Ma ei tea, kas sa ikka võid seda süüa...?

Sellest ajast peale, kui ma 9aastasena I tüüpi diabeeti haigestusin, on seda ikka ja jälle ette tulnud, et inimesed kõheldes niimoodi ütlevad. Mõistan täiesti seda muret: diabeediga käib kaasas palju müüte, eriti just seoses muidugi keelatud toiduainetega.

Üks kindlalt püsiv müüt on, et (I tüüpi) diabeetik ei tohi süüa magusat. Ta on ju haige, loomulikult peab talle midagi keelatud olema ja loomulikult on keelatud suhkur. Iseenesest on armas, et teine inimene niimoodi muretseb ja seda väljendab, aga pean tunnistama, et see keelatud toiduainete mainimine on minus alati tekitanud ebamugavust. Kohe selgitan, miks.

I tüüpi diabeet ei ole toidutalumatus
Oleks ju väga tore, kui vaid suhkrut sisaldavate toiduainete vältimine muudaks I tüüpi diabeetiku elukvaliteeti ja hoiaks tervise korras. Tegelikult on asjad palju keerulisemad ja ühtlasi unustatakse tänapäeval minu hinnangul erivajadusi lausa liigagi tähtsustavas keskkonnas ära, et diabeet ei ole toidutalumatus ning vaid suhkru vältimine ei muuda üldse olukorda.

Tuletagem veelkord meelde, et I tüüpi diabeedi tingib see, et on hävinud kõhunäärme endokriinse osa Langerhansi saarte insuliini tootvad beetarakud ning organism on ilma elutähtsast hormoonist – insuliinist. Lisaks suhkru ainevahetusele reguleerib insuliin aga ka rasva- ja valguainevahetust. Ilma insuliinita ei saa rakud toidust sisalduvat energiat kätte, keha ainevahetus häirub oluliselt, organid ei saa normaalselt töötada ning inimene kustub, kui ei manusta insuliini kas süstides või pumba abil. Keha jääb süsivesikutenälga ja satub potentsiaalselt eluohtlikku seisundisse - organism nimelt ei saa ilma insuliinita mingil juhul hakkama.

Kui aga see insuliin olemas on tänu manustamisele, siis ei ole olemas ühtegi otseselt keelatud toiduainet, sest sel juhul imiteeritakse kõhunäärme tööd manuaalselt, ehk siis ollakse käsitsijuhtimisel.

Pead teadma, mis on sinu toidu sees
Niisiis on kõik lubatud, aga täpselt nii, nagu I tüüpi diabeetik ise otsustab. Esmajoones on vaja teada, millest see toit koosneb, mida ta sööb.

Absoluutselt kõige tähtsam on jälgida toidu süsivesikusisaldust, aga vähem tähtis ei ole ka rasva ja valgu protsent ning sinna juurde veel taust - kas sa oled liikunud või plaanid seda teha, kas sul on pingeline periood või puhkus, kas oled äkki haige või hoopis paranemas - ja nii edasi ja nii edasi. Ning seda iga viimase kui ampsu puhul, mis suhu läheb. Keeruline? Nii ja naa. Eks iga inimene peab teadma, millest tema toit koosneb, et mitte endale valede valikutega liiga teha. Diabeetikul tekitab valiku ja käitumise (ehk insuliinikoguse) vale suhe lihtsalt väga kiiresti kas liiga kõrgest või madalast veresuhkrust (veresuhkru tase muutub teatavasti pidevalt ja I tüüpi diabeetikul sõltuvalt olukordadest lausa minutitega) halva enesetunde.

Kui sööd süsivesikurikast toitu või ei arvesta, et see süsivesikurikas toit on ka rasvane või valgurohke, mis omakorda aeglustab süsivesikute imendumist, aga kiire insuliini mõjuaeg võib selleks hetkeks läbi olla, kui süsivesikud kohale jõuavad, siis on tulemuseks on liiga kõrge veresuhkur (üle 8 mmol/l).

Kui aga oled harjunud ja harjutanud erinevate toitude ja toiduainete mõju ning koosmõju, siis kujuneb teadmine ja oskus enam-vähem ära arvata, palju süstida ja mida enesetundelt oodata.
Suhkur ei ole halb, suhkur on toiduaine nagu iga teine. I tüüpi diabeedi aspektist ei mängi mingit rolli, kas see suhkur on rafineeritud või pruun, kas tegemist on äkki hoopis agaavi- või muu siirupiga – kõik need tooted on ühtemoodi kiiretoimeline süsivesik ja nende mõju ühesugune. Vahet tuleb teha liht- ja liitsüsivesikutel, et teada, kui kiiresti saabub nende mõju. Minu kogemuse järgi on ülimalt kiiretoimelisel insuliinil kergem hakkama saada isegi rafineeritud suhkru ja selle teisenditega kui liitsüsivesikutega, mis olemas näiteks tatras, rukki- ja odrajahus ning nende toodetes, kaeras ja kaeratoodetes jne. Mitte et viimaseid sööma ei peaks, aga peaks arvestama, et liitsüsivesikud imenduvad hiljem.

Siit jõuame ka toidu tervislikkuse juurde. I tüüpi diabeetiku jaoks on tervislik toit, millega on lihtsam veresuhkru taset võimalikult tasakaalus hoida, st kergem arvestada ja kergem reageerida.
Niisiis on abiks taldrikureegel, kus valdava osa moodustavad köögiviljad – neid saab valmistada väga huvitaval moel ja eriti veab, kui meeldibki niimoodi toituda.

Valgurikkad tooted hoiavad kõhu täis, kuid tuleb jälgida, kuidas need mõjuvad just sinu organismile – see on väga individuaalne ja võib ajaga muutuda.

Sama lugu on rasvarikaste toiduainetega. Süsivesikuid sisaldavad toiduained on vajalikud, kuid need võib jätta viimasele kohale lihtsalt sellepärast, et nii on elu kergem. Aga kui on ikka isu nende järele, siis tuleb ka vastavalt süüa, sest muidu võib tulemuseks olla painav vajadus just süsivesikute järele ning kasvõi toitumishäired, mille risk on I tüüpi diabeetikutel oluliselt suurem just selle tõttu, et selle haiguse keskne punkt ongi toitumine. Sa ei saa jätta söömata, ei saa kunagi jätta ka söögile mõtlemata, sest see on osa ravist.

Ka maiustuste puhul kehtib sama reegel – söö, kui sa tahad, et vältida painavaid mõtteid n-ö keelatud toidust. Puuviljad mõjuvad veresuhkrule üsna samamoodi nagu kommid või koogid, sest sisaldavad ju samuti puuviljasuhkrut ehk fruktoosi, mis imendub küll veidi aeglasemalt, kuid täpselt sama kindlalt.

Süsivesikute lugemine
Kui ma lapsena diabeeti haigestusin, siis arvestati leibühikuid. 10 süsivesikut = 1 leibühik, kui ma õigesti mäletan. Loomulikult õppisin arvestama, mitu ühikut lühitoimelist insuliini kulub 10 g süsivesikute katmiseks ja kõik muu sinna juurde.

Kuid ajapikku õppisin toidu kogust ja selle sobivust insuliinikogusega – või vastupidi – hindama silmaga. See tuleb tahes-tahtmata ja kes suudaks 35 aastat järjest kogu aeg arvutada? Seda pole minu hinnangul vajagi, kui arvestamine toimib. Seejuures peab aga tõesti teadma, mida sööd ja millal sööd.

Millal sööd, on ka oluline. Hommikul on vähemalt minul võimalik süüa mida iganes, õhtul aga pean päris tõsiselt arvestama, et kui tahan hommikul ka normaalse veresuhkruga tõusta, siis võib-olla ei ole väga tark süsivesikuid üldse süüa (kui just väga palju ei taha juurde süstida). Seegi on väga individuaalne.

Seekord ei jõua ma rääkida kehakaalust ja sellest, kuidas I tüüpi diabeetikuna siis kaalu langetada või hoida, kui selline huvi peaks olema. Sellest ja muustki seonduvast järgmine kord. Igal juhul võite I tüüpi diabeetikuna arvestada, et olete iseendale kõige paremad toitumisnõustajad.

Äripäev
14. November 2017, 13:27
Vaata EST või RUS arhiivi