SÜDA: Siirdamine asendub üha enam pumbaga

Sel suvel siirdati Helsingi Ülikooli keskhaiglas Eesti arstidega koostöös uus süda juba neljandale eestlasele. Kuna seekordne patsient oli ravil Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, siis kuulusid siirdamismeeskonda kardiokirurg Günter Taal (GT) ja kardioloog Pentti Põder (PP), kes räägivad siirdamistest üldisemalt.

Kui vana on patsient, kellele veel südant siirdatakse?
GT: Maailmas on siirdatud ka 70aastasele, aga üldiselt on see piir umbes 65 eluaastat. Tegelikult vaadatakse ikka konkreetset haiget, sest mõni 40aastane võib olla palju kulunum kui teine 60aastane. 
Abipumbad on selle aja jooksul, mis mina selle teemaga olen alates 2009. aastast tegelenud, meeletult palju arenenud. 
Esimene, mis me siin panime, oli suur kobakas, kõhust tulid torud välja, oli pneumaatiline süsteem ja suur kompressor kõrval pumpamas.
Nüüd, kui tuleb pumbaga inimene, sa ei kuule ega näe midagi, vaid pisikesed akud on kõhu peal. 
Pulssi ainult ei ole, sest pump ei pumpa pulseerivalt, vaid ajab verd pideva vooluna ringi.

Kellele pump pannakse?
GT: Kui haige on väga raskes seisundis – tal on südamepuudulikkus ja ta ei püsi elus ka vaatamata kõigile ravimitele, pannakse talle pump, mis saadab verd kopsu, maksa, neerudesse jne, mis muidu südamepuudulikkuse tõttu verevarustuse puudulikkuse all kannatasid. 
Inimese organsüsteemid kosuvad, ja kui ta on umbes pool aastat selle pumba peal olnud, läheb siirdamise järjekorda ning ootab omale sobivat südant. 
Aga tänapäeval pannaksegi Põhja-Ameerikas juba pooled pumbad lõpliku ravi eesmärgil. Nad jäävadki nende pumpadega elama ja kõige kauem on praeguseks elatud pumbaga, mida meie oma töös kasutame, kaheksa aastat. Üks meie haige elab Saaremaal juba kaks aastat pumbaga ja saab sellega kenasti hakkama. 
Seega pumbad arenevad nii kiiresti, et ühel päeval võib-olla polegi enam siirdamist vaja. Kui toitejuhet enam pole ja suudetakse vajalik energia läbi naha pumbani viia, siis jäävad igasugused infektsiooniprobleemid suure tõenäosusega samuti ära.

Mis on siirdamisel kõige olulisem?
PP: Ma ei väsi rõhutamast haige enda osalust. Leian, et haige enda tahe ja ravisoostumus on absoluutselt kriitilise tähtsusega. Loomulikult on see kõikide südamehaigustega väga oluline, aga ütleme piltlikult – kui inimene jätab kolesterooliravimi võtmata nädal aega, ei juhtu midagi katastroofilist. Kui need patsiendid jätavad aga immunosupressandid võtmata, siis võib juba mõne nädalaga juhtuda täielik katastroof, millest tagasiteed enam ei ole. Haige enda tahtmine ja soov seda kõike läbi teha on ülioluline. Minu lemmiklause siirdamise ja pumpade juures on, et see ei ole protseduur, millele haiget ära rääkida. Me ei pea käima ümber haige ja veenma teda. Koronarograafia puhul me näiteks mõnikord teeme seda – püüame haiget protseduuri vajalikkuses veenda, sest aeg läheb, infarkt on käigus ja südamelihas kaob iga minutiga. Aga transplantatsiooni ja pumba puhul ei ole nii – seal peab haigel endal tahe olema.

Peab unustama suitsud ja alkoholi?
PP: Absoluutselt. Tingimus, et me hakkaksime üldse rääkima pumbast või siirdamisest, on pool aastat suitsu- ja alkoholivaba elu. Nii ei ole, et haige lubab, et ta homsest enam ei tee ja me ülehomme paneme pumba või siirdame talle uue südame. Ta peab näitama, et ta on suuteline loobuma. 
Tuleb alati silmas pidada, et siirdamist või abipumpa vajavad haiged on olnud südamehaiged juba aastaid, seega on neil olnud tegelikult kohustus tubakast ja alkoholist loobuda juba kaua aega varem.

Kui paljud selleks võimelised on?
PP: Minu praktikas kahjuks alla poole.
GT: Tegelikult neid haigeid oleks rohkem, kellel neid ravimeetodeid peaks rakendama, aga kui ta ikka suitsetab, siis ei ole mõtet. Muus mõttes on need aga täiesti tavalised inimesed. 
PP: Eks meil on neid patsiente ka, kes on surnud. Kes on keeldunud. Ja on ka selliseid, kes pole algul suitsetamisest loobunud, aga hakanud lõpuks mõtlema, kuid siis ikkagi ära surnud. 
GT: Taustsüsteem on väga oluline: et oleks toetav pere. Isegi kui haige ei suitseta, alkoholi ei tarvita ja kõik on korras, peab tal olema tugivõrgustik. Seda uuritakse näiteks ka Soomes väga põhjalikult. Muidu võib neil inimestel n-ö katus ära sõita. On juhused, kus on endal isegi pumba juhe läbi lõigatud. Igasuguseid asju on juhtunud. 
PP: Vahel jääb transplantatsioonist mulje, et see oleks justkui noorendav operatsioon. Et kui mulle, 50–60aastasele inimesele, pannakse noor süda sisse, siis ma olengi noor ja võin jälle kõike teha. Transplantatsioon on operatsioon, tänu millele inimene suudab ennekõike elus püsida. Loomulikult on suurepärane, kui ta suudab pärast seda ka aktiivsesse ellu tagasi pöörduda. Ravimite koguhulk, mida inimene hakkab võtma pärast transplantatsiooni, aga ei vähene ning haigel tuleb lisaks tulla pidevalt korduvatele uuringutele. Seda peab inimene teadma.

Äripäev
24. October 2017, 16:24
Vaata EST või RUS arhiivi