Rahutute jalgade sündroom

Rahutute jalgade sündroom (RLS - restless legs syndrome) ei ole kuigi haruldane haigus. Mingil eluperioodil on sellele sündroomile omaseid vaevusi kogenud kuni 15% elanikkonnast.

Neist vaid 3-5% on tõsine vajadus arsti poole pöördumiseks. Esinemissagedus tõuseb järsult vanemas eas.

RLS neli kliinilist kriteeriumi:
1. Ebameeldivad sensoorsed aistingud ühes või mitmes kehaosas, mis põhjustavad vastupandamatut tahet jäset liigutada.
2. Need aistingud leevenduvad kas osaliselt või täielikult liigutamisel.
3. Vaevused süvenevad rahulolekus, liikumatult istudes või lamades.
4. Sümptomid ägenevad eriti õhtusel ajal und oodates või öösel.

Sensoorseid elamusi kirjeldatakse kui kriipivat, torkivat tunnet, kui põletuse või "kuumuseaistingut", elektrivoolu surinat või kui seletamatut ebamugavust ("ei tea, kuidas oma jalgu panna") või kui "ussikeste roomamist naha all". Üksikud haiged kogevad seda aistingut ka tuima valuna.

Aitab jalgade liigutamine teki all või peab patsient koguni tõusma ja edasi-tagasi kõndima, mille tulemusel kergendus saabub peaaegu momentaalselt ja kestab nii kaua, kuni jäsemed on liikumises. Tüüpilisel juhul on haaratud ainult jalad, millest ka nimetus "rahutute jalgade sündroom", kuid ka käed või mõni muu kehaosa võivad olla haaratud. Sümptomite prevaleerumine kätes on siiski väga haruldane.

Halvemal puhul esinevad sellelaadsed probleemid ka päeval, mille tõttu patsient ei saa pikemat aega istuda bussis, lennukis, tähtsal koosolekul ega olla rooli taga, kuna tunneb vältimatut tahet tõusta ja jalgu sirutada-liigutada.

Krooniline unedefitsiit tõstab kardiovaskulaarset riski kuni kaks korda, rääkimata depressioonist, väsimusest, keskendumisraskustest ja vähenenud töövõimest.

Diagnoosi toetavad järgmised asjaolud:
1. Periooodilised EMG abil registreeritavad väikeseamplituudilised  uneaegsed liigutused. Üle 15 liigutuse tunnis loetakse kindlalt patoloogiliseks.
2. Positiivne perekondlik anamnees.
3. Positiivne ravitulemus dopamiini agonistide manustamisel.

Idiopaatiline RLS algab enne 45. eluaastat või isegi koolieas, kulgeb tõusude ja langustega, progresseerub väga aeglaselt. See on autosomaal-dominantne haigus, mis kandub edasi pisut suurema tõenäosusega emaliini pidi ja on seotud kromosoomidega 12q ja 14q, harvem 9p ja 20p13. See pärilikkus on siiski geneetiliselt vägagi heterogeenne ja indiviiditi varieeruv.

Sekundaarset RLSi tuleb märksa sagedamini ette. Seepärast peab anamnees olema eriti põhjalik, alustades küsitlust tarvitatavatest ravimitest. Terve rida igapäevases käibes olevaid medikamente provotseerivad RLS vaevusi. Esmajärjekorras peab nimetama antidopaminergilise toimega aineid (neuroleptikumid, metoklopramiid), antidepressante (SSSR ja TCA), harvem nimetatud on H2-blokaatorid, liitiumi preparaadid ja isegi topiramaat.

Umbes kolmandik aneemiaga patsiente kogevad RLS-laadseid vaevusi. Võimalik verekaotuse põhjus võib selguda anamneesist, kuid ei ole välistatud ka mingi varjatud maligniteet. Hemoglobiini tase võib olla suhteliselt väheütlev. Seepärast peaks määrama nii Fe kui ka ferritiini taseme seerumis.

Ureemia on seisund, mis pakub neuroloogile mitmeid diagnoose, alustades entsefalopaatiast kuni toksilise neuropaatiani, kuid kuni 40% patsientidest esitab selgelt  RLS-omaseid kaebusi. Põhjuseks siin on nii toksiliste jääkainete kuhjumine kui ka enamasti kaasnev aneemia. Sageli ei tarvitse neeruhaigus jääkainete tõusuga üldsegi teada olla ja RLS vaevused ongi raske haiguse esmaseks avalduseks.

Raseduse viimasel trimestril kogeb peaaegu iga kolmas naine rahutute jalgade vaevusi ja uinumisraskusi. Seda seletatakse alanenud hemoglobiini taseme, B12 vitamiini ja madala folaatide tasemega. Oletatud on ka östrogeenide spetsiifilist rolli selles.

RLS vaevuste tekkimist on täheldatud transseksuaalidel, kellele on manustatud rohkelt östradiooli. Raseduse puhul õnneks taanduvad vaevused kiiresti peale sünnitust iseeneslikult.

Kuidas sellist patsienti aidata? Esmased meetmed peaksid olema suunatud võimaliku sekundaarse põhjuse leidmisele, näiteks aneemia. Enamik patsiente saab mingit kasu Fe-asendusravist. Teine küsimus - kas üldse ravida või mitte? Eeldama peaks vaevuste esinemist vähemalt 2/7 nädalas või olulist elukvaliteedi langust.

Kokkuvõtlikult peaks mainima, et idiopaatilise vormi puhul on esimeseks valikuks dopamiini agonistid, kuid sekundaarse põhjusega  või valukomponendiga RLS puhul võiks olla gabapentiin sobiv valik. Dopaminergikumide doosid on oluliselt väiksemad kui Parkinsoni tõve ravis kasutatavad. Teisi antiepileptikume ja opioide kasutatakse märksa harvem.

Ravis dopamiini agonistidega, iseäranis aga levodopa preparaatidega, on probleemiks augmentatsioon. See tähendab n-ö harjumist preparaadiga, mil sama tulemuse saavutamiseks tuleb manustada suuremaid doose või haiguse kliinilist progresseerumist ja  vaevuste tekkimist ajaliselt varem, haarates üha uusi kehaosasid. Siin on tegemist keerulise dilemmaga - kas lõpetada ajutiselt ravi üldse või kasutada mingit muud preparaati. Alternatiiv on tarvitusele võtta pikema poolestusajaga preparaat, näiteks kabergoliin või kasutada lisuriidi plaastreid (viimased ei ole Eestis veel saadaval).

Kokkuvõtteks: vanuse kasvades väheneb une summaarne aeg ja halveneb selle kvaliteet sagedasemate ärkamiste tõttu. Seejuures väheneb NREM-une sügavate staadiumide osakaal, samas REM-une suhteline osa jääb umbes samaks. Kirjeldatud unehäirete liigid ei tarvitse olla isoleeritud. Ka samal indiviidil võib esineda kombinatsioone nii uneapnoest, uneaegsetest jalgade liigutustest koos RLSga või ilma selleta või päevasest unisusest koos öise käitumishäirega. Vähemalt enam kui kolmandik elanikkonnast vanuses üle 65 eluaasta peaks arvestama vähemalt ühega nendest häiretest.

Artikkel ilmus täisversioonis oktoobris 2014 Meditsiiniuudiste ajalehes.

Äripäev
15. August 2016, 12:55
Vaata EST või RUS arhiivi