Ajuhaigus, mis miljonid elavateks surnuteks muutis

Unitõves naine
Unitõves naineFoto:
Vähem kui sada aastat tagasi möllas maailmas salapärane ajuhaigus, mis surmas miljon inimest ja muutis ühte või teistpidi igaveseks teise miljoni. Seda unetõveks nimetatud haigust ei ole siiani suudetud piisavalt uurida, et leida toimiv ravi.

Haigust tutvustab maikuu Imeline Teadus ja youtubest leiab selle kohta ka huvitavaid videosid. Kahjuks pole teada, kas ja kui palju Eestis 1920ndatel selle haiguse käes kannatajaid oli, kuid arvata võib, et neid meilgi toonastes kinnistes vaimuhaiglates leidus.

Möödunud sajandi 60ndatel leiti lootustandev ravim: see oli üks parkinsoni tõve jaoks välja töötatud ravim ja esialgu tundus, et juhtus ime. Patsiendid ärkasid sõna otseses mõttes aastakümnete pikkusest unest ja nende mõistus ja liikumine tasapisi taastus. Kahjuks möödus ravimi mõju juba mõne nädalaga ja kõik muutus endiseks.

Haigus hakkas levima kohe pärast Hispaania gripilainet ja alguses arvatigi neil kahel haigusel olevat seos. Kuid siiski sellest hüpoteesist arstid peagi loobusid, kuna said aru, et tegemist on täiesti iseseisva haigusega. Alguse saanud Euroopast, levis haigus üsna pea ka USAsse.

Viini neuroloogi Constantin von Economo näoilme väljendas nõutust. Ta silus mõtlikult oma pakse vuntse ning silmitses meest, kes oli tema juurde konsultatsioonile toodud. Raskesti haige mehe seisund näis olevat tõeliselt räbal, võib-olla lausa eluohtlik. Tema tõve sümptomid olid aga ebatavalised ega sarnanenud nendega, millega von Economo oma kliinikus harilikult kokku puutus.

Oli 1917. aasta jaanuarikuu. Economol oli selleks ajaks seljataga juba pikk arsti­praksis ning ta oli näinud nii mõndagi. Ta oli maailmasõja tandritelt naasnud muserdatud sõdureid toh­terdanud sõja­neuroosist ja tegelenud mürsukildudest, kuulidest või infekt­sioonidest põhjustatud ajukahjustustega. Enamas­ti polnud neuroloogil raskusi haiguse diagnoosimisega, kuid tolle patsiendi puhul jooksis ta mõte ummikus­se. See letargiline mees polnud kunagi sõjas käinud ning tema ilmselgeid vaevusi ei kirjeldanud

ükski neist paksudest meditsiiniteatmeteostest, mis von Economo kabineti riiuleid täitsid. Kui neuroloog küsis nõu kolleegidelt, Austria tunnustatud arstidelt, ei osanud lahendust pakkuda nemadki.

Asi läks aga üha hullemaks. Samasuguste sümptomitega haigeid hakkas von Economo vastuvõturuumi saabuma üha sagedamini. Näis, et tundmatu tõbi on kujunemas epideemiaks.

Haiged luksuvad ja vannuvad

Haigestunute seas oli nii lapsi, noori, täiskasvanuid kui ka vanu, nii mehi kui ka naisi. Mõni patsient oli kontakti­võimeline ning kurtis arstile pea- ja liigesevalu, kahekordset nägemist, palavikku ning iiveldust. Teised olid vaevu teadvusel ja närvitohtril tuli küsitleda haigete lähe­dasi. Oli neid, kes luksusid ja kelle pea viskus seejuures küljelt küljele. Paljudel esines ilmseid psüühikahäireid, millega kaasnesid meelepetted, ning nad loopisid vandesõnu vasakule ja paremale või kordasid lõputult ühte ja sama lauset. Kõiki patsiente ühendas üks tunnus: krooniline tugev väsimus.

Haigus oli kummaline ja ühtaegu hirmutav. Inimene võis täiesti normaalsena laua taga istuda ja süüa, kui korraga – suu veel lõpuni mälumata toitu täis – pöördusid tema silmad pahupidi ning ta langes justkui letargilisse unne, mis võis kesta kuid. Paljudel tuli selline unehoog peale seismise või käimise ajal. Mõistagi viis see patsiendi lähedased meeleheitele ning sel oli ka põhjust. Peagi pidi von Economo nentima, et ligi pooled selle erakorralise haiguse all kannatanuist surid.

Kuna meditsiinikirjandus seda haigust veel ei tundnud, otsustas von Economo kummalist unitõbe ise dokumenteerima hakata. 17. aprillil 1917 avaldas ta teadusliku artikli, milles ristis tõve ladinakeelse nimega encephalitis lethargica. Tõlgituna on see letargiline entse­faliit ehk ajupõletik, millega kaasneb tardumusse vajumine. Tänapäeval tuntakse haigust nime all von Economo-Cruchet’ tõbi ehk letargiline entsefaliit.

„Meil on tegu unitõve vormiga,“ nentis von Economo oma artikli sissejuhatuses ning kirjeldas seejärel haigusele iseloomulikke tunnuseid: esmalt unisus ja täielik lõtvumine, hiljem krambid ning värinad üle kogu keha. Füüsiliste ja psüühiliste sümptomite kogum viitas sellele, et haiguse allikas peab asuma ajus. Surnute lahkamine tõestaski selle hüpoteesi. Artiklis märkis von Economo, et lahkamisel tuvastati põletik nendes kudedes, mis paiknesid sügaval ajus ning muu hulgas reguleerivad ka unevajadust. Tänapäeval tunneme seda aju­piirkonda kui hüpotalamust, keskaju alumist osa.

Unitõve vallandumise põhjuste kohta oskas von Economo pakkuda vaid oletusi. Ta esitas teooria, mille koha­selt põhjustab haiguse mingi aju ründav viirus, mis levib kontrollimatult inimeselt inimesele.

Varsti pärast artikli ilmumist näis siiski, et see oletus ei pea paika. Sama ootamatult, kui haigus oli ilmunud, see ka kadus. Vähemalt mõneks ajaks.

Londonis levib paanika

Aastail 1918 ja 1919 möllas üle kogu maailma kõigi aega­de hirmsaim gripiviirus, nn Hispaania gripp, mis sai säära­se nime seetõttu, et mittesõdiva riigina ei tsenseerinud Hispaania oma ajakirjandust, kus said vabalt ilmu­da teated epideemia tagajärgede kohta. Suremus oli nii tohutu, et surnukambrid täitusid laibavirnadega. Nende õuduste taustal jäi von Economo kirjeldatud tõbi suhteliselt tähelepanuta. Arstidel olid käed-jalad tööd täis ning neil polnud aega lugeda akadeemilist kirjutist uuest kummalisest haigusest.

Lõpuks meenus kellelegi doktor Constantin von Economo artikkel, mis oli kirjeldanud just samasuguseid haigusjuhtumeid. Haigeid hakati diagnoosima.

Loe mõistatuslikust haigusest lähemalt maikuu Imelisest Teadusest!

Äripäev
10. May 2017, 11:24
Vaata EST või RUS arhiivi