Kurb: aastas 35 uut vähidiagnoosi lastele

Kadri Saks (Tallinna lastehaigla onkoloogia-hematoloogia osak juht) koos väikese patsiendiga.
Kadri Saks (Tallinna lastehaigla onkoloogia-hematoloogia osak juht) koos väikese patsiendiga.Foto: ÄP: Raul Mee
Ehkki seda juhtub õnneks üliharva, diagnoositakse Eestis umbes 35 esmast pahaloomulise kasvaja juhtu aastas lastel. Kõige sagedamini leukeemiat.

Pahaloomuliste kasvajate esinemissagedus kuni 19aasta vanustel lastel on kuni 20 juhtu 100 000 lapse kohta aastas. National Cancer Institute´i andmetel on iga lapseea kasvaja kohta umbes 150 kasvaja juhtu täiskasvanutel.

Eesti ravitakse lapsi kahes keskuses: Tallinna Lastehaiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis. Ligi 15% lapseea kasvajatest on seotud geneetilise ja/või kaasasündinud seisundiga (neurofibromatoos, Beckwith-Wiedemanni sündroom, xeroderma pigmentosa jm), siiski > 95% juhtudest on kasvaja tekkepõhjus teadmata.
Pahaloomulised kasvajad võib jagada vereloomesüsteemist lähtuvateks ja soliidtuumoriteks, mis lähtuvad konkreetsest organist.
Kõige sagedasemaks lapseea pahaloomuliseks kasvajaks on leukeemia, moodustades umbes 31% kõigist pahaloomulistest kasvajatest lastel. Järgnevad kesknärvisüsteemi (KNS) kasvajad ligikaudu 22%, lümfoomid umbes 11% (neist 60% non-Hodgkini lümfoomid), neuroblastoom umbes 8%, neerutuumorid umbes 6% ja luukasvajad ligikaudu 5%, teisi esineb veelgi harvemini.

Kõige sagedasem haigus - leukeemia
Leukeemiatest esineb lastel valdavalt (75%) äge lümfoblastne leukeemia. Tallinna lastehaiglas (TLH) on viimasel kahel aastal (2014-2015) diagnoositud kaheksa leukeemia esmasjuhtu, Tartu Ülikooli Kliinikumis (TÜK) diagnoositi neid juhte kaks. Leukeemia põhisümptomid tulenevad luuüdi haaratusest - väsimus, kahvatus, palavik, hemorraagiline lööve. Enamasti on eelnevalt ravitud infektsiooni, mille järgselt jääb püsima suur nõrkus, palavik, arsti juures avastatakse maksa ja põrna suurenemine, ilmnevad muutused vereanalüüsis (leukopeenia/leukotsütoos, aneemia, trombotsütopeenia). Sagedased on lastel ka jalavalud (k.a liigesvalu), lonkamine, kõndimisest keeldumine, need sümptomid on põhjustatud periosti ja luu leukeemilisest infiltratsioonist. On esinenud juhte, kus lapsel on varem diagnoositud juveniilne idiopaatiline artriit, mis võib hajutada valvsust leukeemia esinemise võimaluse osas, on kahtlustatud nn kasvuvalusid, osteomüeliiti.

Lümfoom
Lümfoomi on diagnoositud TLHs  aastatel 2014-2015 10 lapsel. Lümfoomide sümptomaatika tuleneb nende asukohast. Non-Hodgkini lümfoomidest 80% asub kõhukoopas, kus põhjustavad kõhuvalu, iiveldust, oksendamist, mis esmasel pöördumisel võib panna kahtlustama hoopis nt gastroenteriiti. Vahel võib lümfoomi diagnoosida histoloogilise leiu alusel ka lastel, kes on opereeritud soolesulguse, invaginatsiooni või appenditsiidi tõttu.
Hodgkini lümfoomi puhul esineb 90% lümfadenopaatia - sagedamini kaela, rindkeresiseste ja rangluuüleste lümfisõlmede suurenemine. Kaasuda võib palavik, higistamine, kaalulangus.

Ajukavajad - sageduselt teisel kohal
1/5 lapseea pahaloomulistest kavajatest moodustavad ajukasvajad. Need võivad esineda nii peaajus kui ka seljaajus. Kesknärvisüsteemi tuumori kahtlus võiks tekkida, kui lapsel püsib oksendamine, esineb hommikune peavalu, neuroloogilised häired (kahelinägemine, nägemise kadu, strabism, papillödeem, kõnnaku häire, isiksuse muutus, krambid), hormonaalsed häired (kasvupeetus, magediabeet). Imikutel võib esineda rahutust, isu kaotust, arengu pidurdumist või taandarengut, koolilastel õppeedukuse halvenemist. Kuna peavalu on väga paljude haiguste/seisundite korral esinev sümptom, on esmaselt ajukasvajat kahtlustada ilmne liialdus, siiski on alati oluline täpse anamneesi võtmine ning kaasuvate sümptomite otsimine. 2014-2015 aastal diagnoositi TLHs 14 lapsel ajukasvaja, TÜKis seitsmel lapsel.

Neerukasvajad
Neerukasvajatest >95 % moodustab nefroblastoom ehk Wilmsi tuumor, mille puhul on sagedaseks pöördumise põhjuseks asümptoomne mass kõhukoopas, mis avastatakse juhuslikult lapse riietamisel, vannitamisel, kõhu silitamisel. Harvem esineb kõhuvalu, vere esinemist uriinis, vererõhu kõrgenemist. Sageli pöördutakse ka trauma tõttu (kukkumine kõhule, pallimängus visatud palliga vastu kõhtu), millele on järgnenud hematuuria. Nefroblastoomi diagnoosi on TLHs viimase 2 aasta jooksul saanud 7 last, Tartus diagnoositi neerukasvajat ühel korral. Ebaselget palpeeritavat massi kõhukoopas tuleb alati uurida.

Neuroblastoom
Kõige sagedasem pahaloomuline kasvaja < 1 a vanustel lastel on neuroblastoom. Sümptomid olenevad primaartuumori asukohast, suurusest, metastaaside olemasolust. Kõhukoopa kasvajatele on iseloomulik kõhuvalu, oksendamine, isutus, sümptomite mittespetsiifilisuse tõttu on üsna iseloomulik korduvpöördumine meditsiiniasutusse. Kui kasvaja asub rindkere või kaela piirkonnas, võib esineda Horneri sündroom (ühepoolne ptoos, mioos, anhidroos). Epiduraalsel või intraduraalsel asuv kasvaja võib põhjustada valu, põie ja soole düsfunktsiooni, parapleegiat, -pareesi. Katehhoolamiinide suurenenud sünteesist tingituna esinevad hood higistamise, õhetuse, kahvatuse, peavalude ja värinatega, vasoaktiivse intestinaalse peptiidi sünteesist vesine diarröa.  Metastaseerunud neuroblastoomi korral võivad esineda periorbitaalsed ekhümoosid, luuvalu, mis lastel avaldub ärrituvuse, kõndimisest keeldumisena. Neuroblastoom võib anda ka paraneoplastilist sündroomi, opsokloonussündroomi. Tallinna lastehaiglas diagnoositi aastatel 2014-2015 4 esmast neuroblastoomi juhtu.

Pehmete kudede sarkoom, luukasvajad ja idurakulised kasvajad
Pehmete kudede sarkoomidele on iseloomulik valutu tihke mass ilma eelneva trauma anamneesita. Eelmisel kahe aastal diagnoositi Tallinna lastehaiglas kolm esmast juhtu, Tartus kaks juhtu.
Luukasvajaid on TLH-s viimastel aastatel diagnoositud üks juht aastas, üks osteosarkoomi juht diagnoositi ka Tartus. Jalavalud suurenevad aja jooksul ja segavad oluliselt lapse normaalset aktiivsust. Tihti on tunda ka mass, enamasti põlve piirkonnas (kas distaalne reieluu või proksimaalne sääreluu piirkond), järgnevad proksimaalse reieluu ja õlavarreluu piirkond. Ewingi sarkoom esineb rohkem aksiaalselt, nt vaagnapiirkonnas,  kus samuti põhjustab valu, mis kiirgub ka alla jalgadesse, võib anda ka põie ja soole düsfunktsiooni. Võivad esineda ka süsteemsed nähud, nt. palavik, kaalulangus. Sageli algavad sümptomid kolm kuni kuus kuud enne diagnoosi. Enamasti seostatakse algselt kaebusi erinevate traumadega (kukkumised, pallivisked), mida laste puhul esineb üsna sageli.
Idurakulised kasvajad võivad areneda munasarjadest, testistest, ristluu-õndrapiirkonnast, ka rindkeresisesi, ajusisesi, mistõttu olenevalt lokalisatsioonist annavad väga erinevaid sümptomeid. Tartus diagnoositi idurakulist kasvajat üks juht.
Väiksemagi kahtluse korral kasvajalisele haigusele vajab laps täiendavalt uurinuid diagnoosi täpsustamiseks. 

Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas