Ärevushäirega üksi jääma ei peaks

Üldjoontes on ärevuse tundmine kasulik, aga teatud puhkudel muutub see haiguslikuks seisundiks ja siis tuleb julgeda abi küsida.
Üldjoontes on ärevuse tundmine kasulik, aga teatud puhkudel muutub see haiguslikuks seisundiks ja siis tuleb julgeda abi küsida.Foto: Scanpix/Phovoir
Ärevus on tänapäeval elu paratamatu osa. Kui inimene ei tunneks üheski olukorras mingit ärevust, mis võib olla ohtlik või tuua kaasa läbikukkumise, oleks midagi korrast ära.

Ärevusest saab ärevushäire siis, kui see hakkab igapäevaelu häirima. 

Ärevushäire erineb tavalisest, normaalsest ärevusest selle poolest, et sellega kaasnev ärevus on väga tugev või kestab kauem – see võib kesta mitmeid kuid ega vaibu pärast pingelise olukorra möödumist, selgub haigekassa ülevaatest.

See võib viia foobiateni, mis segavad inimese elu. Näiteks ei suudeta muremõtete tõttu uinuda või hakatakse ärevust tekitavaid tavaolukordi (koolis või tööl käimine, söömine) täielikult vältima. Niisuguseid tavaolukordi tõlgendatakse selles seisundis ohtlikumana kui need tegelikult on.

Üldistunud ärevushäirele on iseloomulik pidev, krooniline ärevus, muretsemine ja pingetunne. See kestab vähemalt kuus kuud, kuid sellega ei kaasne paanikahooge, foobiad või sundmõtteid.

Ärevus ja muretsemine keskendub tavaliselt mitmele stressi tekitavale asjaolule elus (näiteks rahaline olukord, suhted, edasijõudmine koolis/tööl jms). Häirele on omane, et inimesel on palju muresid, ta veedab enamiku ajast muretsedes ning ei suuda muretsemist kontrolli alla saada. Muretsemise tugevus on suurem kui tõenäosus, et kardetavad sündmused päriselt juhtuvad.

Peale pideva muretsemise esinevad üldistunud ärevuse puhul ka mitmed lisasümptomid. Näiteks rahutus, kergesti tekkiv väsimus, keskendumisraskused, lihaspinge, unehäired, ärrituvus. Üldistunud ärevushäire võib tekkida ükskõik millises eas ja selle põhjused on täpselt teadmata.

Arvatavasti mõjutavad selle teket nii pärilikkus kui ka ärevushäire teket soodustavad lapsepõlvekogemused (vanemate liigsed ootused, hülgamine, tõrjumine).

Ärevushäirete ravi algab perearstist

Ärevushäirete ravi algab vestlusest perearsti ja –õega. Vestluse käigus selgitatakse teile ärevushäire olemust ning seda ägestavaid ja leevendavaid tegureid. Samuti soovitatakse eneseabivõtteid, teavitatakse ravi- ja paranemisvõimalustest, haiguse kulust ning taasägenemise märkidest. Ärevushäirete raviks on mitu võimalust – eneseabi, psühhoteraapia ja ravimid.

Eneseabi puhul tutvustatakse patsiendile  erinevaid materjale, millega ta saab töötada kas iseseisvalt või spetsialisti (arst, õde, psühholoog) juhendamisel. Psühhoteraapia käigus kasutatakse ravivõtteid, mis aitavad tekitada mõtlemises, tunnetes ning käitumises paranemiseks vajalikke muutusi.

Ärevushäirete puhul peetakse tõhusaks psühhoteraapia vormiks kognitiivkäitumisteraapiat. Vajadusel määrab arst patsiendile ravimeid, nt antidepressandid või rahustid ja/või uinutid.

Abi on patsiendijuhendist

Ärevushäire all kannatavad inimesed saavad abi ka Eesti Haigekassa kodulehel olevast patsiendijuhendist. 

Juhendi on koostanud õed, kes puutuvad oma töös igapäevaselt kokku erinevate ärevusseisunditega. Kõike juhendis olevat räägib patsiendile tema visiidi ajal ka arst, ent uue info paljususes kipub kuuldud tarkus koju jõudes sageli ununema. Juhend aitab vastata tekkivatele küsimustele, kui arsti pole läheduses.

Äripäev
13. June 2016, 16:01
Vaata EST või RUS arhiivi