Miks on toidutalumatuse kindlakstegemine keeruline?

Ülitundlikkus teatud toiduainete suhtes on jätkuvalt paljuräägitud teema. Milline on selle toimemehhanism, kas ja kuidas seda kindlaks teha, kuidas edasi toimida?

Sageli tekitab segadust see, et jätkuvalt ei tehta vahet toiduallergia ja toidutalumatuse vahel või eeldatakse, et on olemas üks konkreetne viis talumatuse kindlakstegemiseks. Toidu seost tervisehädadega märkis juba Hippokrates, kes rohkem kui kahe aastatuhande eest pidas lehmapiima tarbimist maoärrituse ja nõgestõve üheks võimalikuks põhjuseks.  

Nii toiduallergia kui ka toidutalumatus on organismi reaktsioon ainetele, millele immuunsüsteem reageerib kui võõrastele. Allergiline reaktsioon avaldub alati kiiresti ja konkreetsete sümptomitena, kuid talumatuse puhul ilmnevad sümptomid väga erinevate terviseprobleemidena ning alles mõni tund kuni mõni päev hiljem, mis muudab selle väljaselgitamise oluliselt keerulisemaks.

Toitainete imendumiseks on vaja soole limaskesta suurt ühest rakukihist koosnevat pinda. Sooles toimub toidu koostisosade lõplik algosakesteks lagundamine. Üks toidutalumatuse põhjuseid ongi see, et valkude aminohapeteks ja süsivesikute monosahhariidideks lagundamise protsess ei ole täielik või on tegemist suurenenud soole läbilaskvusega. Kui suuremad toidumolekulid satuvad läbi soole limaskesta organismi, siis kutsuvad need esile allergiale sarnase immunoloogilise vastuse.

Üldjuhul ei tohiks keha toitu võõraks pidada. Soole immuunsüsteem suudab teha vahet kasulikel (nt toiduvalgud) ja patogeensetel võõrvalkudel. Kuigi see süsteem toimib enamasti tõhusalt, tekivad mõnikord valed reaktsioonid ning immuunsüsteem reageerib tavaliselt ohututele toiduvalkudele kui patogeenidele, kutsudes esile limaskesta kroonilise põletiku. Kui selliseid toiduaineid igapäevaselt tarbida, siis ei taandu tekkinud põletik seni, kuni seda esile kutsuv toiduaine ehk antigeen kindlaks tehakse ja toidust elimineeritakse.
Toidutalumatusel ei ole ühtainsat tekkemehhanismi ning selle kindlakstegemiseks kasutatakse mitmeid analüüse, mis põhinevad erineval metoodikal ja võivad seetõttu anda ka sootuks erinevaid tulemusi. Võimatu on soovitada ühte konkreetset testi, millega saaks tuvastada toidutalumatuse/ülitundlikkuse kõiki vorme.

Toidutalumatuse testid määravad enamasti immunoloogilist vastust, mida puudulikult lõhustatud või sooleseina suurest läbilaskvusest tingitud toiduained inimkehas võõrkehadena esile kutsuvad. Määratakse ka antikehi (IgG) või leukotsüütide tsütotoksilist reaktsiooni või hoopis uriinis kaseiini ja gluteeni mittetäielikul lagunemisel tekkinud opioidse toimega peptiide.

Nagu eelnevalt öeldud, on toidutalumatusel mitmeid tekkepõhjuseid. Üheks neist on toksiinid ja ainevahetuslikud häired (nt ensüümide puudus). Ensüümipuudusega on tegemist näiteks laktoosi-, kaseiini- ja gluteenitalumatuse korral. Neist kolmest on laktoositalumatus ehk hüpolaktaasia kõige rohkem uuritud talumatuse vorm. Tegemist on ainevahetushäirega, mille põhjuseks on laktaasi (soolestikus laktoosi lõhustav ensüüm) puudulikkus. Selleks, et liitsuhkur (laktoos) saaks peensoolest verre imenduda ja ainevahetuses osaleda, on see vaja lagundada algosadeks glükoosiks ja galaktoosiks. Laktaasi vähesuse või puuduse korral ei ole see protsess võimalik ning lagundamata jäänud piimasuhkur liigub edasi jämesoolde, kus bakterid lõhustavad selle gaasideks ja hapeteks. Tekkinud ühendid ärritavad soolt ning kutsuvad esile ebamugavustunnet, puhitusi, kõhulahtisust, -korisemist ja -valu. Eestis esineb hüpolaktaasiat umbes 20-30% elanikkonnast.

Kui laktoositalumatuse korral saab tarbida tooteid, kust piimasuhkur on eemaldatud, siis kaseiini ehk piimavalgu talumatuse korral on lugu keerulisem ning piimatooted tuleks asendada alternatiivsete toodetega. Enamasti kardetakse kaltsiuminappust, kuid selle mineraali päevase vajaduse saab tasakaalustatud menüüd järgides katta ka ilma piimatoodeteta. Kaltsiumi omastamiseks on kindlasti vajalik tarbida ka D-vitamiini.
Gluteenitalumatust seostatakse enamasti sellise tõsise haiguse nagu tsöliaakiaga. Tsöliaakia ehk gluteenenteropaatia vallandub vastava päriliku eelsoodumusega isikutel nisu, rukki, odra (ka kaera) ja neist valmistatud toodete tarbimisel. Nimetatud teraviljades sisalduvate valkude toimel kahjustub peensoole limaskest, mille hatud järk-järgult hävivad. Kuna hatud on vajalikud kõigi toitainete imendumiseks, siis tekib tõsine toitainevaegus. Vaevuste taandumiseks ja hattude taastumiseks tuleb kogu elu järgida ranget nn. gluteenivaba dieeti.

Mittetsöliaakiline gluteenitundlikkus (non-coeliac gluten sensitivity (NCGS)) on ärritatud soole sündroomile sarnaste sümptomite kompleks, mis paraneb gluteenivaba dieediga, kuid mille puhul on tsöliaakia (ja ka allergia) välistatud. Gluteenitundlikkuse patofüsioloogia pole täpselt teada. Gluteeni kõrval võivad NCGS sümptomite tekkimisse panustada ensüümide inhibiitorid ja teatud süsivesikud, mille talumatust seostatakse ärritatud soole sündroomiga. NCGS diagnoosimiseks ei ole veel kindlaid spetsiifilisi seroloogilisi markereid, peamine diagnoosiviis on eliminatsioonidieet.
Kui esineb probleeme toiduvalkude lõhustamisega, võib organismis esineda suurel hulgal opioidseid peptiide. Peensooles lõpuni lagundamata peptiididest pärit morfiinitaolised ühendid võivad imenduda ja avaldada psühhotroopset mõju ning tekitada häireid närvivahendusainete toimimises (häirida taju, tunnetust, emotsioone, meeleolu ja käitumist, motoorikat jm). Kaso- ja glutenomorfiine saab määrata uriiniprooviga.  
Toidutalumatuse reaktsioone võivad tekitada ka sellised toiduvalkudest bakterite toimel tekkivad ühendid nagu histamiin, türamiin jt. biogeensed amiinid. Sellisel juhul seostavad inimesed sageli oma sümptomeid (nt. peavalu) teatud toiduainete tarbimisega. Ka sedalaadi talumatuse kindlakstegemiseks on oma analüüsid.
Kui juhtub, et testi tulemuste alusel peaks inimene praktiliselt kõik toiduained elimineerima, siis tuleb välja selgitada, miks nii paljud toiduained reaktsiooni tekitavad. IgG testi puhul võib selline tulemus näiteks viidata sooleseina liigsele läbilaskvusele, mille tõttu organismi immuunsüsteem on pidevas häireseisundis. Alustada võiks soole limaskesta toetamisest ja toitumise muutmisest. Kindlasti ei saa välja jätta kõiki reaktsiooni andnud toiduaineid, vaid neid tuleks ükshaaval menüüst välistada ja sinna tagasi lülitada, alustades kõige sagedamini vaegusi tekitavatest toiduainetest - piim ja nisu.

Segaduse ja testimisega seotud kulutuste vähendamiseks on mõistlik pidada nõu spetsialistiga, kes aitab kliendilt saadud teabe alusel välja selgitada, kas ja millisest testist võiks abi olla. Erinevad testid aitavad küll kärpida võimalike talumatuse põhjustajate nimekirja, kuid ka sellisel juhul tuleb läbi teha eliminatsioonidieet ning veenduda, et konkreetse toiduaine menüüst välistamisel saadakse vajalikud makro- ja mikrotoitained alternatiivsetest allikatest. Kuna toidutalumatuse juhtumid on keerulised, siis on abi saamiseks enamasti soovitav pöörduda toitumisterapeudi või pädeva nõustaja poole. Omaalgatuslikke menüüpiiranguid tuleks vältida, kuna liiga kõrged ootused, tulemuste oskamatu tõlgendamine ja äärmuslikud dieedid võivad tervisele pigem kahju kui kasu tuua.

Äripäev
15. December 2016, 14:53
Vaata EST või RUS arhiivi