Pankreatiit saab tihti alguse alkoholist

Pankreatiit on üsna sageli esinev haigus, esinedes ägeda või kroonilise vormina. Sageli on selle algeks alkoholiga sõbrustamine.

Alkoholi liigtarvitajatel esineb ägedat pankreatiiti kolm korda sagedamini kui üldpopulatsioonis. Alkohol ja sapikivid on ägeda pankreatiidi sagedaseim tekkepõhjus. Ägedat pankreatiiti esineb aina sagedamini, mis on otseses seoses pidevalt suurenenud alkoholi tarvitamisega. 

Äge pankreatiit on järsku algav tugeva kõhuvaluga kulgev raske haigus, mis kestab lühikest aega ja võib täielikult paraneda. Ägeda pankreatiidi haigustunnuseks on äge vöökujuline ülakõhuvalu, millega enamasti kaasneb korduv ja kergendust mittetoov oksendamine.

Krooniline pankreatiit on aastaid kestev haigus, mille käigus pankrease ehk kõhunäärme kude pikkamööda hävib. Krooniline pankreatiit kujuneb pärast korduvat ägeda pankreatiidi põdemist. Oma olemuselt on see kõhunäärmekoe järkjärguline hävimine ja asendumine sidekoega.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid
Pankreas ehk kõhunääre on peensoolega ühenduses olev suur nääre. Kõhunääre toodab kahesuguseid aineid: ensüüme ehk fermente, mis liiguvad kõhunäärmejuha ehk pankreasejuha kaudu peensoolde, kus aitavad seedida toidus olevaid toitaineid ning hormoone (insuliini ja glükagooni), mis vereringe kaudu aitavad organismil kasutada energia tootmiseks vajalikku glükoosi (viinamarjasuhkur).  
Tavaliselt muutuvad kõhunäärme ensüümid aktiivseks alles soolde jõudes. Kui ensüümid aktiviseeruvad juba näärme sees, hakkavad nad pankreast hävitama ning tekib äge pankreatiit ehk äge kõhunäärme põletik.
Kõige sagedamini vallandub selline protsess sapikivitõve või rohke alkoholi tarvitamise, harvemini viirushaiguse, kõhupiirkonna traumade või mõnede ravimite tõttu. Alati ei saada haiguse tekkimise põhjust täpselt teada.
Krooniline pankreatiit algab ägeda pankreatiidina, kuid põletikud hakkavad korduma. Kõhunäärme kude hävib pikkamööda, asendub armkoega ning häirub ensüümide ja hormoonide tootmine.

Kõhunääre ehk pankreas on umbes 15 cm pikkune pirniviilutaoline organ, mis paikneb ristisuunaliselt keskel ülakõhus mao ja kõhu tagaseina vahel.

Kuidas pankreatiiti diagnoositakse? Esmalt tehakse vereanalüüs ja uriinianalüüs, sest pankrease ensüümi amülaasi  hulk tõuseb veres ja uriinis põletiku korral mitmekordseks. Ultraheliuuring võimaldab leida haiguse põhjuseid ja hinnata pankrease seisundit. Täpsemaks uurimiseks võidakse teha ka kompuutertomograafiline uuring, harvemini ERCP (endoskoopiline retrograadne kolangiopankreatograafia) uuring, mille käigus viiakse maosondi kaudu kõhunäärme juhasse peenike toru ja kontrastainet, et saada täpne ülevaade selle seisundist. Vajadusel võetakse nende uuringute käigus kõhunäärmest koetükk ehk biopsia. Glükoosi ehk veresuhkru määramise abil saab kindlaks teha kroonilise pankreatiidi tõttu tekkinud diabeedi olemasolu.

Ravivõimalused
Ägeda pankreatiidi ravi sõltub sellest, kui raske kõhunäärme põletikuga on tegemist. Põletiku ravi põhimõtteks on pankrease tegevuse täielik katkestamine. Inimene ei tohi suu kaudu mitte midagi süüa ega juua, vajalikke toitaineid ja vedelikku antakse veeni kaudu.
Mao tühjendamiseks ja oksendamise ärahoidmiseks pannakse nina kaudu makku peenike toru ehk sond. Vastavalt vajadusele toetatakse vereringet ja neerude tööd.
Valu puhul antakse valuvaigisteid. Kui kõhunäärmesse tekib lisaks infektsioon ehk bakteriaalne põletik, kasutatakse antibiootikume (bakterite vastaseid ravimeid). Raskematel juhtudel võib vajalikuks osutuda kirurgiline ravi.
Kroonilise pankreatiidi ravi on suunatud valu vähendamisele valuvaigistite ja erinevate kirurgiliste meetodite abil ning seedimise toetamisele suu kaudu sissevõetavate kõhunäärme ensüümide abil. Diabeeti ravitakse insuliiniga.

LISALUGU
Pankreatiit ja dieet

Kroonilise pankreatiidi (KP) olemuseks on valkude, rasva ja süsivesikute maldigestioon.
Kliiniliselt avaldub see juhul, kui pankrease eksokriinsest funktsioonist on hävinud enam kui 90%, tekib steatorröa ning haige kõhnub. Rasva maldigestioon tekib varem ja on olulisem kui valkude või süsivesikute maldigestioon.
Kroonilise pankreatiidi haige vajab pankrease ensüüme sisaldavaid ravimeid ning kindlasti ka toidusoovitusi. Kroonilise pankreatiidi haige peab jälgima oma kehakaalu. Kaalulangus enam kui 10% 6 kuu jooksul või enam kui 5% ühe kuu jooksul viitab võimalikule maldigestioonile ja toitumishäirele.
Enamikule kroonilise pankreatiidi haigeist piisab toidusoovitustest ja pankrease ensüümpreparaatidest. Maldigestioonist tingitult vajab kuni 5% kroonilise pankreatiidi haigeist enteraalset toitmist ja 1% parenteraalset toitmist. Enteraalset toitmist vajab kroonilise pankreatiidi haige enne ja pärast kirurgilist ravi ning juhul, kui tal on progresseeruv kaalulangus, hoolimata adekvaatseist toidusoovitustest.

Toidusoovitused KP haigele, kel on steatorröa, kuid mitte toitumishäired:
* Soovitatav on loobuda lõplikult ja täielikult alkoholist.
* Toit peab sisaldama piisavalt kaloreid, 30-35 kcal kehakaalu kg kohta päevas.
* Soovitatav on süüa sagedasti, 4-5 korda päevas.

Toidu valgusisaldus peab olema suur, 100-150 g päevas (1,0-1,5 g kehakaalu kg kohta), valguallikas olgu eelistatult piim, munad, liha ja kala. Toidu süsivesikutesisaldus peab olema suur, samas tuleks kroonilise pankreatiidi haigel arvestada diabeedi tekkevõimalust.
Soovitatav on rasvavaene dieet: päevane rasvakogus 50-80 g, eelistada taimset rasva. Eelistatud on kiudainevaene dieet, sest kiudaine võib absorbeerida ensüüme ja aeglustada toitainete imendumist.

Toidusoovitused KP haigele, kellel on steatorröa ja toitumishäired:
* Soovitatav on loobuda lõplikult ja täielikult alkoholist.
* Toit peab sisaldama piisavalt kaloreid, 40-45 kcal kehakaalu kg kohta päevas.
* Soovitatav on süüa sagedasti, 6-7 korda päevas.
Toidu valgusisaldus peab olema suur, 80-120 g päevas (1,0-1,5 g valku kehakaalu kg kohta), eelistatud valguallikas on piim, munad, liha ja kala. Toidu süsivesikutesisaldus peab olema suur, samas tuleks kroonilise pankreatiidi haigel arvestada diabeedi tekkevõimalust. Soovitatav on rasvavaene dieet: päevane rasvakogus 50-60 g, eelistada taimset rasva. Eelistatud on kiudainevaene dieet, sest kiudaine võib absorbeerida ensüüme ja aeglustada toitainete imendumist. Lisada rasvlahustuvaid vitamiine A, D, E, K juhul, kui on viiteid nende puudusele.

Kui dieedisoovitustest kasu ei ole ja kehakaal ikkagi väheneb, siis on soovitatav pikaahelaliste triglütseriidide asendamine keskmiseahelalistega. Keskmiseahelalised triglütseriidid imenduvad peensoolest ka lipaasi ja sapphapete puudumisel, kuid need ei ole maitsvad ja võivad põhjustada kõrvaltoimeid, nagu iiveldus ja kõhulahtisus.

Äripäev
24. October 2016, 14:26
Vaata EST või RUS arhiivi