Ettevaatust plekiliste õuntega

Plekilised õunad võivad sisaldada patuliini - hallitusseente sekundaarset ainevahetusprodukti, mis võib kahjustada inimese tervist.

Kuigi õunu on võimalik poest või turult osta aastaringselt, jõuavad need sügise saabumisel meie toidulauale sagedamini, samuti varutakse neid hoidiste valmistamiseks ja säilitamiseks, kirjutab Maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna peaspetsialist Anneli Haugas Maablogis.

Olenemata õunte päritolust võib neis leiduda teatud saasteaineid. Õunte ja neist valmistatud toodete puhul on üheks looduslikuks saasteaineks patuliin. Patuliin on mükotoksiin ehk hallitusseente sekundaarne ainevahetusprodukt, mis võib kahjustada inimese tervist.

Patuliiniga saastumine oleneb erinevatest teguritest

Patuliini toodavad mitmed hallitusseente perekonnad nagu Penicillium, Aspergillus ja Byssochlamys.

Tuntuim patuliini tootev seen on rohehallitusena ilmnev Penicillium expansum. Rohehallitust iseloomustab mädanev hele- kuni tumepruun ala, pehme ja vesine tekstuur, mullane hallituslõhn, valge seeneniidistik ja roheka värvusega eosmass.

Õunte vastuvõtlikkus hallitusseentele oleneb paljudest erinevatest teguritest- näiteks sordist, viljapuude tervisest, kasvu- ja säilitustingimusest ning ilmastikust. Niiske ilm, eeskätt saagikoristuse ajal, soodustab hallitusseente kasvu ja levikut.

Õunte nakatumine toimub sageli erinevate vigastuste kaudu. Vigastusteks loetakse putukakahjustusi, lõhesid koores, muljutud kohti jm. Varases vilja arengujärgus kalduvad hallitusseentega nakatuma avatud õiekarikaga sordid.

Müügil olevates õuntes ja neist valmistatud toodetes on patuliini sisaldused tavaliselt tervist mitteohustavad

Võimalike mürgistusjuhtumite kohta on vähe teavet, kuid olenevalt konkreetse indiviidi eripäradest võivad patuliini negatiivsed mõjud avalduda ennekõike seede-, närvi- ja ka immuunsüsteemile.

Tähelepanu tasub pöörata mädanemistunnustega õuntele

Koduaias kasvanud õunad võivad problemaatilisteks osutuda siis, kui nende kvaliteedile piisavalt tähelepanu ei pöörata, ning kui mädanemistunnustega õunad ära süüakse, mahlaks pressitakse, moosiks keedetakse või kuivatatakse.

Tegelikult võiks mädanemistunnustega õunte söömist ja kasutamist toitude või jookide valmistamisel vältida, sest patuliini võib leiduda ka õuna kahjustamata osas.

Samuti tasub tähelepanu pöörata väliselt tervetele õuntele, kuna neil võib olla arenenud südamikumädanik. Selle saab kindlaks teha õunu poolitades. Ohu märgiks võivad olla ka hallitanud seemned. Vastukaaluks tuleb märkida, et kuigi õuna välimus on üldjuhul heaks patuliini indikaatoriks, ei tähenda hallituse esinemine tingimata patuliini esinemist. Patuliin ei ole silmaga nähtav ning täiesti kindlalt saab selle olemasolu kinnitada vaid laborianalüüsiga.

Arvestada tuleb, et patuliin on vastupidav termilisele töötlusele, kuid hävib käärimisprotsessis ja võib muutuda ebastabiilseks teatud toidu lisaainete, näiteks askorbiinhappe, toimel.

Õunte ja neist valmistatud toodete tarbimist ei peaks kindlasti piirama. Oluline on pöörata tähelepanu õunte ning nendest valmistatud toitude kvaliteedile ning kasutusele võtta vältimis- ja vähendamismeetmeid.

Äripäev
08. September 2017, 13:15
Vaata EST või RUS arhiivi
Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas