Milliseid jooke võib väikelaps juua?

Kui lapsel on janu, tuleb talle anda juua ning selleks sobib vaid puhas vesi, kinnitab lastearst ja toitumisteadlane Mai Maser.

Kunagi ei tohi keelata lapsel puhast vett juua, ei ole vaja jälgida täpseid vee joomise aegu, õige on see, et laps joob siis, kui tal on janu.

Kuigi vesi ei anna energiat, vajab meie keha vett rakkude eluks ja toitainete jõudmiseks igasse kehaosassa. Vesi on organismile igas eas asendamatu, vees lahustub rohkem aineid kui üheski teises lahustis ning kõik need on organismile vajalikud. Vesi hoiab püsivat kehatemperatuuri ja kaitseb elutähtsaid organeid nii ülekuumenemise kui ka alajahtumise eest ning vesi aitab organismist välja viia ainevahetuse lõpp-produkte. Lastel on vaja suhteliselt rohkem vett kui täiskasvanutel, sest nende organismis on veesisaldus kõrgem. Kudede veerikkuse peegelduseks on ka väikelaste ilusad ümarad kehavormid, nn. nukukäed ja -jalad.

Vanusest sõltumata on janutunne märk vedelikupuudusest ning vajab alati kiiret piisava vedelikuhulga tagamist, eelistatult vee näol. Veevajadus sõltub mitmetest asjaoludest: ruumi temperatuur, toidu iseloom, higistamine, tervislik seisund, tarbitud soolade kogus, individuaalne erisus jm.

Veevajadus sõltub kehamassist (kehakaalust). Kuigi iga laps on individuaalne, on vanusega seotud kasvamine ja laste keskmist kehamassi saame arvestada igas vanuses. Seega füsioloogiline ehk säilitusvedeliku vajadust arvestataksegi kehamassi, mitte vanuse kohta.

Üheaastase imiku keskmine kehamass on 10 kg ja ta vajab 100 ml vett päevas keha kilogrammi kohta, seega 1 liiter vett. Väikelapsel kehamassiga 11 – 20 kg arvestatakse veevajadus 1000 ml (1 liiter) pluss 50 ml iga lisanduva kilogrammi kohta (näiteks 15-kilogrammise väikelapse päevane veevajadus on 1000 ml + 500ml = 1500 ml. Kui aga kehakaal on suurem kui 20 kg, siis arvestatakse 1500 ml +20 ml iga kehamassi kg kohta, mis on üle 20 kg.

Võib ka arvestada selliselt, et 2-3aastased lapsed vajavad 100-120 ml vedelikku kehamassi kilogrammi kohta. Janu korral tuleb alati eelistada lisanditeta joogivett. Gaseeritud karastusjoogid on magusad ning seetõttu isutuse tekitajad. Nendes leiduv süsihappegaas ärritab seedetrakti limaskesta ning võib põhjustada gaaside kogunemist ja kõhuvalu, kõhu puhitust ning halba enesetunnet. Taimset teed võiks anda lapsele peale teist eluaastat, kuna varasemas eas on suurem oht, et taimetees olevad ained seovad endagarauda ning pidurdavad selle imendumist organismi.

Igasugused magusad joogid ja nende nõudmine on maiustamine, mis muutub väga kergesti harjumuseks. Magusad joogid, mahlad ning mahlajoogid võivad tekitada väikelapsel maiustamise harjumuse ja magusa joogi nõudmise öösel. Sellega on nii mõnigi lapsevanem vahel päris mures, sest öine janu häirib nii lapse kui ka vanemate und. Vanarahval oli tavaks öelda, et magus rahustab ning just sellepärast soovitati anda öösel magusat jooki. Last rahustati ka kukkumiste või ehmatamise korral suhkruveega, kuid see on väga halb soovitus, mis rikub laste isu, kahjustab hambaid ning muudab süsivesikute tasakaalu lisatud suhkru arvel liiga suureks.

Toitumissoovitusi järgides saadakse toiduga vett puu- ja köögiviljadest, suppidest, teest, mahladest ja muudest jookidest. Kui laps sööb enamasti kuiva toitu, tahab ta ka rohkem juua. Janu kustutamiseks ei sobi magus mahl. Mahl on küll hea vitamiinide ja mineraalainete saamiseks, see annab energiat ja sisaldab looduslikke suhkruid (fruktoosi ja glükoosi), kuid parim on süüa puuvilju ja marju, sest nendest saab ka looduslikke kiudaineid.

Väikelastele võiks anda juua vahetult pressitud värsket mahla, mida tuleks veega pooleks lahjendada. Päevas piisab ühest klaasist mahlast, väiksematel lastel poolest klaasist. Poest võiks osta ainult 100% mahla ja ise kodus seda lahjendada.

Müügil on ka mahlajoogid ja nektarid. Mahlajookides ei ole mahlasisaldus määratletud. Tavaliselt sisaldavad need umbes 10% mahla, kuid on lisatud suhkrut. Mõni mahlajook sarnaneb karastusjoogile ja võib sisaldada toiduvärve ning säilitusaineid. Tetrapakki pakendatud mahlajoogid säilitusaineid tavaliselt ei sisalda. Nektari ja mahlajoogi ostmisel tuleks tingimata tähelepanu pöörata, kui palju on sellele lisatud suhkrut, sest neist võib suhkrut saada märkamatult palju. Teame aga, et lisatud suhkruid süsivesikute üldkogusest peaks olema alla 10%.

Osadest puuviljadest: aprikoosidest, mangost, banaanidest, õuntest, pirnidest, virsikutest, ananassidest võib nende looduslikult kõrge suhkrusisalduse korral nektareid valmistada ka nii, et suhkrut või looduslikku mett juurde ei lisa.

Piim ja piimajoogid on toit ning piima ei ole õige pakkuda janujoogiks. Nii nagu kõikide teiste toitude ja toiduainetega tuleb ka piimatooteid süüa tasakaalukalt, liialdamise ja vähese kehalise aktiivsuse korralon tulemuseks ühekülgne toidulaud ja ülekaal. Piim on lastele vajalik valgu allikas, piimast saab ka rasvu, vitamiine ja mineraalaineid, eriti kaltsiumi ja magneesiumi. Piim ja erinevad väikelastele mõeldud piimajoogid sobivad väikelastele vahepalaks. Päevane kogus võiks olla 2 klaasi 2,5% või 3,2% piima või jogurtit, 120-200 ml väikelaste piimasegu, lisaks sobivad ka kodujuust, juust, hapukoort jm. Hästi sobivad lastele hapendatud piimatooted, kus on kasulikke piimhappebaktereid.

Seega lastele tuleks anda juua puhast vett ja jälgida, et mitte anda vett vähemalt pool tundi enne regulaarset söögiaega, sest kuigi vesi energiat ei anna, täidab see kõhtu ning lapsed ei söö ettenähtud toiduportsjoni ära.

 

Äripäev
14. July 2016, 15:38
Vaata EST või RUS arhiivi