Saatekirjata on silmaarst kättesaamatu

Silmaarst selgitab, miks on vaja oftalmoloogi vastuvõtule saatekirja, sest praegu kannatavad defitsiidis aegade tõttu eriti lapsed.

Oftalmoloogia eriala liiga vaba ja saatekirjata „kättesaadavus” tekitab teistpidi oftalmoloogilise raviteenuse „kättesaamatuse”, eriti puudutab see laste vastuvõtte. Kõige enam kannatavad selle pingelise olukorra all silma-ja nägemisprobleemidega lapsed.

Oftalmoloogia eriala arenguga on ka silmaarstid rohkem koondunud suurematesse linnadesse, haiglatesse ja silmakeskustesse, kuid laste silmi ja nägemist oleks vaja kontrollida kõikjal Eestis, ka väiksemates kohtades. Tuleks leida uusi võimalusi, kuidas parandada ja suurendada praktilist koostööd perearstide ja -õdedega laste nägemisteravuse kontrollimisel. Üks murekoht selle arendamisel on olnud see, et siiani on puudunud peremeditsiini residentuuriõppes eraldi oftalmoloogia tsükkel.

Paljud perearstid ja -õed on omandanud silmaerialaseid teadmisi hilisemate koolituste kaudu, mis on väga positiivne, sest nägemise kontrollimine on üks osa laste tervise ja arengu jälgimisest.

Saatekirjanõue puudub
Praegu puudub oftalmoloogia erialal saatekirja nõue, vastuvõttudele saavad vanemad oma lapsed otse registreerida, pöördutakse ka perearsti suunamisega (põhiliselt sõnaline soovituslik suunamine). Tagajärjeks on see, et silmaarsti kui eriarsti vastuvõttudel on tegelikult liiga palju tervete silmadega lapsi, kuid silmaarsti juurde peaksid jõudma just silmahaigustega või nägemislangusega lapsed, kes ka sisuliselt vajavad oftalmoloogilisi uuringuid ja ravi. Jätkuvalt tekitab emotsioone küsimus, kes kontrollib ja jälgib tervete silmadega lapse nägemist? Enamus väikelaste ja kooliminevate laste silmad ongi korras, kuid nägemisteravust on vaja neil ikka testida.

3aastaselt paras aeg lapse visuse esmaseks kontrolliks.
Visuse skriining selles eas on väga oluline, et välja selgitada amblüoopiariskiga ja nägemislangusega väikelapsed, kes kindlasti vajavad eraldi jälgimist silmaarsti juures. Valdavalt on selles vanuses nägemisprobleemiks refraktsiooni kõrvalekalded (nt. suur hüperoopia, astigmatism), strabism. Nägemislangust võivad tekitada ka laugude patoloogia või silmasisesed haigused.

Lapse silmade ja nägemise areng jätkub aktiivselt peale sündi, selle väljaarenemine kestab kooliea alguseni, 7.-8. eluaastani. Varakult diagnoositud ja ravitud silmahaigused ja nägemishäired aitavad vähendada amblüoopia tekkeriski. Amblüoopia esinemissagedus elanikkonna seas on keskmiselt 2-4%.


Praegu käivad 3aastased lapsed silmi kontrollimas silmaarstide juures (vastavalt hetkel veel kehtivale „Kuni 18aastaste laste tervisekontrolli juhendile”), kuid oftalmoloogilise teenuse ebapiisava kättesaadavuse tõttu ja lapsevanemate vähese teadlikkuse tõttu, ei jõua täna kõik 3aastased lapsed kontrollile õigeaegselt. Selles osas on tulevikus plaanis silmaarstidel perearstide ja -õdedega koostööd veelgi suurendada, et kaasata ka neid 3aastaste laste nägemisteravuse skriinimisse. Koos oleks kergem! See on aeganõudev protsess, mis vajab palju teavitust ja läbirääkimisi erialaseltside vahel. Silmaarstid, perearstid ja -õed, ka lapsevanemad vajavad selgemat arusaamist laste nägemiskontrolli vajalikkusest. Eesmärk on võimalikult palju skriinida 3aastaste laste silmi, et ennetada amblüoopia teket.

Oluline nägemiskontroll 6-7aastaselt
Laste tervist ja arengut kontrollivad enne 1. klassi minemist nii perearst kui -õde. Kui nägemisteravus on korras ja puuduvad muud silmakaebused, siis silmaarsti juurde last suunama ei pea. Koolimineva lapse nägemist saab testida sama tabeliga mis täiskasvanutel, ka nägemisnorm on sama. Jätkuvalt on terav probleem nö „kooli tervisetõendid”. Silmaarsti vastuvõtule tulevad tervete silmadega koolieelikud, kes pikendavad järjekordi. Edasi võiks suunata nägemislangusega, silmakaebustega lapsed täiendavaks konsultatsiooniks ja silmauuringuteks.

Kes kontrollib koolilaste nägemist?
Koolilapse üldtervist jälgib täna kooliõde ning perearst ja- õde, sealhulgas testitakse ka nägemisteravust. Põhiline silmaprobleem koolilastel on müoopia ehk lühinägevuse teke. Paljudel esineb subjektiivseid nägemiskaebusi ja akommodatsioonihäireid, mille teket soodustab arvutite ja nutiseadmete aktiivne kasutamine. Nägemislangusega lapsed tuleks suunata silmaarstile, kes paneb esmase diagnoosi, korraldab edasist ravi ja jälgimist.

Üheks positiivseks koostöö näiteks on üle Eesti optikapoodides, suuremates haiglates ja silmakliinikutes töötavad Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli haridusega optometristid. Nende põhitöö on praktiline nägemisfunktsiooni uurimine, prillide ja kontaktläätsede määramine. Suur tugi silmaarstidele! Nad ei diagnoosi ega ravi laste silmahaigusi, kuid nad saavad kontrollida koolilaste nägemisteravust ja olemasolevate prillide sobivust ning uuendada prilliretsepti. Lisauuringuteks, refraktsiooni määramiseks tsükolpleegiliste silmatilkadega ja diagnoosi täpsustamiseks suunavad nad lapse silmaarsti juurde. Miinuseks on see, et optometristidel puudub täna võimalus töötada E-Tervise keskkonnas, saadud lapse terviseinfo silmade ja nägemise kohta ei jõua sageli perearsti, silmaarsti ega kooliõeni. Optometristi teenus ei kuulu haigekassa poolt rahastatavate raviteenuste hulka.

Tänase ummikus olukorraga pole rahul ei silmaarstid ega perearstid, väga rahulolematud on lapsevanemad. Kõik lapsed vajavad erinevas vanuses nägemiskontrolli, kuid kas kõik lapsed vajavad selleks oftalmoloogilist raviteenust? Olukorra paranemiseks ja selleks, et silmahaigustega ja nägemislangusega lapsed jõuaksid kergemini ja õigeaegselt silmaarsti juurde, vajame koostööd ja mõttevahetust kõigi teemat puudutavate erialaseltside vahel.

Äripäev
03. October 2016, 07:55

Terviseuudised.ee toetajad:

Vaata EST või RUS arhiivi