8 küsimust arstile kilpnäärmehaiguste kohta

Endokrinoloog Anu Ambios
Endokrinoloog Anu AmbiosFoto: ÄP: Erik Prozes
Kilpnäärmehaiguseid esineb naistel rohkem kui meestel ja enamasti on tegemist ületalitluse probleemidega. Küsimustele vastab PERHi sisehaiguste kliiniku ülemarst, endokrinoloog Anu Ambos.

Kui palju esineb Eesti inimestel kilpnäärmehaiguseid?

Kilpnäärmehaiguste levimust Eestis pole uuritud. Rohkem esineb kilpnäärmehaigusi naistel kui meestel ja põhiprobleemideks on autoimmuunne kilpnäärmehaigus ja sõlmelised muutused kilpnäärmes.

Kas tegemist on rohkem ala- või ületalitluse probleemidega?
Kilpnäärme alatalitlust esineb sagedamini kui ületalitlust, eelkõige vanemates eagruppides. Lisaks on alatalitlus tekkides enamasti pöördumatu seisund, mis vajab elukestvat asendusravi sünteetilise kilpnäärmehormooniga. Ületalitlus on enamasti episoodiline, raviga mööduv seisund.

Kas meil on pilt samasugune või erinev kui mujal Euroopas?
Kogemusele toetudes tundub, et me oma naabritest Põhja- ja Ida-Euroopas ei erine.
Kuidas kilpnäärmehaigused enamasti avastatakse?
Kilpnäärme talitlushäiretest avastatakse ületalitlus enamasti patsiendil esinevate tüüpiliste kaebuste tõttu. Sageli on avastajaks perearst, kes patsiendile esimesena kilpnäärme hormoonanalüüsi teeb. Alatalitlus avastatakse sageli juhuslikult, sest algstaadiumis põhjustab see vähe või sageli esinevaid mittespetsiifilisi vaevusi (väsimus, naha kuivus, kõhukinnisus jne). Kilpnäärme suurenemist ja/või sõlmelisi muutusi märkab sageli patsient ise või leitakse see kaelapiirkonna ultraheli-, röntgen- või kompuuteruuringul.

Kas diagnoos on õigeaegne?
Sageli hilineb kilpnäärme alatalitluse diagnoos. Alatalitlusele iseloomulikke kaebusi seostatakse väsimuse, stressi või vananemisega ja võtab aega, kuni probleem viib kilpnäärme talitluse uurimiseni.

Kui hästi alluvad probleemid ravile?
Kilpnäärme ületalitlus allub enamasti hästi türeostaatilisele ravile ja kilpnäärme alatalitlust on võimalik asendusraviga igati hästi kompenseerida. Raskematel või korduvatel ületalitluse juhtudel on võimalik rakendada radiojoodravi. Sõlmelisi muutusi kilpnäärmes enamasti konservatiivselt ravida ei saa. Kui kilpnääre oluliselt suureneb või on kahtlus pahaloomulisusele, aitab kirurgi nuga.

Kas meil on kasutusel head ravimid?
Eestis on kilpnäärmehaiguste raviarsenal samasugune nagu mujal arenenud riikides. Suukaudsed türeostaatikumid ja L-türoksiin on odavad ravimid, radiojoodravi või lõikus on loomulikult oluliselt kallimad.

Milline on patsientide ravisoostumus?
Enamasti on ravisoostumus hea, sest talitlushäire ravi toob üsna kiiresti kaasa tuntava enesetunde ja elukvaliteedi paranemise. Siiski tuleb mõnikord ette, et mõni patsient oma kilpnääret homöopaatia, metsarohtude või nõiduse abil tohterdada püüab - reeglina ikka edutult.

Mis Teile arstina kilpnäärmehaiguseid ravides enim muret ja mis rõõmu teeb?
Rõõmu teeb viimasel ajal paranenud koostöö perearstidega kilpnäärmehaiguste diagnoosimisel ja ravimisel. Patsientide liikumine perearsti ja spetsialisti vahel on siiski sageli üsna kaootiline ja ebamõistlik, ka info ei liigu alati piisavalt kiiresti. Perearstidele oleks vaja ravijuhendit autoimmuunse türeoidiidiga, sõlmelise struumaga ja asendusraviga kompenseeritud alatalitlusega patsientide jälgimiseks. Suurt muret ehk polegi - kilpnäärmehaigused on enamasti healoomulised ja efektiivselt ravitavad.

Äripäev
06. March 2017, 13:21
Vaata EST või RUS arhiivi