Elu võimalikkusest HIV-positiivsena

Magistriharidusega noor naine Katrin sai HIV-positiivseks "tänu" oma partnerile. Oma elu selle diagnoosiga kirjeldab ta üllatavalt positiivses võtmes: seisma pole see jäänud.

Kohtume Katriniga õdusas kesklinna kohvikus, leian ta istumas ühes kaugemas lauas. Rahvast on siin sellel kellaajal üsna hõredalt ja pole raske telefonis kuuldud energilist häält tema endaga kokku panna. Katrin (nimi muudetud) on rõõmsameelne, räägib hea meelega endast ja oma tegemistest, kuid kuna vestleme teemal, millest tavaliselt väga kõva häälega ei räägita, soovib ta jääda anonüümseks. HIVi kohta võib inimestel endiselt olla palju kummalisi arusaamu ja vildakaid eelarvamusi, tihti seostatakse seda eelkõige süstivate narkomaanidega. Kuigi tegelikult on praegu enamik nakatujaid rohkem nagu Katrin. Katrin on aktiivne ja tegus 30ndates aastates naine, kes jõuab teha paljutki. Hiljuti on ta lõpetanud magistriõpingud, tehes seda keskastme juhina töötamise kõrvalt.

Katrin on pärit soojast ja armastavast perest. Perega on suhted ka praegu head: "Tihti sõidan vanematele külla ja õe ning tema perega käin läbi igapäevaselt." Katrin ütleb, et talle meeldib reisida, "eelkõige kuhugi sooja päikese alla". Samuti teeb ta sporti - tegeleb aeroobika, ratsutamisega. Lisaks sellele kõigele on Katrin ka HIV-positiivne. "Ka", kuna see ei ole kindlasti asi, mis teda kuidagi piiraks või määratleks. "See ei ole kindlasti piire kinni pannud. Midagi ei ole sellepärast tegemata jäänud," ütleb ta.

Katrin räägib, et esmalt ta HIV-positiivset diagnoosi endale tunnistada ei suutnud - see ei saanud ju olla võimalik. "Ma ei tahtnud seda uskuda, läksin ja tegin uue testi. Tulemus oli muidugi sama ja tuli uskuma hakata."
Paar aastat tagasi olid Katrinil tekkinud oma partneri suhtes teatud kahtlused ning seepärast oli ta hakanud end regulaarselt HIV-testimas käima. Nakatumist polnud toimunud ja kontrollid andsid kindlust, et kõik on korras. Ta arvas, et partner on terve, sest polnud teadlik, et viiruse edasikandumine ei pruugi juhtuda ei esimesel ega isegi mitte saja esimesel korral. Ent ühel hetkel see siiski juhtus ning šokk oli suur. "Nutsin kolm päeva järjest. Kusjuures, uudise teadasaamise õhtul pidime minema emaga teatrisse. Ära ka ei tahtnud seda jätta. Nii siis istusime lõpuks kolmandas reas ja nutsime mõlemad terve etenduse aja."

Šokk oli seda suurem, et teadmised HIVi kohta olid napid ja kuklas kummitas vaid mõte, et ilmselt pole kaua elada jäänud. "Ega ma palju ei teadnud. Mäletan, kunagi mõtlesin, et sellisega (HIV-positiivsega) ühes tualetis küll ei julgeks käia. Ja nüüd siis tuli endal kuidagi sellega hakkama saada." Et paremini mõista, mis temast saab, hakkas Katrin kohe aktiivselt HIVi kohta informatsiooni otsima ning leitud teave rahustas teda - selgus, et olukord ei olegi nii hull nagu ta ise arvanud oli. Ta sai näiteks teada, et korralikult rohtu võttes ei ole viirus teistele nakkav. Olukorra parem mõistmine aitas kohaneda ja algsed hirmud läksid üle üsna kiiresti.

Katrin ei tunne, et diagnoos ta elu kuidagi muutnud või takistanud oleks. "Võib-olla tõestamisvajadust on rohkem - tahan endale näidata, et haigusest hoolimata saan kõike väga hästi teha." Rohtu peab samuti igapäevaselt võtma. "Ainuke hetk kui haigusele mõtlen, on korraks igal õhtul rohtu võttes, muidu see mulle pähe ei tule." Samuti peab iga poole aasta tagant käima haiglas analüüse andmas, kuid see teda ei sega, pigem lisab kindlustunnet - "Aeg-ajalt on vaja kinnitust, et kõik on okei, olen teistele ohutu." Kui meenutada seda, mida ta kartis endaga juhtuvat kaheksa aastat tagasi diagnoosist teada saades ja võrrelda praeguse olukorraga, siis on vahe tohutu.

Tollased kartused tunduvad asjatud ja isegi naeruväärsed. Täna mõtleb ta pisipere peale, sest tänu meditsiinile on haigusest hoolimata võimalik kõige loomulikumal moel täiesti terveid lapsi saada.

*Lugu põhineb reaalsel isikul, kuid nimi ja muud isiklikud detailid on anonüümsuse huvides muudetud.

Äripäev
13. October 2016, 11:22
Vaata EST või RUS arhiivi