Iga viies põeb elu jooksul depressiooni

Oma eluea jooksul haigestub depressiooni 15-20% inimestest, naised rohkem kui mehed.
Oma eluea jooksul haigestub depressiooni 15-20% inimestest, naised rohkem kui mehed.Foto: Pixabay
Üle maailma on depressioon praegu kolmandal kohal haigustest, mis põhjustavad puuet ja töövõime kaotust. Aastaks 2030 prognoositakse depressiooni tõusmist esimesele kohale.

Oma eluea jooksul haigestub depressiooni 15-20% inimestest, naised rohkem kui mehed. Noorte inimeste surma põhjuste seas on suitsiid teisel kohal ja 50% nendest suitsiididest on põhjustatud depressioonist.

Depressiooni diagnoos põhineb kliinilisel pildil ja selle kolm diagnostilist kriteeriumit on alanenud meeleolu, huvi ja elurõõmu kadumine ning energia vähenemine. Seisund muutub päevast-päeva vähe ja kestab vähemalt kaks nädalat.

Kolm staadiumit

Praegu kasutusel olevad meeleoluhäirete jaotamise põhikriteeriumid on koostatud eelkõige nii, et võimaldada kiiresti identifitseerida kliinilisi häireid, eristades neid nii raskusastme, korduvuse kui ka kliinilise eripära alusel. Lisaks tuleb ravi aspektist eristada depressiooni teistest meeleoluhäiretest – bipolaarsest häirest, tsüklotüümiast ning düstüümiast.

Episoodi tõsiduse ja raskusastme hindamisel annab üldise suuna tavalise tööalase ja sotsiaalse aktiivsuse tase.

Kerge depressiooniga on inimesel mõningaid raskusi igapäevases töös ja suhtlemises, kuid tõenäoliselt ei kao tema tegutsemisvõime täielikult.

Mõõduka depressiooniga isikul on harilikult märgatavaid raskusi sotsiaalses, tööalases ja koduses tegevuses.

Raske depressiooni puhul on väga ebatõenäoline, et isik on suuteline jätkama sotsiaalset, tööalast ja kodust tegevust, välja arvatud väga osaliselt või piiratud ulatuses.

Raske depressiooniga patsiendil esineb tavaliselt tugev kurbus või rahutus. Enesehinnangu alanemine või ülearusus- ja süütunne on sageli juhtivad ning eriti rasketel juhtudel on reaalne suitsiidioht.

Oma olemuselt pole depressioon isoleeritud, bakteriaalse infektsiooni moodi häire, mida on vaja hakata ravima siis, kui see ootamatult inimest tabab.

Depressiooni kliiniline pilt kujuneb pikema aja jooksul, sageli inimesele endale märkamatult (ta suhtub oma muutunud meeleolusse kui uude normi).

Depressiooni etioloogia kohta on vähemalt kaheksa erinevat hüpoteesi, millest kõige enam tõenduspõhisust on monoamiinide hüpoteesil. Selle järgi on depressiivse inimese aju monoamiinsetes traktides (peamiselt serotonergilistes) ühe või mitme monoamiini defitsiit. Monoamiinid on neurotransmitterid, mis võimaldavad närvivõrgustikke moodustavatel neuronitel anda üle sünapsi infot edasi ühelt närvirakult teisele.

Siiski tõdetakse, et monoamiinide puudus on tõenäoliselt teiste, rohkem primaarsete kõrvalekallete järgselt tekkiv nö allavoolu nähtus. Monoamiinide biokeemiline düsbalanss ei teki iseenesest, miski peab seda ajendama. Seetõttu on paslik vaadelda depressiooni geneesi intrapersonaalsete funktsioonide aspektist, kus kesksel kohal on inimese emotsionaalne ja mentaalne seisund koos tema eristamis- ja teadvustamisvõimega.

Teame, et depressiooni vallandavaks faktoriks on sageli stressoorsed elusündmused, mis oma toimelt võivad olla nii intensiivsed-lühidad kui ka alalävised-pikaleveninud.

Stressoorne sündmus (või sündmuste jada) aktiveerib valulikke emotsioone ja valuliku alatooniga mentaalset töötlust (sisekõnet). Osa elusündmusi presenteerivad piisavalt jõulise andmevälja, mis käivitab valulikke intrapersonaalseid reaktsioone (nt kaotusvalu). Teised aktiveerivad esmalt analoogia põhjal valuliku mälujälje (nt aktiveerub meenutus ebaõnnestumisest), mis seejärel aktiveerib reaktsiooni reaalajas (nt lootusetuse tunne koos mõtetega lootusetusest).

Tänu tänapäevastele uurimismeetoditele ja teadustöödele teame, et lisaks motoorikale aktiveerub iga emotsiooni, mõtte ning tähelepanu suunamisega samaaegselt vastav närvirakkudest koosnev ajuvõrgustik ja -piirkond. Miski ei toimu ilma samaaegse aktivatsioonita ajus – intrapersonaalsed funktsioonid ja ajus registreeritavad muutused on ühe ning sama sündmuse erinevad vaatepunktid.

Aju tööd saame materiaalselt objektiviseerida, kuid me ei tunne oma aju töötamas. Ja vastupidi – intrapersonaalseid sündmusi (emotsioone, mõtteid, tähelepanu liikumist) saame küll teadvustada ja kogeda, kuid neid pole võimalik materiaalselt objektiviseerida. Niisiis väljendub aju töö lisaks otseselt füüsilistele parameetritele intrapersonaalsetes funktsioonides ja intrapersonaalsed sündmused võtavad materiaalse vormi närvivõrgustike ergastumisena ajus.

Selliselt vaadeldes omandavad intrapersonaalsed funktsioonid ja reaktsioonid keskse koha stressoorsete elusündmuste ning ajuvõrgustike aktiivsuse vahel, tõlkides keskkonna mõju läbi närvivõrgustike aktiveerimise omakorda sisendsignaaliks järgnevatele biokeemilistele muudatustele.

Tekib kurbade mõtete korduvus

Depressioon on kogetav kui emotsionaal- ja mentaalsfääri puudutav haigus ning funktsionaalsest aspektist võiks selle kujunemise kokku võtta järgmiselt: elusündmuse tagajärjel aktiveerub inimeses intrapersonaalselt emotsionaal-mentaalne reaktsioon. See tähendab vastavate närvivõrgustike aktiveerumist.

Kui inimene jääb korduvalt mõtlema depressiivse kalduvusega mõtteid ja tundma samalaadseid emotsioone, siis taasaktiveerib ta vastavaid neuraalseid võrgustikke.

Pideva aktivatsiooni tõttu konfigureerub võrgustik püsivamaks, mis annab subjektiivselt tunda kui harjumus. Tugev võrgustik sissekäidud rajana omakorda soodustab just depressioonile omaste emotsioonide ning mõtete taasaktiveerumist. Võiks öelda, et depressioonis inimene on haiguse süvenedes omandanud harjumuse olla õnnetu ning tugeva võrgustiku tõttu on kujunenud emotsioonide- ja mõtete tüübid jäänud kroonilisse autoaktivatsiooni.

Selline neuraalse aktiivsuse muutus ei jää tagajärjeta. Korrelatsiooni tõttu depressiooni raskusastme ning ravivastuse vahel saame järeldada, et mida tõsisem seisund, seda tugevamini on saanud pärsitud monoamiinide süntees.

Intrapersonaalsete funktsioonide aspektist vaadatuna vallandab, võimendab ja võimalik et isegi osaliselt põhjustab depressiooni ühiskonnas valitsev intrapersonaalsete oskuste defitsiit – struktuursete baasoskuste puudus õigeaegselt reguleerida ning suunata oma emotsionaalseid, mentaalseid ja tähelepanuga seotud sündmusi.

Need oskused puuduvad, kuna siiani on inimest käsitletud pigem kui bioloogilist robotit, kus füüsiline funktsioneerimine on olnud esikohal ja intrapersonaalsed funktsioonid pole sama tähtsad.

 

TASUB TEADA: 7. aprill on pühendatud depressioonile

WHO direktor doktor Margaret Chan tegi 2016. aastal USAs Washingtonis olulise avalduse, kus mainis, et vaimne tervis on globaalne prioriteet. Ta rõhutas, et peame vaimse tervise varjust välja tooma.

Tema avalduse üks põhjuseid on fakt, et enimlevinud vaimse tervise häired on tõusuteel ja ligikaudu 10% maailma populatsioonist kannatab nende all. Lisaks on ärevushäire ning depressioon kulukad nii majandusele kui ka peredele. Seevastu iga vaimsesse tervisesse investeeritud dollar toodab tagasi 4 USD läbi taastunud töövõime. 

Ühe suurima probleemina püsib lõhe ravivajaduse ja inimeste võimaluste vahel pääseda ligi sekkumistele. Eelnevat silmas pidades on 2017 ülemaailmne tervisepäev 7. aprillil pühendatud depressioonile.

Äripäev
27. March 2017, 12:45
Vaata EST või RUS arhiivi