Laps tuli ilmale Pärnu maantee 27. kilomeetril

Iga sünd on eriline, aga mõni on erilisem kui teine, sest see lõppeb ootamatult kiiresti aega ja kohta valimata.

Kui Kristi möödunud suvel oma lapseootusest teada sai, et suutnud ta oma õnnelikolemisse kohe äragi mahtuda, kirjutab Annely Sumre Saue valla lehes Koduvald. See teade uuest maailmakodanikust on talle ja tema mehele Kaljule üle nelja  aasta kõige rõõmustavam hetk, sest just nii kaua oli beebiigatsus peret piinanud.

Ei tahtnud ega tahtnud see lapsuke tulla. Oli aegu, kus peeti lapsendamise plaani, oli momente, kus Maidlasse kodu ehitaminegi tundus mõttetu, sest kui pudinad hoovis ringi ei jookse, siis milleks maja, vabalt võib linnakorteriski elada.

Käis korralikult haiglas perekooli loengutes, pani nii palju tarkust kõrva taha, kui sai. Kirjutas üles nõuandeid ja vankrit valides tegi ära magistritöö mõõtu uurimustöö.

Üks, mis talle loengutest hästi meelde jäi, oli see, et esimene sünnitus läheb pikalt ja et enne ei tasu haiglasse tulla, kui tuhud viieminutiliste intervallidega käivad. Et kui on rohkem, saadetakse koju tagasi ootama. «Ma olen 15-aastase staažiga riigiametnik, mul käib kõik täpselt juhendi järgi, midagi juhuslikku ei ole,» naerab Kristi iseennast.

Sünnitustähtajaks pakkusid arstid Kristile 12. aprilli. Juba varakult oli naisel nimekirja järgi kokku pandud haiglakott minekuvalmis ja vaim ka.

See pühapäev, 10. aprill oli üks esimesi kevade märkidega hommikuid, kui Kristi tundis kõhus kerget valutorget, aga see vaibus ja kordus tunniste vahedega. Loengutes oli räägitud, et kui algavad esimesed tuhud, siis sünnituseni võib minna veel 15 tundi ning et sel ajal on hirmus kasulik liikuda ja mitte voodis pikali lesida.

Seega haaras naine reha ja sahmis kogu hommikupooliku aias riisuda ja sügisesi lehti hunnikutesse tassida. Esimesed krookused olid nina välja pistnud ja Kristi jagas lillerõõmu sõpradega Facebookiski.

Kuigi valuhood käisid ebaregulaarselt keskmiselt kuni tunniste vahedega, siis hakkas Kristi taipama, et see päev on vist nüüd käes. Võttis märkmiku ja hakkas valusööste kellaajaliselt kirja panema. Kuna vahed olid pikad, siis näis, et ei ole kiiret veel kuhugi.

Aga ootamatult läksid tuhud kahtlaselt kiireks, üldse mitte nii, nagu perekoolis räägitud. Seal öeldi, et kui vahe on 15 minutit, siis on aega veel julgelt 8 tundi, enne kui päris asjaks läheb.

Aga Kristil hakkasid lihtsalt mingil hetkel tuhud äkki viie minuti tagant käima ja naine otsustas, et nüüd on küll minek. Maidlast Tallinna kesklinna sõidab pühapäevasel päeval kuni 40 minutiga.

Pakiti kotid ja iseennast autosse, aga kuigi kaugele ei jõutudki. Esimest peatust nõudis Kristi juba koduuksest napi paari kilomeetri kaugusel, sest autos istuda enam ei saanud, asi oli päris hull kohe – veed tulid ära. Mõtles ise veel, et kas need naised, kes kolmandat sünnitama lähevad, on päris segased, et end vabatahtlikult sellist piina panevad üle elama.

Kaljugi hakkas taipama, et asi läheb natuke kriitiliseks ja helistas häirekeskusesse. Et ollakse teel Ääsmäe poole ja naine hakkab ilmselt iga hetk sünnitama ja saadetagu kiirabi.

Asi keeras aga halenaljaks hetkel, kui kõnet vastuvõttev ja tõenäoliselt muukeelne inimene asukohast Saue vald, Maidla küla ja kohanimest Ääsmäe kuidagi aru saada ei tahtnud. «Telefon oli ju valjuhääldi peal, ma kuulsin, kuidas ta seal nimega puterdas ja kordas, et ma ei saa aru, kus te asute. Sel hetkel ma oleksin tahtnud ta peale kõva häälega karjuda,» mäletab Kristi oma emotsioone. Ei elata ju ometi nii tundmatus ja asustamata kohas.

Igatahes lubati häirekeskusest, et masin saadetakse välja ja lepiti kokku, et kiirabi sõidab Ääsmäele. Öeldi, et kuue minuti pärast on ekipaaž kohal, aga täis hakkas tiksuma juba paarkümmend.

Kus kurat see on, ei näinud Kalju mitte üht masinat Ääsmäe vahel. «Ja siis öeldakse, et kiirabi ootab Aegna või mingi sellesarnase nimega peatuses. Siis ma juba ärritusin ja nõudsin, et mind ühendatakse otse kiirabiga. Ja mis selgus – kiirabi oli välja sõitma hakanud hoopis Kohilast. No miks sellist asja ei öeldud, me sõitsime ju sisuliselt neil eest ära. Ometi oleksime võinud seda teades ju neile vastu sõitma hakata,» on Kalju natuke ärritunud tänaseni.

Hirm ja paanika kiirtee pervel

Samal ajal telefoni otsas rippudes oli mees juba autonina Ääsmäelt Pärnu-Tallinn maanteele keeranud, et põrutab sealt mööda kiirteed nii kiiresti, kui mootor kannatab Tallinnani välja. Ei õnnestunud.

Kristi nõudis kategooriliselt peatumist, sest keha enam istuvat asendit välja ei kannatanud. Ta toetas end pool röötsakil auto vastu ja seisis jalad ristis maantee ääres ja lihtsalt karjus. Ühelt poolt oli kohutavalt valus ja teiselt poolt tahtis laps vägisi välja tulema hakata. Kristi taipas, et see ei ole enam sünnituse algstaadium, vaid juba lõpp.

Hirm ja paanika haarasid naise oma võimusesse, mõistus keeldus vastu võtmast tõsiasja, et ilmselt tulebki sünnitada siinsamas teeääres. Samal ajal kohutav teadmatus, et kumb asi lapsele rohkem halba võiks teha, kas tema vägisi sees hoidmine või teepervel ilma igasuguse meditsiinilise abita sünnitamine.

Kristi mäletab, et ilm oli küll kuiv ja ilus, aga mõte kraavi kaldale liiva sisse pikali heitmisest ei tundunud absoluutselt vastuvõetav. Sama vastuvõetamatu oli mõte, et tema pärast lapsega midagi juhtub.

Mingi hetk sai häirekeskus ka aru, et asi on ikka väga kriitiline ja kuna Kohila poolt tulev kiirabi ei olnud ikka veel kohale jõudnud, saadeti teele ka teine masin, seekord Sauelt, aga ikka tundus, et kumbki ei jõuagi kohale. «Ütlesid mulle telefonis, et mis siis ikka, otsigu ma autost midagi naisele külje alla ja lapsele pärast peale panna ja võtku ma see sünnitus ise vastu. Ma juba peas kalkuleerisin, et see kraav on veidi sügav, et kuhu ma Kristi seal panen ja kus ma ise pean olema, et laps vastu võtta. Aga kuna Kristi keeldus seda ideed üldse kaalumastki, siis mõtlesin korra, et tõstan ta põhimõtteliselt jõuga pikali, et laps saaks sündida,» meenutab Kalju.

Kuigi tema perekoolis naisega kaasas ei käinud, oli ta salaja internetis iseseisvat tööd teinud ja läbi töötanud ka selle võimaluse, et tulebki ise sünnitus vastu võtta. Elatakse ju Maidlas, haiglatest kaugel, mine tea, kuidas läheb. Mees teadis, et kindlasti tuleb vältida beebi alajahtumist, nabanööri ei tohi kohe läbi lõigata, aga peab selle kinni suruma, et laps peab kohe häält tegema, muidu on midagi pahasti.

«Korra veel mõtlesin, et katsuks möödasõitjaid peatada, et äkki on seal mõni naine või meditsiinitöötaja, kes midagi rohkemat teab. Aga no ma olin küll valmis selle asja ära tegema,» on Kalju takkajärgi kindel.

Kiire lõppmäng

Lõpuks jõudsid kiirabid ühel ajal, üks Saue, teine Kohila poolt. Aga nagu neetult on maanteel kaks teesuunda eraldatud aiaga, üle ei saa, aga ringi sõitmine tekitanuks ajakulu. Nii seisis Kalju keset teed ja pani liikluse kinni, samal ajal kui meedikud üle aia teisele poole teed tormasid.

Arstid aitasid Kristi jalad ristis kanderaamile tippida. Kohe kiirabimasinasse, püksid rebadele ja doktori hinnang: pea on näha. Kristi jõudis veel meeleheites ahastada, et siia autosse tema küll ei sünnita, palun viidagu teda ikka haiglasse, aga kinni hoida ei olnud enam midagi. Kristi põhimõtteliselt hingas oma lapse hetkega välja. Pisike roosa nunnukas tegi häält ja värske isa kutsuti nabanööri läbi lõikama.

Kummalisel moel täitus sellel ekstreemsel päeval Kristi üks salajasi unistusi – kihutada sireenidega autos. Kiirabiauto vilkuritega ees, Kalju kindlalt taga selle tuules, jõutigi haiglasse. Pisike tüdruk sai hindeks üheksa ja nelja päeva pärast lasti pere koju.

Kommentaar
Häirekeskuse pressiesindaja Jaana Padriku kommentaar Postimees Tervisele

Sündmus toimus 10. aprillil 2016. Hädaabikõne võttis vastu päästekorraldaja, kelle emakeel on vene keel, kuid kindlasti ei olnud tegu sellega, et päästekorraldaja ei saanud helistajast aru keeleprobleemi tõttu. Pingelises olukorras, kus kaalul võib olla sündiva lapse ja ema elu, on mõistetav, et helistaja ei suutnud olla asukoha edastamisel paraku piisavalt koostöövalmis ning ei osanud täpsemalt kirjeldada, kus ta asub. Helistaja esmane positsioneerimine andis häirekeskusele asukoha linnulennult ca 10 km eemale ning päästekorraldaja lähtus asukoha määramisel helistajalt saadud infost.

Saades helistajalt asukoha, mis algselt oli Maidla küla, andis häirekeskus väljasõidukorralduse nõuetekohaselt kõige kiiremini kohalejõudvale vabale kiirabibrigaadile (Kohila 91), mille kohalejõudmise aeg oli seda asukohta arvestades 6 minutit. Päästekorraldaja tõstis vähem kui minutiga väljakutse prioriteedi kõige kõrgemaks, seega päästekorraldaja mõistis kohe olukorra tõsidust. Helistaja ühendati häirekeskuse meedikuga juhiste andmiseks kiirabi kohalesaabumiseni. Häirekeskuse meedik oli helistajaga telefoniühenduses kuni kiirabi kohalejõudmiseni ja püüdis kõne ajal täpsustada helistaja asukohta. Häirekeskuse meedik ühendas helistaja ja sündmuskohale sõitva kiirabibrigaadi omavahel kokku, et saada autoga liikunud abivajajate võimalikult täpne asukoht.

Saades teada, et abivajaja asub Pärnu maanteel Ääsmäel suunaga Tallinna poole, anti väljasõidukorraldus lisaks Kohila kiirabile veel ka Saue kiirabibrigaadile. Seoses abivajajate asukoha muutumisega muutus ka kiirabi kohalejõudmise aeg. Mobiiltelefonilt 112-le helistaja positsioneerimise täpsus sõltub mobiilifirmade rajatud mastide tihedusest ning annab asukoha mastipiirkonna täpsusega ja teatava alana. Seetõttu on helistaja positsioneerimise praeguse tehnilise lahenduse juures sündmuse asukoha võimalikult täpne üleselgitamine helistaja poolt vajalik. Häirekeskuse seisukoht on, et helistaja asukoha positsioneerimine peab muutuma täpsemaks ning seetõttu on Häirekeskus koos partneritega juba töösse võtnud arendused, et lähiajal positsioneerimise täpsus paraneks.

Äripäev
27. June 2016, 09:42
Vaata EST või RUS arhiivi