Kõigi mure, millest häbenetakse rääkida

Põieprobleemid annavad vahel tunda ka kõhuvaluna.
Põieprobleemid annavad vahel tunda ka kõhuvaluna.Foto:
Uriinipidamatuse all võivad kannatada kõik. See võib tekkida nii meestel, naistel, noortel vanadel, aga ka lastel, kirjutab uroloogiaõde Ivi Persidski.

Kui patsientidelt terviseandmeid kogudes küsida põietegevuse kohta, siis vastatakse üsna kiiresti kas „korras“ või „normaalne“, kirjutab sinuode.ee. Kui aga küsida otse, kas uriini tilgub, siis alles tulevad tõelised probleemid välja. Sageli arvatakse, et see on normaalne vananemise ilming. Jah, vananemisel on tõesti siin oma roll, kuid seda ei peaks normaalsuseks pidama.

Uriiniinkontinentsi defineerimiseks leidsin kaks definitsiooni.

1. Tahtmatu urineerimine koguses, mis põhjustab sotsiaalseid ja hügieenilisi probleeme.

2. Uriinipidamatus on haigus, mis on tekkinud mõne organismi talitlust reguleeriva funktsioonihäire tagajärjel.

Mõlemad definitsioonid eraldi võttes on õiged, kuid täiendavad teineteist. Probleemiks kujuneb uriini pidamatus aga selle tõttu, et ei tegeleta probleemi enda, vaid sümptomite peitmisega.

Vedelike tarbimise piiramine. Kardetakse vedelikke tarbida ja üritatakse vähendada uriini teket. Selle tõttu aga võivad sageneda põiepõletikud, mis omakord süvendavad uriini pidamatust. Vedelike tarbimist peaks piirama alles peale kaheksat õhtul. Inimorganism vajab normaalseks funktsioneerimiseks piisavalt vedelikke (1,5 -2 liitrit ööpäevas). Osa vedelikest me omandame ka peidetud kujul, näiteks toiduga.

Sotsiaalsete tegevuste vähendamine. Kuna tuntakse piinlikkust ja kardetakse äpardusi, siis hakatakse vältima pikemat viibimist avalikes kohtades. Ei käida külas, teatris, kontserditel jne. Sotsiaalne isoleeritus toob kaasa enesehinnangu languse, meeleolu alanemise ja ka depressiooni. On olnud ka juhtum, kus inimene tuli töölt ära, sest füüsiline pingutus tekitas pidamatust. Lisandub veel rahaline kulu mähkmete ja hügieenivahendite näol.

Füüsilise liikumise vähendamine. Sellega tekitatakse hoopiski n.ö. nõiaring. Füüsilise aktiivsuse languse tulemusena langeb vaagnapõhja lihaste toonus veelgi, ning uriinipidamatus hoopiski suureneb. Mõõdukas aktiivsus ja vaagnapõhjalihaste harjutused võivad mõjuda hoopiski soodsalt ja vähendada pidamatust.

Sõltuvus tualetist. Liikumismarsruut pannakse paika selle järgi, kus on võimalik koheselt kasutada tualetti. Üks patsientidest rääkis mulle huumoriga, et ta teab kõiki Tallinna avalike tualettide asukohti ja võib selle kohta teatmeteose avaldada.

Selleks aga, et saada abi, on väga oluline teada, mis on uriinipidamatuse põhjuseks, sest erinevatel pidamatuse tüüpidel on erinevad ravistrateegiad. Et kindlaks teha, millist tüüpi pidamatusega on tegemist, peaks esmalt pöörduma perearsti poole, kes teeb esmased uuringud. Kui nende uuringute tulemusena põhjus ei selgu, peab pöörduma uroloogi poole.

Peamised uriinipidamatuse liigid on:

Stress- e pingutusinkontinents on kõige sagedasem uriinipidamatuse vorm. Selle tüübiga pidamatuse puhul tekkib pidamatuse episoodid füüsilisel pingutusel, naermisel, köhimisel. Pingutusel tekkiv kõhusisene rõhk ületab kusitisisese rõhu ja uriin pääseb välja. Tekib see sfinkterite e. kusistlihaste nõrkuse tõttu. Võib säilida võime kontrollida põie tööd rahulolekus ja vajadusel ka uriinijuga katkestada. Ravimeetoditena kasutatakse vaagnapõhjalihaste harjutusi, medikamentoosset ravi. See on üks vähestest tüüpidest, mille puhul ka operatsioon võib effekti anada.

Sund- e pakitsusinkontinentsi puhul on probleemiks põie täituvuse ja tühjenemise kontrolli puudumine. Urineerimiskeskusesse tulev ärritus ületab võime tahtlikkult pärssida urineerimisrefleksi ja tagajärjeks on kusitilihase avanemine ja kusepõielihase kokkutõmme. Põhjusteks võib olla põie ärrituvuse tõus põiepõletike või kasvajate tõttu. Selle tüübi puhul esineb väga palju ka psühhosomaatilisi põhjuseid: stress, depressioon, närvisüsteemi haigused. See on sageli ka neuroloogiliste haiguste puhul: sclerosis multiplex, Parkinsoni tõbi.

Ravimeetoditena kasutatakse: vaagnapõhjalihaste harjutusi, medikamentoosset ravi- vajadusel antibakteriaalne ravi, depressiooni ravi, põielihaste toonust vähendav ravi. Oluline on pidada kindlat päevareziimi ja käia kindlatel aegadel tualetis. Harva kasutatakse ka operatiivset ravi, kuna effekt on väiksem. Siia alla kuulub ka üliaktiivse põie sündroom, mille puhul on tegu põielihaste ebastabiilsusega.

Ülevooluinkontinentsi korral on tegemist põie tühjenemishäirega. Põhjuseks on põielihaste kokkutõmbe puudumine e. atooniline (lõtv) põis. Selle tulemusena põis täitub ülemäära ja põierõhk vähehaaval ületab kusiti rõhu ning uriin pressitakse välja. Sageli inimesed ise ei tunneta põie täitumist. Põhjused on sageli neurogeensed: puudub kontroll põielihaste ja sfinkterite üle. Võivad seda tekitada erinevad neuroloogilised haigused, lülisamba vigastused, epiduraal- ja spinaalanesteesia järgselt,eesnäärme suurenemine, põiekasvajad, sagedased uriiniretensioonid ja naistel emaka allavaje. Ravimeetoditena tulevad siin kasutusele invasiivsed meetodid: korduvkateteriseerimine, püsikateteriseerimine või epitsüstostoomia. Operatsiooni efektiivsus sõltub sellest, kas põhjust on võimalik likvideerida. (N: eesnäärme operatsioon, emaka allavaje korrigeerimine.) Kergema vormi puhul võib kasutada ka meetodit, mis seisneb sõrmedega läbi kõhu põiele kergelt survet avaldades stimuleerida põie tühjenemist.

Kahjuks ei suuda arstid kõiki patsiente aidata ja pidamatus võib jääda püsima. Mõnikord on võimalik uriini tilkumist vähendada ja tegelikult on ka see juba edu. Kahjuks on patsientidel sagelik väga kõrged lootused ja ei märgata saavutatud tulemusi, ning loobutakse võimlemisest ja ravimitest, kuna ei usuta nende abisse.

Mida saaks patsient ise teha, et ennast abistada ja ennetada probleemi süvenemist?

Hügieen – on üks kõige olulisemaid märksõnu uriinipidamatusega patsiendi puhul. Intiimpesu peaks teostama vähemalt kaks korda päevas. Üks kord kasutades lisaks neutraalset seepi või intiimpesugeeli, teine kord piisab korralikust pesemisest sooja veega. Liiga sage seebi kasutamine võib põhjustada limaskesta kuivust. Kuivatamiseks võiks kasutada pehmet paberkäterätikut, või tavalist käterätikut, mida peaks samuti vahetama iga paari päeva tagant. Regulaarne pesemine aitab eemaldada ebameeldivaid kehalõhnasid ja aitab vältida põiepõletiku teket. Aluspesu peab vahetama iga päev. Eraldi peaks rääkima veel hügieenisidemete kasutamisest menstruatsiooni ajal. Sidemeid peab vahetama vähemalt iga 4 tunni tagant. Selle aja jooksul koguneb sidemesse piisavalt niiskust, mille tõttu need on väga hea pinnas mikroobide ja seente kasvuks. Siinkohal ei ole oluline, kui suure imavusega side on. Harv hügieenisidemete vahetus võib soodustada uroinfektsioonide teket. Kui ei ole otsest vastunäidustust või toote sobimatust, võiks eelistada tampoone. Ka neid peaks vahetama 4-6 tunni tagant.

Peale ujumist basseinis või looduslikus veekogus peab kindlasti teostama suguelundite pesu esimesel võimalusel. Täieliku inkontinentsi puhul peaks ujumist hoopiski vältima, sest nendel patsientidel on väga kõrge kuseteede põletike risk.

Võimlemine on väga oluline ja sageli peamine vahend inkontinentsi ravis. Vaagnapõhjalihaste harjutusi võivad teile tutvustada nii arstid, õed, kui ka füsioterapeudid. Võimalik on ka tellida spetsiaalseid harjutuste DVDsid. Harjutusi peab tegema vähemalt 2-3 korda päevas ja minimaalselt 3-6 kuu jooksul. Põhiline märksõna siin on: järjepidevus. Mõnikord võib harjutuste positiivne efekt avalduda alles poole aasta möödudes. Kahjuks siin kiireid lahendusi ei ole ja oluline on mitte alla anda peale paari nädalat harjutuste tegemist.

Reziim on oluline eriti sundinkontinentsiga ja ülevooluinkontinentsiga patsientidel toimetulekuks. Jälgima peab vedelike piisavat tarbimist ja regulaarset, kindlate vaheaegadega tualetis käimist.

Toitumine ja vedelike tarbimine. Piirama peaks vedelike tarbimist alles õhtul peale 20.00. Piisav vedelike tarbimine aitab vältida uroinfektsioone. Loobuda võiks ka alkohoolsetest ja kofeiini sisaldavatest jookidest, kuna need ärritavad põit. Samas ei ole mõõdukas kohvi joomine ja klaas veini vastu näidustatud. Ei ole soovitatav tarvitada väga vürtsiseid ja hapusid toite, ka need toimivad põit ärritavalt.

Kehakaalu tõusu ja uriinipidamatuse vahel on tõestatud seos olemas. Kehakaalu vähendamine võib tuua positiivseid tulemusi. Mõõdukas liikumine ja tervislik toitumine on üks võimalustest probleemiga tegeleda. Liikumine tõstab ka üldist toonust ja parandab enesetunnet.

Diabeetikud peksid hoidma oma veresuhkru taset stabiilsena.

Põietreening on abistav meetod üliaktiivse põie käitumistreeningu osana. Lisaks kindlale režiimile peab harjutama hoidma põies suuremaid koguseid uriini, seega harvem tualetis käima. Põietreening on järkjärguline protsess, kus inimene peab pikendama tualetis käimise vahesid. Alustama peaks u.15-30 minutist. Peale esimese urineerimistungi teket ei minda kohe tualetti, vaid lükatakse seda edasi. Samal ajal oleks hea keskenduda mingile teisele tegevusele (N: koristamisele, lugemisele, televiisori vaatamisele, jne.). Ajapikku põis harjub sellega ja vahede pikendamine muutub hõlpsamaks. See meetod annab tulemusi u. pooltel kordadel.

Abivahendid. Lisaks eelpool räägitud võtetele lisaks peab kasutama ka uriini imavaid sidemeid ja mähkmeid. Kuna pidamatust on väga erineva raskusastmega siis on ka vahendid erinevad. Sidemed, mis on mõeldud menstruatsiooni ajal kasutamiseks ei sobi uriinipidamatuse korral. Need sidemed on loodud just uriinilekete ja -lõhnade eest kaitsmiseks ning neid on erineva suuruse ja imavusega. Tänapäeval valmistatakse juba üsna õhukesi ja diskreetseid sidemeid ja mähkmeid. Sobiva toote võib soovitada õde või apteeker. Lisaks on võimalik käia ka konsultatsioonil Inkotubades, mis on pea igas Eesti suuremas linnas. (www.kuivaks.ee). Erinevate toodetega saab tutvuda ka aadressil www.tena.ee.

Kasutatud kirjandus:

www.tena.ee

www.kliinikum.ee

www.kuivaks.ee

www.regionaalhaigla.ee

Äripäev
06. February 2017, 13:15
Vaata EST või RUS arhiivi