Rinnaproteesid - ligi 60 aastat ajalugu

Timmie Jean Lindsey on maailma esimene rinnaproteeside kandja.
Timmie Jean Lindsey on maailma esimene rinnaproteeside kandja.Foto:
Mõne asjaga tundub, et see on kestnud üsna lühikest aega, kuid see pole nii. Rinnaimplantaatidega on midagi sarnast: esimene rinnaproteeside kandja juba auväärses eas vanaema USAs.

Aastal 1960 töötasid Ameerika kirurgid Frank Gerow ja Thomas Cronin välja esimese silikoon-rinnaimplantaadi. Aasta hiljem oli preili Timmie Jean Lindsey esimene inimene ajaloos, kellele paigaldati silikoonimplantaadid.

Selleks ajaks oli ta 29aastane lahutatud naine kuue lapsega. Ta pöördus Houstoni haiglasse küll ühe teise teemaga, kuid sattus esimese vabatahtlikuna rinnaimplantaatidega tegelevate kirurgide juurde ja nõustus olema katseisik. 50 aastat hiljem kandis ta ikka veel samu, originaalimplantaate, ja üks tema hilisemaid meessõpru ei saanud kunagi aru, et tal need üldse on.

Õnnestunud protseduur leidis toona laialdast kajastust, mis ladus vundamendi doktorite duo edasisele tähelennule.

Kohe kaasnesid kohtuhagid
Kuuekümnendate lõpus tulid turule soolalahusega täidetud implantaadid, mille populaarsusele aitas kaasa ka kasvavate kohtuhagide arv silikoonimplantaatide tootjate vastu (mida oli tipphetkel 12 000 aastas).

1988. aastal, kannustatuna survest, mida nimetatud hagid paratamatult avaldasid, re-kategoriseeriti silikoonimplantaadid Ameerikas 3. klassi kategooriasse, mis tähendas seda, et kuigi otseselt ei olnud tervisele ohtlikkus tõendatud, tohtis silikoonimplantaate paigaldada ainult ekstreemsetes olukordades - rinna rekonstruktsioonid jms, mitte kosmeetilistel eesmärkidel.

Kuigi olid 90ndtel USA turul soolalahusega täidetud implantaadid populaarsed, ei võitnud need oma kosmeetiliste vajakajäämiste tõttu Euroopa kirurgide hulgas suurt tähelepanu ja neid ei kasutata siin laialdaselt ka tänapäeval.

Hüpe tehnoloogia arengus
1970ndatel tutvustati mitmeid uuendusi implantaatide juures, millest olulisimaks ja püsivaimaks lahenduseks oli polüuretaan-kattega implantaadi kesta töötluse väljatöötamine, mis vähendas oluliselt kapslikontraktuuri tekkimist patsientidel ja seda lahendust kasutatakse osaliselt tänapäevalgi.
1980ndate uuenduste hulka kuulusid silikoonelastomeer-kattega kest ning suurema kohesiivsusega silikoongeel, mis vähendasid geeli lekkimise ohtu läbi implantaadi kesta. Lisaks tutvustati anatoomilise- ning muude kõrguste-ja laiustega implantaate, mis sobitusid paremini erineva anatoomiaga patsientidele. Viimaseid valmistatakse vaid tekstureeritud pinnaga, mis takistab implantaatide pöörlemist patsiendi kehas.

Suurendati turvalisust
1990ndate uuenduseks oli veelgi suurema kohesiivsusega silikoongeel, mis suurendas implantaadi turvalisust ning vähendas veelgi kapslikontraktuuri tekkimise võimalust.
1990ndate keskpaigast saadik ei toimunud pikka aega suuri muutusi implantaatide maailmas, kuni

2000ndate esimese kümnendini, mil Iisraeli plastikakirurg Jacky Govrin koos oma biomeditsiiniinsenerist vennaga töötasid ligi kümne aastase teadustöö tulemusena välja esimese kergekaalulise rinnaimplantaadi, mis oli traditsioonilisest implantaadist 25-30% kergem. Antud implantaat võimaldab pikendada suurendatud või taastatud rinna pikema kosmeetilise eluea, suurendab patsientide igapäeva mugavustunnet ning tagab lühema ja vähem valulikuma postoperatiivse taastumisaja.

 

Äripäev
29. May 2017, 08:56
Vaata EST või RUS arhiivi