4 küsimust vaktsineerimise kohta

Immuniseerimiskavad ja -programmid on olemas enamikes riikides. See näitab arusaama, et vaktsiinid töötavad, need on efektiivsed ja vaktsineerimine on ühiskonnale tervikuna kasu toov, kirjutab Martin Kadai, sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik.

Milleks on vaja immuniseerimiskava ja miks seda muudetakse?

Immuniseerimiskavad või –programmid on vajalikud igale inimesele, et olla kaitstud välditavate haiguste eest, kuid ka tervikuna kogu ühiskonnale, et hoida ära haiguste levikut, haigestumust, puhanguid ja epideemiaid ning sellest tingitud sotsiaalset ja majanduslikku kahju.

Nakkushaiguste olukord muutub pidevalt. Samuti tuleb aeg ajalt kasutusele uusi vaktsiinikombinatsioone või täiesti uusi vaktsiine haiguste vastu, mida varem vaktsineerimisega ei olnud võimalik vältida.

See ongi peamine põhjus, miks on aeg-ajalt vaja üle vaadata ning muuta immuniseerimiskava.

Keda vaktsineeritakse, mille vastu ja milleks?

Vaktsineerimisega alustatakse juba sünnijärgselt, sest nakkuse ja haigestumise eest ei ole kaitstud üheski vanuses inimesed.

Suurem osa vaktsineerimisi toimub lapse esimeste eluaastate jooksul, eesmärgiga haigusi ära hoida. Juba haigestunud või haiguse läbi põdenud inimese vaktsineerimisest pole reeglina enam kasu. Sageli võib just lapseeas haigestumine olla oluliselt raskemate tagajärgedega. Nii on see nt B-viirushepatiidi või tuberkuloosi puhul.

Vaktsineerimine ei puuduta siiski ainult lapsi. Mõne haiguse puhul on vaja vaktsineerida tegelikult elukestvalt erinevatel põhjustel.

Nt gripi puhul on teada, et viiruse tüved muutuvad pidevalt ja eelmiseks hooajaks toodetud vaktsiin ei pruugi enam pakkuda muutunud viiruse eest kaitset. Teatud vaktsineerimised, nt difteeria või teetanus, ei anna elukestvat kaitset, mistõttu on vajalik vaktsineerimisi teatud aja tagant korrata.

Immuniseerimiskavades ja –programmides nähakse ette vaktsineerimised nende haiguste vastu, mis kas jätkuvalt riigis levivad või mis tänu vaktsineerimisele enam küll ei levi, kuid vaktsineerimata jätmisel võivad hõlpsasti uuesti levima hakata. Eestis vaktsineeritakse lapsi immuniseerimiskava järgi 11 haiguse vastu, milleks on tuberkuloos, B-viirushepatiit, lastehalvatustõbi, difteeria, teetanus, läkaköha, hemofiilusnakkus, rotaviirusnakkus, leetrid, mumps ja punetised.

Uuest aastast lisatakse immuniseerimiskavasse vaktsineerimine inimese papilloomiviirusnakkuse (HPV) vastu – kellele ja miks?

Inimese papilloomiviirus (ehk HPV) levib peamiselt sugulisel teel, on väga laialt levinud ning kergesti nakkav. Teatud HPV tüübid võivad põhjustada eri paikmete vähkkasvajaid, millest kõige sagedasem on emakakaelavähk.

Eestis on emakakaelavähi haigestumus ja suremus väga kõrge. Perioodil 2008–2012 diagnoositi Eestis aastas keskmiselt 187 uut emakakaelavähki. Emakakaelavähki sureb Eestis igal aastal keskmiselt 70 naist.

Tütarlaste vaktsineerimine HPV vastu aitab tulevikus ära hoida suure osa emakakaelavähkidest ning ka muude paikmete kasvajaid ning sellest tingitud surmasid. Seega HPV näol on tegu omamoodi eripärase haigusega, millega nakatumine ei tekita esialgu küll mingeid tervisehädasid, kuid mille tagajärjed võivad avalduda nt vähina hilisemas vanuses.

Uuest aastast alustatakse 12-14-aastaste tütarlaste vaktsineerimist HPV vastu. Enamus selles vanuses tütarlapsed ei ole alustanud suguelu ning HPV-ga nakatumine on neil vähetõenäoline, mistõttu on nende vaktsineerimine kõige tõhusam.

Miks muudetakse B-viirushepatiidi vastast vaktsineerimist vastsündinutel?

Põhjuseid on erinevaid. Esmalt on B-viirushepatiidi olukord Eestis oluliselt just tänu vaktsineerimisele paranenud. Peale teismeliste ja vastsündinute vaktsineerimise sisseviimist oleme jõudnud selleni, et haigestumus on täna väga madal.

Kui nt 2002. aastal enne vaktsineerimisega alustamist oli haigestumus ägedasse B-viirushepatiiti 17,9 juhtu 100 000 inimese kohta, siis 2014. aastal oli see kõigest 0,6. See võimaldab meil loobuda kõikide laste vaktsineerimisest sünnijärgselt esimeste päevade jooksul.

Teine põhjus on selles, et võetakse kasutusele uus vaktsiinikombinatsioon, mis võimaldab samaaegselt vaktsineerida kuue erineva haiguse vastu, sh B-viirushepatiidi vastu. Seni vaktsineeritakse B-viirushepatiidi vastu eraldi kolm annust. Lapsele tähendab see kolme erinevat süsti. Just süstete vähendamine on üks põhjus, miks eelistada neid vaktsiine, millega saab ühe süstega vaktsineerida võimalikult paljude haiguste vastu.

Seega uuest aastast jätkatakse väikelaste B-viirushepatiidi vastast vaktsineerimist, kuid sellega alustatakse lapse 3. elukuul. Sünnijärgselt vaktsineeritakse ainult neid lapsi, kelle puhul on teada või suurem risk, et nende ema võib olla B-viirushepatiiti nakatunud või haigestunud.

Sellistel juhtudel ei saa ega tohi võtta riski, et laps nakatuks, sest B-viirushepatiiti nakatumine sünnijärgselt lõppeb väga suure tõenäosusega raske kroonilise maksahaigusega.

Rohkem võib lugeda vaktsineeri.ee leheküljelt.

Äripäev
27. April 2017, 20:25
Vaata EST või RUS arhiivi