Väikelapse ja teismelise enurees

Voodimärgamine on imikul täiesti loomulik, aga kuueaastasel lapsel enam mitte. Kui see esineb teismelisel, siis on probleem veelgi suurem ning lastel tuleb koos vanematega midagi ette võtta.

Uriinipidamatus ehk inkontinents tähendab tahtmatut urineerimist. Uriinipidamatust lastel pärast 5ndat eluaastat kutsutakse enureesiks (enuresis ld k). Öine enurees on tahtmatu pükste märgamine ehk "allapissimine" une ajal.
Öine enurees mõjutab lapse enesehinnangut, suhteid eakaaslastega ja vanematega. Enureesiga lapsed on tihti tagakiusatud oma eakaaslaste poolt, nad ei saa osa võtta ööbimisega ühisüritustest. Enureesiga seotud emotsionaalsed ja sotsiaalsed probleemid lahenevad häire eduka raviga.
Lapse öine enurees mõjutab ka nende vanemaid, kes tunnevad muret lapse tervise pärast. Kui enurees on kestnud aastaid ning vanemal on lisaks veel teisi stressi tekitavaid põhjuseid, võivad nad muutuda lapse suhtes sallimatuks. Nõuab ju enurees lisapesemist, ruumide tuulutamist, rahalist väljaminekut, ebamugavust väljaspool kodu ööbimisel, seetõttu tuleb lapsi aidata nende probleemist ülesaamisel.

Kontroll urineerimise üle areneb koos lapse kasvamisega:
* Laps ei oma kontrolli põietegevuse üle kuni esimese eluaastani,
* 1-2 aastane laps tunnetab täispõit,
* 2-4 aastane laps tunneb urineerimistungi,
* 4.-5.(6). eluaastal kujuneb lapsel välja täiskasvanule sarnane urineerimismuster.

Doktor Aili Traat ütleb, et laste oskused arenevad pisut erinevalt. "Kui ainult vanusest lähtuda, siis 1-2aastased lapsed saavad aru, et põis on täis ja seetõttu hilinevadki tualetti minekuga. 2.-4. eluaasta vahel õpivad lapsed tundma pissihäda ja aru saama, kui kaua kannatada tohib, et jõuda kuivade pükstega potile," jätkab ta. "Soovitan last panna regulaarselt pissile ja kiita, kui pissimine potti õnnestub. Päeval 1,5-2 tunni tagant potile panna, köita tema tähelepanu, et ta rahulikult ära pissiks ja ei kiirustaks põit tühjendamata potilt ära."

Enureesi esinemissagedus väheneb lapse vanemaks saades: 5aastastel lastel on enureesi sagedus 15-20%; 10aastastel lastel on see kuni 6%; 15aastastel lastel ja vanematel ainult 1%. Öine enurees esineb poistel sagedamini kui tüdrukutel. Igal aastal paraneb iseenesest 15% enureesi all kannatavatest lastest. Öist enureesi liigitatakse primaarseks, kus lapsel on alati esinenud öist voodimärgamist, ja sekundaarseks, mil enureesile on eelnenud üle kuue kuu kestev kuiv periood. Enureesi peetakse kergeks, kui voodimärgamisi on 1-2 ööl nädalas ja raskeks, kui märgi öid esineb 6-7 korda nädalas.

Enureesi põhjused
Öise voodimärgamise põhjuseid on mitmeid ning sageli on nad omavahel kombineeritud. On arvatud, et enureesiga lastel areneb põiefunktsioon välja hilinemisega. Põie täitumise kohta saab kesknärvisüsteem informatsiooni põieseina venitusretseptoritelt. Enamlevinud on seisukoht, et enureesi põhjustavad põiefunktsiooni häired, kus on vähenenud põie funktsionaalne maht ja esineb põielihaste ebastabiilsus.
* Öist voodimärgamist seostatakse ka antidiureetilise hormooniga (ADH). Normaalselt suureneb antidiureetilise hormooni produktsioon öösel. Selle tulemusel lõppkokkuvõttes väheneb uriini tootmine. Lastel, kellel esineb öine enurees, on ADH tase madal, sellest tingitult öise uriini hulk suur ning see ei mahu põide ära, tagajärjeks on kontrollimatu põie tühjendamine - öine voodimärgamine.
* Pärilikkus - kui mõlemal vanemal on olnud öine enurees, võib see avalduda lastel 80% juhtudest, ühe vanema enureesi korral ligi 40% juhtudest. 15% lastest võib avaldada enurees ka siis, kui vanematel ei ole seda esinenud.
* Sügav uni ja raske ärkamine - närvisüsteemi nende osade ebaküpsus, mis kontrollivad põietegevust, öist uriini hulka ja sügavast unest ärkamist.
* Põiepõletikud (uroinfektsioonid anamneesis), muud haigused (suhkrudiabeet) ja ravi aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lastest võib 30% esineda öist voodimärgamist.
* Kõhukinnisus (enkoprees) - st roojamine harvem kui igal kolmandal päeval või esineb roojaga pükstemäärimist.
* Vedeliku tarbimise harjumused - õhtuseks joogiks ei sobi piim ega gaseeritud joogid.
* Hea või halb muutus lapse elus - nt uue lapse sünd perre, lasteaeda või kooli minek, õpiraskused, vanemate lahutus, küllaminek jne.
* Taastekkinud enurees - põhjuseks võivad olla lapse haigused: diabeet, kuseteede põletikud või ülemiste hingamisteede ahenemine ninaneelumandli suurenemise tõttu.

Nõustamine
Abi voodimärgamise probleemi ületamiseks võib küsida oma perearstilt, samuti pediaatritelt. Enureesi puhul saab tasuta nõu ka Inkotoa spetsialistidelt. Üle Eesti, erinevates linnades asuvad Inkotoad, kus töötavad pikaajalise kogemusega kontinentsusnõustajad. Vajalik on eelregistreerimine. Info Inkotubade asukohtade ja lahtiolekuaegade kohta leiab kodulehel kuivaks.ee.

Perearstitõend
Lastel alates 3. eluaastast on võimalik osta abivahendeid riigipoolse soodustusega Inkotubadest. Abivahenditeks on mähkmed, imavad aluslinad, nahahooldusvahendid. Selleks tuleb arstil (perearstil) kirjutada arstitõend enureesi olemasolu kohta. Enamasti kirjutatakse tõend peale 5aastaseks saamist. Seejärel väljastab kohalik sotsiaalhoolekande osakond isikliku abivahendi kaari, mille alusel patsient saab Inkotoast soodushinnaga tooteid.

Perearst küsib ja nõustab
Voodimärgamine on lapsele suur psüühiline pinge. Seepärast on väga vajalik vanema igakülgne toetus, rahulik ning kannatlik meel ning nõustaja (perearsti) asjatundlikkus. Tallinna Lastehaigla pediaatri Ülle Tootsi sõnul võiks perearst nõustamisel esitada järgmised küsimused:
"Mitu korda on voodi öö jooksul märg (või natuke niiske)?
"Märgamine öö esimesel/teisel poolel?
"Märgade ööde arv nädalas/kuus?
"Öise uriini kogus (kuiva öö järel mõõta)?
"Voodimärgamine päevase une ajal?
"Kas laps jõuab õigeaegselt tualetti või saavad aluspüksid märjaks?
"Päevase urineerimise sagedus, uriinikogused?

Väljutatud uriini hulk (2-12 a.) = (vanus aastates x 30) + 30  ml. Põie tühjendamise harjumuste kujundamisele saavad vanemad kaasa aidata. Samuti on oluline põie tühjendamise poos ja pingevaba õhkkond. Mõnikord üleliia pingutatud tualetitreening võib põhjustada lapse suutmatust lõõgastada sfinkterit ja tühjendada kusepõit.

Enureesi ravi
Öist voodimärgamist on püütud juba iidsetel aegadel ravida, kuid kahjuks kuni siiani ei ole ühte kindlat ravivõtet, mis kõigile aitaks. Milline ravimeetod on kõige sobivam, otsustab arst koos lapse ja vanematega.
Öise enureesi raviks on kasutusel antidiureetilise hormooni (ADH) asendusravi, eriti neil lastel, kellel öine uriini hulk on suur. Andes ADH öine uriini hulk väheneb ja ei ületa põiemahtu ning laps saab magada kogu öö kuivana.  
Aili Traat ütleb, et ADH on eriti soovitatud kasutada olukordades, kus laps peab öösel kindlasti kuiv olema ning seega saab osaleda koos eakaaslastega üritustel, mis nõuavad öist ööbimist. "Öise voodimärgamise ravis on kasutusel veel põiefunktsiooni, närvisüsteemi mõjutavad vahendid, milline neist on kasutamiseks sobivaim, otsustatakse iga lapse puhul eraldi," lisab ta.

Kellele alarmaparaati pakkuda
Öise enureesi ravi äratusaparaadiga kasutatakse alates 6.-7. eluaastast, kui laps ja pere on selleks valmis. Äratusaparaat kinnitatakse pesu külge ja ta lülitub tööle, kui öösel tekib urineerimine. Aparaat aitab lapsel õppida ärkama täispõie tunde peale. Raviefekti hinnatakse 63-85% ja enureesi taasteket 10-30% (dr Aili Traat).
Iseseisvalt, ilma arsti konsultatsioonita, võiks proovida alarmaparaati 6-8aastasel lapsel, kes märgab voodit kord öö jooksul, kellel päeval probleeme ei ole ja püksid on täiesti kuivad.
Märgamine võiks toimuda öö teisel poolel ja laps võiks reageerida märjale voodile, näiteks otsib kuiva kohta, ärkab külma voodi tõttu või läheb vanemate kaissu. Vanemad ja ka laps peaksid olema huvitatud kuivaks jäämisest. Kui ühe kuuga paranemist ei teki, siis tuleb arsti poole pöörduda edasise taktika otsustamiseks.
Mõnikord piisab ka pingevabamast keskkonna loomisest ja arsti soovituste järgimisest. Tänapäeval ei tohiks ükski enureesiga laps jääda oma murega üksi. Ajaga probleem küll väheneb, kuid raviga saab seda kindlast kiirendada.

Kasutatud kirjandus:
www.kuivaks.ee; Inkotuba MTÜ koolitusmaterjalid, pediaater Aili Traat, pediaater Ülle Toots.

Artikkel ilmus 2014. aasta septembri Meditsiiniuudistes.

Äripäev
10. August 2016, 12:56
Vaata EST või RUS arhiivi