Koolilaste nägemishäired on muutumises

Laps silmaarstil.
Laps silmaarstil.Foto: ÄP: Scanpix
Järjest suureneva müoopia ehk lühinägevuse esinemissageduse kõrval on lastel kiiresti kasvanud subjektiivsete nägemishäirete ja silmakaebuste osakaal.

Lastel esineb palju akommodatsioonihäireid, silmade ülekoormusest tekkivaid peavalusid, tähelepanuhäireid. Palju esineb n-ö "tekitatud" silmasümptome - vähesest pilgutamisest ekraani vaatamisel tekib silmade kuivus, punetus ja kipitustunne.

Eesti kohta täpsed statistilised andmed puuduvad, kui palju on meie koolilaste seas müoopiat või teisi nägemishäireid. Nende tekkes on üha suurenev roll ümbritseval keskkonnal ja laste igapäevastel harjumustel. Aktiivne sportimine, õuesolek ja päevavalguses viibimine on asendunud tubase passiivse ekraanivaatamisega. Lisaks koolitööle ja kodusele õppetööle on ka muu silmade koormus väga suur. Arvutite ja nutiseadmete laialdase kasutamisega on see hüppeliselt suurenenud kõigi laste vanusegruppide seas. 

Lapsed n-ö "puhkavad" ekraani taga, sageli unustataks end mitmeks tunniks virtuaalmaailma mängima või sotsiaalmeediasse suhtlema. Kuid ka silmi tuleks rohkem puhata. Tänapäeva laste rohelisel mängumurul on digitaalsed mänguasjad ja nutiseadmed väga levinud.

Väikelastel on põhiliseks ekraaniks televiisor ja tahvelarvuti, koolilastel pigem nutitelefonid, sülearvutid. Nende aktiivne tarbimine mõjutab aina rohkem laste silmade ja nägemise heaolu. Soovituslik koolilaste arvuti või nutiseadme kasutamise aeg võiks olla kuni 1-2 tundi päevas. Üle 40-45 minuti ei ole hea järjest arvutiekraani vaadata.

Müoopia ehk lühinägevuse teke on endiselt kõige sagedasem koolilaste nägemishäire põhjus. Müoopia korral silma optiline refraktsioon nihkub miinuse suunas. Selle tagajärjel halveneb kaugnägemine. Et näha teravalt ja detailselt kaugele, on vaja hakata kandma miinusprille, lähinägemine on alguses hea ka ilma prillideta. Müoopia kasvades tuleb kanda prille kogu aeg, et näha hästi ja  ilma pingutuseta nii kaugele kui lähedale.

Müoopia tekib enamasti prepuberteedieas, 10-12 aasta vanuselt, järk-järguline progresseerumine kestab keskmiselt 18-20 eluaastani. See on väga individuaalne protsess. Arvatakse, et mida nooremas eas müoopia tekib, seda suurem on tõenäosus suure müoopia väljakujunemiseks (-6,0 dioptrit ja enam).

Müoopia korral on geneetiline eelsoodumus olemas. Peres, kus emal või isal on juba müoopia tõttu prillid, on palju suurem tõenäosus, et müoopia tekib ka lastel.  

Hüperoopia
Suurema hüperoopia ehk optilise pluss-refraktsiooni korral tuleb silmi pingutada nii lähedale kui kaugele vaadates. Väike hüperoopia on osa normaalsest silmaehitusest ja ei tekita üldjuhul lastel nägemishäireid.

Kaasasündinud normist kõrgema hüperoopia korral saavad lapsed oma esimesed pluss-prillid juba väikelapseeas,  põhiliselt 3-4 aasta vanuselt rutiinse silmade ja nägemise kontrolli käigus. Raviprille kantakse pidevalt kooliea alguseni, ka algklassides, et toetada nägemise väljaarenemist ja ennetada amblüoopia ehk laisa silma teket. Suure hüperoopia korral jäävad  lapsed prille edasi kasutama kogu kooliea, et näha vabalt kaugele ja lugeda selgesti.
Kui lapse silmad väsivad lugedes või kaasneb silmalihaste nõrkus, siis määratakse nõrgad pluss-prillid.

Astigmatism
Astigmatism  on refraktsiooni kõrvalekalle, mis tekib silma sarvkesta ebakorrapärasest ehitusest,  st sarvkest ei ole kõikides oma telgedes ühtlaselt kumer ja sümmeetriline. Astigmatism esineb sageli nii müoopia kui ka hüperoopiaga, vajab samuti korrigeerimist.
See võib tekkida ka silma läätse kuju muutusest, eriti vanemaealistel inimestel, kel esineb läätse hägustumine ehk vanaduskae.
Asigmatismi tekke korral näeme detaile hägusate piiridega või koos varjudega, nägemisteravus on ebaselge. Selle puhul aitavad silinderklaasid. Astigmatism võib olla kaasasündinud või tekkida hiljem igas vanuses. Ka lastel on see sage nägemishäire tekitaja. Võib olla pärilik.

Kes ja millal kontrollib koolilaste nägemist?
Koolilaste nägemisteravust tuleb igal aastal regulaarselt testida. Seda tehakse üldtervise kontrollimise käigus. Testimist teostavad nii kooliõed kui pereõed vastavalt klassiastmele ja soovituslikule kuni 18aastaste laste tervisekontrolli juhendile.

Silmakaebustega või nägemislangusega lapsed (seal hulgas ka prillikandjad lapsed, kes ei näe hästi) suunatakse täiendavale kontrollile silmaarsti või optometristi juurde. Silmaarst paneb diagnoosi, määrab lapsele prillid ja korraldab edasise silmaravi või jälgimise. Juba olemasolevate prillide sobivuse kontrollimiseks, prilliretsepti uuendamiseks või nägemise testimiseks võib koolilastega käia ka regulaarselt optometristi vastuvõtul.

Optometristid on Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli lõpetanud spetsialistid, kes tegelevad silma-ja nägemisfunktsiooni uurimisega, prillide ja muude optiliste abivahendite määramisega. Täna töötavad optometristid kõikjal üle Eesti prillipoodides ja suuremates haiglates, silmakliinikutes. Optometristide ja silmaarstide vahel on hea ja tihe koostöö!

Koolieas võib laste silma optiline refraktsioon kiiresti muutuda, eriti siis, kui juba on diagnoositud kindel nägemishäire olemasolu.  Laste puhul on kõige parem ja lihtsaim viis refraktsiooni kõrvalekalded korrigeerida prillidega. Määratud prille tuleb kanda õigesti ja õigel ajal, et hoida lapse nägemishäired  ja -kaebused kontrolli all. Prillikandjad koolilapsed võiksid külastada silmaarsti või optometristi 1-2 korda aastas.
Nägemisteravust korrigeerivaid operatsioone ehk refraktiivkirurgiat, mis vabastaks prillikandmisest, alla 18aastastele lastele Eestis ei tehta.

Äripäev
09. November 2016, 11:02
Vaata EST või RUS arhiivi