Miks on alkoholitarvitamise häire Eestis alaravitud?

Arsti juures.
Arsti juures.Foto: Scanpix/Caro
Miks on 90% patsientidest ravimata ajastul, mil suudetakse teha pilte ajurakkude tegevusest?

Hippokratese vandest on kuulnud kõik ja sellele armastatakse viidata, kui soovitakse rõhutada arsti vastutust. Hippokrates võttis suure kohustuse patsienti tingimusteta abistada, kusjuures tal oli kasutada vaid tema mõistus, kogemus ja kaks kätt.

Täna on olukord palju muutunud, kuid mõistus ja kogemus on endiselt haigete abistamisel kõige vajalikumad. Psühhiaatriline abi põhiliselt nendele kahele “jõule” tuginebki. Kas see võib olla üks põhjus, miks paljud psüühikahäired on tänapäeval aladiagnoositud ja sellest tulenevalt ka alaravitud? Vaatame seda ühe konkreetse haiguse – alkoholitarvitamise häire, kaudu.

Alkoholitarvitamise häire ei ole nimetatud iseseisva haigusena rahvusvahelises haiguste klassifikatsiooni 10 versioonis (RHK-10), kuid Ameerika psühhiaatrite koostatud ja ka Eesti psühhiaatrite poolt diagnoosimiseks kasutatava süsteemi viiendas versioonis on selle diagnoosi (alcohol use disorder) alla kokku võetud kaks RHK-10s eraldi olevat haigust - alkoholi kuritarvitamine (F10.1) ja alkoholisõltuvus (F10.2).

Alkoholitarvitamise häire on kirjanduse andmetel hinnanguliselt 5-10% elanikkonnast. Maailma Terviseorganisatsiooni aastast 2010 pärinevatel andmetel saab alkoholitarvitamise häire ravi vaid 10% nendest, kes seda vajaksid. Eesti puhul tähendab see numbrites, et ligikaudu sajal tuhandel Eestis elaval vähemalt 15 aastasel inimesel on suure tõenäosusega alkoholi tarvitamise häire, kuid erinevatel põhjustel saavad ravi vähesed.

Tuntakse ebamugavust teema ees

Mullu avaldati Eesti Arstis perearstide seas läbi viidud uuring, mille eesmärgiks oli selgitada välja põhjuseid, miks perearstid oma patsientidega alkoholitarvitamise teemat ei käsitle. 
Sisuliselt sama eesmärk oli ka 2015. aastal Tervise Arengu Instituudi poolt läbiviidud uuringus, kus küsitleti psühhiaatreid ja psühholooge. Lihtsustatult mõlema uuringu tulemusi kokku võttes selgub, et klinitsistid tunnevad ennast ebamugavalt seda teemat patsiendiga tõstatades, arvates, et see on piinlik patsiendi jaoks.

Lisaks selgus, et vastanutel tegelikult puudub kindlus, et alkoholitarvitamise häire on haigus, mida saab tulemuslikult ravida ning neil puuduvad raviks vajalikud teadmised, oskused ja info, kuhu võiks raskes seisundis patsiendi edasi suunata. Rääkides erinevate riikide psühhiaatrite ja psühholoogidega, kes on vanuses 50+, kinnitavad kõik, et nende ülikooliaegsetes õpingutes puudutati vaid riivamisi alkoholist tingitud haiguste ravi, ehkki arheoloogilised leiud kinnitavad, et alkohol on olnud inimese kaaslane enam kui 6000 aastat.

Läbi aegade on oldud seisukohal, et need, kelle elu on hakanud keerlema alkoholi ümber, on ise süüdi ja peavad sellest ka oma tahtejõuga välja saama. Tänapäeva arstitudengitele räägitakse neuroteaduste loengutes alkoholisõltuvusest kui kroonilisest ajuhaigusest, millel on tugev pärilikkuse komponent. Kas see aitab neil patsiendiga alkoholi teemat tõstatada?

Tahaks peatuda veel teiselgi väärarusaamal, mis inimeste, sealhulgas meedikute peades on kõvasti kanda kinnitanud. Alkoholi tarvitamist nähakse dihhotoomselt – valge või must. Teisisõnu see on nagu vana vene nali, kus kogu aeg räägitakse kaunist tütarlapsest ja siis korraga „vanamutt suri ära“. Levinud ettekujutus sõltuvuse tekkimisest on samasugune – alkoholi joomine pole üldse probleem, kuni äkki on see kogu perekonna ja isegi kogukonna elukvaliteeti muutev probleem.

Naine vananeb vääramatult, kuid ta on lõpuni kaunis. Pidevalt suurtes annustes alkoholi tarvitaja teekond on vaid alguses põnevalt särav. Suurem osa sellest on piinarikas kõigile, sõltumata sellest, kas alkoholi tarvitaja on vanematelt kaasa saanud või mitte teatud eripäraga geeni, mille kohta värskelt kaitses Tartu Ülikoolis doktoritöö Mari-Liis Vaht. Igapäevases elutegevuses võivad alkoholi kuritarvitaja ja sõltlase kahjud olla üsna sarnased ja küllap just see ongi selle lihtsustatud käsitluse – kaine vs joodik üks põhjuseid.

Alkoholi kohta tuleb küsida

Ja nüüd tuleme uuesti Hippokratese ja talle omistatud vande sõnumi juurde. Kui lähedased, mis iganes põhjusel, pigistavad silma kinni, panevad pea liiva alla, teevad näo, et nad ei märka, kui alkohol on kellegi elus ohjasid üle võtmas, siis arst on “andnud vande”, et tema märkab, saab põhjustest õigesti aru ja juhatab paranemise poole.

Seda kõike napib tänases tervishoius, nii Eestis kui ka igal pool mujal maailmas. Kuid isegi aegunud arusaamadega ei jäta arst ju suitsetajast kopsuvähi patsienti ravimata. Suitsetamise kohta küsivad juba kõik arstid, ka need, kes ise suitsetavad. Sama ootame ka alkoholi puhul.

Ka tänapäeval peaks arst küsitlema patsienti põhjalikult tema eluviiside kohta, et mõista tema haiguse olemust ja anda juhatust paranemise poole. Lihtsa otsinguga leiab uuringuid, et pelgalt alkoholi teema mõistlikus vormis tõstatamine perearsti poolt mõjutab positiivselt inimeste alkoholitarvitamise harjumusi ja aitab ennetada alkoholi kuritarvitamist. WHO on välja töötanud lihtsa testi (Alcohol Use Disorder Identification Test, vt www.alkoinfo.ee ), mis aitab arstil alkoholi teemalist vestlust patsiendiga loomulikuna hoid.

Kokkuvõtteks – pole suur liialdus öelda, et üksainus küsimus “Missugused on Teie alkoholi tarvitamise harjumused?” võib päästa inimese elu. Teadmiseks, seda saab õppida ka Eestis programmi “Kainem ja tervem Eesti” raames toimuvate koolituste abil. Rahvatervises nimetatakse seda ennetuseks sõelumise abil, teiste jaoks on see professionaalsus ja hoolimine.

Äripäev
05. January 2017, 17:03
Vaata EST või RUS arhiivi