„Vabanda, aga ma täna tööle ei tule!“

Kuidas reageeriks su ülemus, kui saadaksid tööpäeva hommikul sellise SMSi ja tooksid põhjuseks paha tuju? Igatahes hakkab meeleoluhäirest saama üha kaalukam argument, miks töölt koju jääda.

Erivajadus ei tähenda tööandja jaoks tulevikus tingimata seda, kas töökohta on võimalik ratastooliga ligi pääseda või kas inimesel on mingi nähtav puue, vaid hoopis paanika-, meeleolu-, ärevus- ja keskendumishäireid, mida seostatakse liiga intensiivse ning info- ja arvutikeskse eluga, vahendab sekretar.ee.

Paha tuju võib olla täiesti piisav argument, miks noor ei taha tööle tulla, rääkis Proeksperdi kirglik tööõnne uurija Tiina Saar-Veelmaa.

„Selline suhtumine võib näida küüniline, aga samas, kui korraks järele mõelda, siis tõepoolest – päevad ei ole vennad! – elu ei kanna meid iga päev laineharjal ja paratamatult tuleb ette hetki, kus ei jaksagi,“ sedastas Veelmaa, märkides, et tegelikult oleks ju tore küll, kui mõnel päeval saab saata sõnumi, et ma täna ei tule ning jäädagi teki alla ja magadagi ennast välja, võib-olla veidike lugeda või maalida.

Kogenud karjäärinõustaja praktika aga näitab, et isegi, kui organisatsioonis on ette nähtud tervisepäevad, ollakse nende suhtes pigem skeptilised. Esiteks seetõttu, et nõrkused on kombeks maha suruda, palju kindlam on end kokku võtta ja tugev olla. Teiseks seetõttu, et töötajate asendamine ei ole lihtne ja paljude firmade töötajad on efektiivsuse ootuses ülekoormatud. Nii tähendaks tervisepäeva võtmine topelttööd kolleegile.

Tööturg nõuab lillelapse ajastut

Tänapäeva tunnustatud teadlane ja kirjanik Brene Brown on uurinud haavatavust ja häbi ning tõestanud teaduslikult ära, et inimesed pole teemantkindlad ja suurt pinget taluvad, nagu oodatakse töökuulutustes. Kõigil on oma hirmud, nad on haprad ja kergesti purunevad, rääkis Veelmaa ja nentis, et kui töökeskkonnas seda ei aktsepteerita, siis ollakse täiesti valel teel.

Tema sõnul peaks tervisepäevadesse suhtuma positiivselt ja eksimistest rääkimine olema elementaarne. Ükski töötaja ei tohiks tunda hirmu, et ta on vähem väärtuslik, kui ta oma nõrkusi töökohal välja näitab. Kuna Y- ja Z-generatsiooni pingetaluvus ei ole nii tugev ja nad julgevad oma haavatavust rohkem välja näidata kui vanema generatsiooni esindajad, kes end ribadeks töötavad, toobki see kaasa suhtumise muutumise, lisas Veelmaa.

Veelmaa rääkis, et kui ta laseb X-generatsiooni inimestel ennast iseloomustada, keelitab ta neid juba ette, et unustagu ära sõnad „töökas“ ja „kohusetundlik“. „Küsimus pole selles, et kohusetundlikkus, lojaalsus ja töökus oleksid halvad omadused, kuid ainult nendest ka enam ei piisa. Liigsel töö tegemisel ja enda allasurumisel on ilmselgelt ka mingid muud tagajärjed, mis ei ole nii rõõmustavad.“

Muutuv töömaailm nõuab teisi tööoskusi ja kaks pädevust, milleta enam hakkama ei saa, on IT-oskused ja ettevõtlikkus. „Ideaalis peaksid kõik oskama programmeerida ja teiseks ei tohiks me üheski valdkonnas toota juurde lihtsalt töötegijaid, vaid proaktiivseid ja oma valdkonnas kaasa mõtlevaid inimesi.“

Kohusetundest on tänapäeval hoopis olulisem Veelmaa sõnul kohanemisvõime, sest olud muutuvad nii kiiresti. „Peab olema paindlik ja vaatama järjepanu ringi uudishimuliku 5aastase lapse pilguga, et ohoo, mis see veel on.“ Samamoodi on olulised loovus ja spontaansus, mis on 21. sajandil ülihinnatud oskused. Kasuks tuleb ka see, kui teada, mida tähendab termin „enesesõbralikkus“.

Ka „biohäking“ on viimasel ajal kõnepruuki tulnud termin, mis tähendab, et me ei tohi suhtuda oma kehasse nagu musta kasti, vaid oluline on teadvustada, et igal asjal on oma mõju. Näiteks tähendab see teadlik olemist sellest, mis juhtub minuga rakutasandil, kui ma vihastun.

Ametijuhendipõhine töö taandub

Kui vaadata töökuulutusi, siis algavad need enamasti nii: ettevõte see ja see otsib, seejärel on ära märgitud ametikoht, siis on NÕUDMISED, kasuks tuleb, ja lõpus on väike loend sellest, mida ettevõte pakub. „Ainuüksi pilk nendele töökuulutustele ütleb, et me ei ole Eestis veel seal, kus olla võiks,“ leiab Veelmaa.

Inimesed ootavad võimalikult personaliseeritud töösuhteid ja ka teadus kinnitab järjepidevalt üht: me soovime töösuhetesse mahtuda ära võimalikult iseendana ning töösuhete läbirääkimine ja koostöö ehitamine peaks olema võrdne suhe.

Ametijuhendipõhine töö taandub Veelmaa sõnul soovist teha piirideta karjääri. Kuna täistööajaga töötamine võib olla piirav, sest enamasti 100% sellest tööst ei ole väga naudingut pakkuv, eelistavad inimesed olla vabad. „USAs on 35% inimestest vabakutselised, mis tähendab, et nad otsustavad ise kus ja millal nad töötavad.“

Kui Eestis öelda sõna „vabakutseline“, siis esimesena assotsieerub sellega vabakutseline näitleja, kellel vahel on tööd ja vahel mitte, mis tähendab hoobilt vaene ja murelik olemist, pilkas Veelmaa, saamata aru, miks see tegelikult nii on, sest vaba olla ja oma kutsumusega tegeleda kõlab ju hästi.

Inimesed peavad tänapäeval käima järjest vähem klassikalises mõttes tööl, et end ära elatada, sest tekkinud on nii palju alternatiive: töötatakse erinevate online-platvormide peal ja lisandunud on teistsugused töövormid, mis võimaldavad palju vabamalt elada, lisas ta.

Veelmaa jätkab, et piirideta karjäär võib tähendada tänapäeva mõistes ka seda, et väga suur osa inimesi pelgab minna tööle suurkorporatsiooni põhjusel, et kui ta sinna läheb, siis temast saab mutrikene suures masinavärgis. Nii assotsieerub väike ettevõte hubase ja paindliku organisatsioonikultuuriga ja suur ettevõte raskepärase, struktureeritud ja keerulise töövormiga.

Näiteks on täheldatud, et Z-generatsioon ei usalda bosse ja noored eeldavad, et kui nad kuskile tööle lähevad ja märkavad, et midagi on viltu või midagi võiks teha paremini, siis nende järgmine küsimus on, et kus see boss istub, et mul on paar mõtet talle. Ja kui ta on oma mõtted avaldanud, soovib ta loomulikult, et need mõtted ka ellu viidaks.

Artikkel on ilmunud Sekretäri erilehes.

Äripäev
29. November 2017, 16:16
Vaata EST või RUS arhiivi