Vähki põdev mees: kanep aitab mind

Ma olen kasutaja. Ma räägin kanepist, mitte tarkvarast. Ning mitte tööstuslikust, vaid sellest “päris” kanepist. Psühhoaktiivse mõjuga ja puha. Kasutasin seda viimati eile. Ja üleile. Käesolevaga palun ma sinu abi, et kasutada seda ka edaspidi kirjutab meditsiinilisest kanepist Memokraat.ee lehel Urmas Purde.

Mul ei olnudki selle postituse kirjutamisega esialgu väga kiiret, sest tegelen parasjagu enda perekonna tagasikolimisega Ameerika Ühendriikidest Eestisse. Olen ettevõtja. Töö tõttu kolisin siia ning töö tõttu kolin Eestisse ka tagasi. Pakkimine ja otste kokkutõmbamine võtab kogu tähelepanu. Sain aga paar päeva tagasi aru, et minu jutt, just käesolevas sõnastuses, on hetkel ehk veel viimaseid päevi seadustega kooskõlas. Sest olen mõne päeva pärast taas Eesti elanik.

Et alustada õigest otsast, pean mõne sõna endast rääkima. Juhtus nii, et mind tabas kasvaja. Eks ole see ju paljukuuldud asi, kuid minu puhul veidi keerulisem, kuna kasvaja seadis end sisse just ajus. Esimene ajuoperatsioon toimus Tartus. Kõik läks enam-vähem hästi, kuid koolitajana, kelle oluline töövahend on ju näolihased, ma pärast seda enam töötada ei saanud. Närvikahjustused olid selle töö igapäevaseks jätkamiseks pisut liiga suured. Seega, pidin vahetama vähemalt elukutset. Seoses uue tööga kolisin 2013 aasta suvel Californiasse, kus 2015. aastal opereerisid Los Angelese neurokirurgid mu aju juba teist korda. Ettevõtmine oli küll edukas, kuid tõi kaasa täiendavaid kahjustusi närvisüsteemile.

Enne viimast operatsiooni käis mul pea ringi. Umbes nii nagu inimesel käib tavaliselt siis kui ta ennast liiga täis joob ja siis joonelt magama läheb. Tead küll, see “karussell”, mille pealt ei saa maha. Koordinatsioon oli niigi nagu külajoodikul ning lisaks veel siis see. Kogesin seda hommikust õhtuni veidi rohkem kui aasta. Oli päevi, mil ma ei suutnud voodist tõusta. Ja ei tõusnudki. Enamikel päevadel panin ma ennast aga riidesse ja läksin tööle. Vahel ainult selle pärast, et teised ümberringi tegid sama ning see tundus ainus normaalne viis mitte hulluks minna. 

Aga ma polnud ju lihtsalt ettevõtja Räniorus. Olin ka isa ja abikaasa. Olukorras, kus oleksin soovinud võõras riigis enda pere sisseelamist toetada, pidin järjest rohkem toetuma aga hoopis nendele. Minu sellel ajal 7 aastane tütar jälgis alati teraselt, kuhu ma astun ning enne kui ma jõudsin järjekordse kallaku peal tasakaalu kaotada, oli ta mulle juba ettenägelikult käe ulatanud. Suureks abiks olid ka toetavad sõbrad ning ülimõistvad kolleegid.

Reisisin üle maailma, parimate arstide juurest järjest uute parimate arstide juurde. Lisaks kohtusin ühel või teisel moel kõikide ravitsejatega, kellest ma vähegi lugu pidasin või kellega kontakti sain. Eelmise aasta suveks jõudsin oma otsingutega lõpuks Los Angelese neurokirurgide juurde, kes olid spetsialiseerunud just selle kasvaja lõikamisele, mis mul “juhuslikult” käepärast oli. Head nõu kirurgi valimisel andis mu enda neuroloog Tallinnast. Operatsioon tundus sellel hetkel vältimatu ning viidi läbi tõenäoliselt maailma parimate spetsialistide poolt. 

Pärast operatsiooni jäi peapööritus oluliselt väiksemaks. Ärkvel olles ma seda mõnel päeval enam ei märganudki. Nii on tänaseni ning arstide hinnangul ilmselt ka elu lõpuni. Kuid eriti hästi märkan ma neid pööritusi just siis, kui ärkvelolek hakkab muutuma uinumiseks. Mis omakorda tekitab mingit ürgset, kirjeldamatut õõva. Ma tean, et need pööritused tulevad, kuid ometi ehmatavad nad mind iga kord. 

Põhjus, miks ma sellest kõigest avalikult kirjutan on aga siin. Mul nimelt oli ühe San Francisco arsti retsept kanepile juba aasta enne operatsiooni. Erinevatel põhjustel ei kasutanud ma seda aga eriti, sest lihtsam oli alati võtta mingi farmaatsiatööstuse “litakas”. Kanep tundus (ka pärast esimesi katsetusi) nagu siidikinnas haamri kõrval. Teiseks ei tulnud ma selle peale, et seda magamajäämiseks pruukida. Lisaks eelnevale polnud ma veel ka suurem asi kanepisõber.

Mul oli vaja midagi, mis selle peapöörituse magamajäämise hetkel ära “kustutab”. Kui ebatervislikkus kõrvale jätta, siis võiks unerohtusid ju võtma jäädagi. Niisuguse lahenduse suurim probleem – lisaks sellele, et see pole üldse tervislik – peitub aga kasvavas tolerantsis unerohu vastu. See tähendab, et sama mõju saavutamiseks tuleb kasutatavaid koguseid pidevalt suurendada. Ideaalis on unerohtu aga ette nähtud võtta maksimaalselt 1 tablett päevas. Ning kõige rohkem 2 nädalat. Et “enda piinad lõpetada”, otsustasin teha proovi kanepiga. Elasin ju lõppeks endiselt Californias. Seega, sõitsin korraliku kodanikuna retseptiga apteeki ja küsisin nõu. Mul soovitati proovida ühte üsna konkreetset Indica kanepiõli (aurutiga), kuna see mõjub just und soodustavalt ning aitab ajul enne und piltlikult rääkides “otsi koomale” tõmmata. Et uni tulles ka püsiks, ostsin samast “apteegist” (inglise keeles tegelikult dispensary) ka kõrge CBD sisaldusega kanepiðokolaadi. Vahemärkusena olgu öeldud, et CBD on üks enimuuritud kanepis sisalduvaid kannabinoide, mille üks käepärane omadus on kanepi psühhoaktiivse mõju vähendamine.

Olin alguses ettevaatlik. Nii auru kui ðokolaadiga. Umbes kahe nädala pärast olin aga unerohtude kasutamise lõpetanud ning vähendanud magama jäämiseks vajalikku kanepi kogust umbes paarkümmend korda. Erinevalt unerohtudest, läheb kanepit soovitud mõju avaldumiseks vaja järjest vähem ja vähem. Hetkel vajan magamineminekuks vaid murdosa sellest, mida vajasin veel paar kuud tagasi. Läbimurre oli minust kõik need aastad vaid nädala-kahe kaugusel. Olin rõõmsalt üllatunud. Samas, tundsin ennast ka veidi petetuna – petetuna iseenda ja ülejäänud ühiskonna poolt. Umbes nagu, et miks mulle keegi enne ei rääkinud. Rumal tunne, sest sain aru, et tegelikult oli ju räägitud küll. Kanepi raviomadused pole ju mingi hoolikalt varjatud saladus. Lihtsalt mina ei pööranud sellele tähelepanu ning pidasin neid kanepijutte kanepisõprade katseks legaliseerida midagi, mis neile meeldib. 

Sellele postitusele on tõenäoliselt raske “laike” saada, sest kanep kui teema on Eestis endiselt põlu all. See “laik” polegi ehk nii oluline. Oluline on, et sa lugesid.

Vajan su abi ühe asjaga, mis ei ole esialgu midagi käegakatsutavat. Palun lihtsalt: mõtle veidi seda mõtet, et peale minu on hetkel maailmas veel sadu tuhandeid inimesi (ainuüksi USA-s üle miljoni), kes kasutavad kanepit meditsiinilistel eesmärkidel. Igaühel neist on oma lugu ning põhjus. Kanep (täpsemalt siis kannabinoidid) on osutunud läbimurdeliseks ravimiks või sümptomite leevendajaks nii sclerosis multiplexi, depressiooni, unetuse, ärevuse, valu, glaukoomi, epilepsia kui ka näiteks vähi keemiaraviga kaasneva iivelduse leevendamisel. Nimekiri on pikk.

Lisaks uuritakse hetkel veel ka kannabinoidide mõju vähirakkudele. Märkimist väärib ka asjaolu, et kanepisõltuvus on midagi muud, kui sõltuvus alkoholist, tubakast või teistest levinud psühhoaktiivsetest, retseptiga saadaval olevatest ainetest. Erinevalt alkoholist, tubakast või retseptiravimitest ei too kanep pideva väärkasutuse korral kaasa mitte surma, vaid enamalt jaolt lihtsalt kodaniku, kes teiste arvates oma eluga piisavalt kiiresti edasi ei liigu. Kuigi kanep ei ole enamikule inimestest ohtlik (v.a nendele, kellel on geneetiline eelsoodumus skisofreeniaks), usun, et selleks, et meditsiiniline kanep abivajajateni jõuaks, on vaja tasakaalukat ja läbimõeldud süsteemi. Kanepit on võimalik väärkasutada.

Lisaks nendele sadadele tuhandetele inimestele on maailmas veel mitu miljonit inimest, kes saaksid kanepist abi, kuid ei saa seda hankida, sest nende riigis peetakse kanepit ohtlikuks narkootikumiks. Ka Eesti on üks sellistest riikidest. Eravestlustes on mulle mitmed Eesti arstid tunnistanud, et ma peaksin nii arstide kui avalikkuse arvamuse muutmiseks ise teavitustööga tegelema. Kõik mõtlevad inimesed, keda olen kohanud näevad meditsiinilisel kanepil selget rolli. Ma pole seni kohanud inimest – arsti, sõpra, teadlast ega poliitikut, kes leiaks, et et kanep on mulle siiski ehk kahjulik. Milles siis asi? Miks ei saaks ma Eestis kanepi kasutamist jätkata? Kas asi on arstides? Poliitikutes? Jõustruktuurides? Mulle hakkab selgeks saama, et tegelikult mitte.

Kõige enam pidurdab kanepi meditsiinilist kasutamist ühiskonna avalik arvamus. See omakorda mõjutab poliitiku arvamust, mis omakorda mõjutab seadusandlust, mis omakorda mõjutab aga jõustruktuuride tegevust, mis kaudselt mõjutab ka seda, kuidas arstid olukorda näevad. Kanepi maine on Eestis endiselt pehmelt öeldes kehvapoolne. 

Seega, ma palun, et sa muudaksid oma arvamust. Või siis vähemalt kaaluksid selle muutumist. Plaanin Eestis teha kõik endast sõltuva, et oma ravi jätkata. Usun, et mul pigem õnnestub saada arsti retsept kanepile. Tahan, et see jõuaks ka teiste abivajajateni.

Et minusugused inimesed saaksid kanepile retsepti, peaksid patsiendid teadma oma võimalusi, poliitikud ilma hirmuta lihtsustama uute rakendusaktide abil ravikanepi kättesaadavust ning arstid leidma viisi, kuidas kanepit otseselt propageerimata, seda abivajajatele vajadusel siiski välja kirjutada. Minu isiklik kogemus näitab, et arstid tahavad aidata. Hiljuti muutus meditsiiniline kanep seaduslikuks ka Euroopa Liidu südames, Saksamaal. Ühendriikides on meditsiiniline kanep ühel või teisel moel abivajajatele seaduslikult kättesaadav juba ligi pooltes osariikides.

Miks peaks see aga meid kõiki puudutama? Ma toon ainult ühe näite. Olen kuulnud, et statistika järgi puutub iga neljas eestlane kokku isiklikult või lähedase kaudu vähiga. Varem või hiljem. Üks levinumaid vähi ravimise vorme on keemiaravi ehk kemoteraapia. Keemiaravi kõige levinum kõrvamõju on aga iiveldus ja söögiisu kadumine, mis reeglina paranemisele mitte kuidagi kaasa ei aita. Kanep on juba aastaid arstidele teada kui hea kemoteraapia kõrvalmõjude kahandaja. Seega seisavad päris paljud ühel hetkel silmitsi olukorraga, kus kanepist saaks neile või nende perekonnale kasu olla. See on meie kõigi asi.

Muutused aga ei juhtu iseenesest. Et kanepist saaks inimestel kasu olla, peavad kanepi suhtes võtma seisukoha inimesed, kellel endal selle substantsiga kokkupuudet võib-olla ei ole ning saatuse heatahtliku naeratuse korral ka ei tule. Seega, kutsumata kedagi üles kanepit kasutama, kutsun ma sind üles kanepist uutmoodi mõtlema. Ning oma mõtteid sellel teemal ka avalikult välja ütlema. Kus ja millal? Ju sa ise tead.

Selge see, et olen optimist. Olen üks väheseid eestlasi, kes usub enda retsepti saamisesse juba käesoleval aastal.

Kui see õnnestub, tahaksin kindlasti kaasa aidata sellele, et ravivõimalused ka teistele patisentidele, kes abi vajavad, paraneksid. Miski ütleb mulle, et kuidas selle kõigega päriselt läheb, sõltub lõpuks ka avalikust arvamusest ja seega sinust. Rohkem või vähem. Palun su abi, et pigem rohkem.

Loe täismahus siit.

Äripäev
05. September 2016, 14:04

Terviseuudised.ee toetajad:

Vaata EST või RUS arhiivi