Mida räägib statistika elust ja surmast?

Meie laste oodatav eluiga pikeneb iga aastaga, aga 2015 suremistrendi kohaselt on 54. sünnipäevaks on surnud iga kümnes mees ja 25. naine.

Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal Eesti naiste oodatav eluiga sünnimomendil 81,8 ja meestel 73,1 eluaastat.

Oodatav eluiga jätkas tõusu ning varasema aastaga võrreldes oli kasv naistel 0,3 ja meestel 0,8 aastat. Kummagi sugupoole puhul elab üks sajast kolmekohalise sünnipäevani.

Oodatav eluiga on inimese keskmine eeldatav eluiga kui suremus jääb selliseks, nagu ta oli vastaval uuringuaastal. Mõistest võib juba eeldada, et see on vanus, milleni inimene keskmiselt peaks elama. Et näitaja muutub igal aastal, siis inimese eluajal pikeneb tema keskmine oodatav eluiga märgatavalt. Näiteks kui praegu eeldatakse, et 2015. aastal sündinud naine elab keskmiselt ligi 82 aastat, siis praegu sama vana naise sünnihetkel (1930ndatel) ennustati talle 56–58 eluaastat.

Oodatava eluea juures on oluline vaadata mehi ja naisi eraldi, kuna elustiilist, tehtavast tööst jms tulenevalt on meeste eluiga reeglina lühem. See ei ole alati nii olnud – veel 19. sajandi keskpaigani sai mees pigem mitu korda pulmi pidada, kuna raske töö ja halvad hügieenitingimused põhjustasid tihti naiste surma pärast sünnitamist. Tänapäeval on olukord muutunud – 2015. aastal 82aastase naise mees (eeldusel, et nad olid samal aastal sündinud) on juba üheksa aastat surnud, kuid mehe sünnihetkel, 1930ndatel, ennustati talle vaid 51 eluaastat. Järelikult pikenes mehe oodatav eluiga elu jooksul 22 aasta võrra.

Eluiga pikeneb ja rahvastik vananeb

Inimeste oodatava eluea pikenemine on üks osa demograafilisest üleminekust, kus riigi arengu käigus asendub kõrge sündimus ja suremus madala sündimuse ja suremusega – eluiga pikeneb ja rahvastik vananeb. Eestis algas demograafiline üleminek juba ligi 200 aastat tagasi. Taasiseseisvumise järel on oodatava eluea kasv olnud väga kiire. Kui näiteks nõukogude perioodil (1950ndate lõpust 1980ndate lõpuni) oli oodatava eluea kasv meestel 1 ja naistel 3 aastat, siis alates 1991. aastast on see meestel kasvanud 9 ja naistel 7 aastat. Kui veel arvestada, et 1995. aastal oli oodatav eluiga erinevatel põhjustel madalseisus (meestel 60,5 ja naistel 72,8 aastat), siis on kasv olnud veelgi kiirem – vastavalt 12,6 ja 9,1 aastat. Viimase viie aastaga on meeste oodatav eluiga tõusnud 2,2 ja naistel 1,3 aastat.

Meeste ja naiste eluea vahe

Eesti meeste ja naiste eluea vahe on suhteliselt suur – taasiseseisvusperioodil on see olnud keskmiselt 10 aastat, aga alates 1995. aastast (mil vahe oli kõige suurem – 12,8 aastat) algas erinevuse vähenemine. 2015. aastal erines sugupoolte oodatav eluiga 8,8 aastat. 1920ndatel ja 1930ndatel oli see 6–8 aastat ja ka nõukogude perioodil jäi enamasti alla 10 aasta.

Kindlasti mõjutavad meeste eluiga ka nende eluviisid. Näiteks on madalama haridusega inimestel oodatav eluiga reeglina madalam, ilmselt saab seda seletada tööga, millega inimesed end elatavad. Eestis läheb kõrgkoolidesse mehi naistega võrreldes tunduvalt vähem. Madalama haridusega meeste tööd on reeglina füüsiliselt rasked ja võib eeldada ka ebatervislikumas töökeskkonnas viibimist (näiteks tolm, mürgised gaasid jne).

Loe edasi huvitavat käsitlust statistikaameti kodulehelt.

Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas