Mitmepalgeline mõistatuslik tsöliaakia

Nisus, rukkis, odras ja kaeras leiduvate teatud valgufraktsioonide toimel kujuneb tsöliaakiahaigetel kahjustus inimese omaenese kudede vastu.
Nisus, rukkis, odras ja kaeras leiduvate teatud valgufraktsioonide toimel kujuneb tsöliaakiahaigetel kahjustus inimese omaenese kudede vastu.Foto: Erik Prozes/ÄP
Tsöliaakia korral võib patsientidel olla nii perearstide kui ka kümnete erinevate erialade arstide poole pöördumisel esitada vägagi erinevaid terviseprobleeme, ütleb Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku ja Tartu Ülikooli lastekliiniku arst Oivi Uibo.

Tegemist on haigusega, mille olemuse ehk patogeneesi teave on aastakümnete jooksul oluliselt muutunud ja jätkuvalt täiustunud ning just seetõttu on eelnevalt harvaesinevast malabsorptsioonisündroomiga kulgevast imikuteväikelaste seedetraktihaigusest kujunenud organismi erinevaid kudesid ja elundkondi haarav ja seega erinevate sümptomitega ja igas vanuses avalduda võiv sage autoimmuunhaigus, kirjutab doktor Oivi Uibo Kliinikumi Lehes.

Veel 1980-ndatel aastatel peeti tsöliaakiat kogu maailmas, ka Eestis, (üli)harva esinevaks haiguseks. Nüüdseks on aga tsöliaakiat diagnoositud kogu maailmas kümneid kordi sagedamini: 0,3–3,3%-l üldpopulatsiooni isikutel. Ka meie teadustööde tulemustest selgub enam kui 30-kordne haigestumuskordaja tõus Eesti lastel 35-aastase tsöliaakiaalase uuringuperioodi jooksul.

Tsöliaakia vägagi erineva kliinilise väljenduse olulisima põhjuse selgitab aga 1997. aastal publitseeritud Walburga Dieterichi töörühma teadusavastus, et nisus, rukkis, odras ja kaeras leiduvate teatud valgufraktsioonide toimel kujuneb tsöliaakiahaigetel kahjustus inimese omaenese kudede vastu – tekib autoimmuunreaktsioon inimese normaalse, paljudes kudedes ja koevedelikes esineva 85 kDa molekulmassiga valgu, transglutaminaas 2-ga.

See avastus andis teadmise, et tsöliaakia on organismi paljusid kudesid kahjustav autoimmuunhaigus.

Nii võivadki tsöliaakia korral lisaks peensoolekahjustusele esineda muutused ka organismi muudes kudedes, nii näiteks nahas, ajus ja närvisüsteemis, maksas, reproduktiivorganites ja mujal. Tüüpilise vormiga tsöliaakiahaigel esinevad erinevad seedetrakti sümptomid ning selle haigusvormi õigeaegne avastamine ei ole arstidele mureks.

Umbes 60%-l kõikidest tsöliaakiahaigetest esineb aga tsöliaakia atüüpiline või varjatud haigusvorm, mille puhul ongi seedetrakti sümptomid tagasihoidlikud või puuduvad hoopiski. Seetõttu võivad aga tsöliaakiahaiged jääda õigeaegse diagnoosita. Need haiged võivad oma erinevate vaevuste tõttu arstiabi otsida lisaks korduvatelt perearstivisiitidelt, kuid näiteks ka hematoloogilt, reumatoloogilt, endokrinoloogilt, günekoloogilt, ortopeedilt, stomatoloogilt, dermatoloogilt, neuroloogilt, psühhiaatrilt.

Tsöliaakiale võib viidata kõhnumine, kasvupeetus, ravile halvasti alluv rauavaegusaneemia, retsidiveeruv aftoosne stomatiit, jäävhammaste emaili- ja struktuuri muutused, maksa transaminaaside taseme ebaselge tõus, reproduktiivse funktsiooni erinevad häired, erinevad neuroloogilised ja psühhiaatrilised sümptomid, ka osteopeenia, osteoporoos. Mitmeid neist võib käsitleda ka kui tsöliaakia tüsistusi.

On teada, et tsöliaakia võib kaasneda teiste autoimmunhaigustega ja sagedamini just nendega, millele on iseloomulik tsöliaakiaga sarnane pärilik eelsoodumus (HLA II klassi antigeenid DQ2, DQ8).

Kaasnevatest haigustest olulisemateks on kindlasti I tüüpi diabeet, autoimmuunne türeoidiit, autoimmuunne hepatiit, Downi sündroom, Turneri sündroom, Williamsi sündroom, IgA puudulikkus ning tsöliaakia nn nahavorm herpetiformne dermatiit. Ja just nende diagnoosidega haigete tsöliaakia regulaarsete sõeluuringutega on avastatudki 5–15%-l neist ka kaasneva haigusena tsöliaakia.

Seega, see mitmekümnepalgeline tsöliaakia pakub jätkuvalt uusi kliinilisi ja teaduslikke uurimisküsimusi paljudele maailma teadusgruppidele, ka meile, senini ikkagi veel selgusetu teadasaamiseks, näiteks erinevas vanuses avaldumise ja erinevate avaldumisviiside põhjuste, ka riskifaktorite ja kaitsvate faktorite, samuti ka tsöliaakia uute ravivõimaluste alal.

Kirjandus

1. Denham JM, Hill ID. Celiac disease and autoimmunity: review and controversies. Curr Allergy Asthma Rep 2013; DOI 10.1007/s11882-013-0352-1.

2. Uibo O. Childhood coeliac disease in Estonia: occurrence, screening, diagnoosis and clinical characterization. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis 1994: 1-84.

3. Ress K, Luts K, Rägo T, Pisarev H, Uibo O. Nationwide study of childhood celiac disease over a 35-year period in Estonia. Eur J Pediatr 2012; 171: 1823-1828.

4. Husby S, Koletzko S, Korponay-Szabó IR, Mearin ML, Phillips A, Shamir R. European Society for Pediatric Gastroenterology, Hepatology, and Nutrition Guidelines for the Diagnosis of Coeliac Disease. J Pediatr Gastroenterol Nutr 2012; 54: 136-160.

5. Dieterich W, Ehnis T, Bauer M. Identification of tissue transglutaminase as the autoantigen of celiac disease. Nat Med 1997; 3: 979-801.

Äripäev
12. September 2017, 16:12
Vaata EST või RUS arhiivi