud, et negatiivne suhtumine töövõimereformi on seotud ühiskonnas leviva individualismiga, mille tõttu elavad kõik inimesed elu ainult iseendale. Selle nähtuse tõttu tehakse karjääri, elatakse edu nimel, kogutakse raha ja kuulsust ning lükatakse pere loomist edasi, sest see takistab iseendale elamist ja elu nautlemist.

Riik otsitakse ülesse, kui sattutakse elu hammasrataste vahele või annab tervis ületöötamise tõttu otsad. Kõigi mõtteviisis laiutab tõsiasi, et kui nende elus midagi drastilist juhtub, siis tuleb müstiline riik neile appi. Aga kui ei tule? Või kui riigil pole raha, et appi tulla?

Siis kirutakse ja süüdistatakse riiki. Taotakse rinnale ja nõutakse õigust, sest eelneva elu jooksul, kui elati iseendale, maksti makse.

Kuid kui elu läheb nässu, tervis ütleb üles või juhtub midagi muud drastilist, siis toimub see eelkõige meie endi valede otsuste või valikute pärast, järelikult peaksime kehvas olukorras ka ise enda parema elu nimel just iseenda peale lootma. Aga mingil põhjusel loodame siis just teiste ja riigi peale ning ise ei tee mitte midagi!

Invaliidid tuleb tegevusse aidata

Fakt on see, et riik on vaene, sest ligikaudu 100 000 eestlast elab ja töötab Soomes ning teenib maksuraha meie põhjanaabritele. Kahe aasta pärast, kui Euroopa Liit lõpetab Eesti toetamise, laiutab riigi eelarves umbes 2 miljardi euro suurune auk, mis tuleb kuidagimoodi ära täita. On kindel, et sellisel juhul on riigil veelgi vähem raha, et oma kodanikke aidata.

Töövõimereform vähendab invaliidide sissetulekut ja töötukassas käimine mõjub neile šokina, kuid on selge, et kui nad nukrutsevad kodus üksi olles, siis pole neist kasu ei endale ega ühiskonnale. Invaliidid tulebki kodusest üksindusest inimeste sekka tuua, neil tuleb tuju tõsta, neile on vaja unistused tekitada, et nad tegeleksid millegagi, mis toob nende silmadesse sära tagasi. Vahet pole, mida invaliidid teevad, peamine on, et nad pole kodus üksi, on inimeste keskel, kas siis laulavad või teevad käsitööd või maalivad, kuid nende silmis on sära.

Uskuge, kui invaliididel on hea tuju, siis on ka nende tervis parem ja nad ei koorma riigi meditsiinisüsteemi. Kuid selle kõige keskel võib juhtuda seegi, et invaliidid, kes on ühiskonna poolt maha kantud, hakkavad hoopis riigile maksuraha teenima.

Äripäev
07. December 2017, 08:24
Vaata EST või RUS arhiivi