Levin: Toidu kvaliteet on muutunud kardinaalselt halvemuse poole

Pediaater ja toitumisnõustaja Adik Levin
Pediaater ja toitumisnõustaja Adik LevinFoto: Scanpix/Postimees
Meditsiiniteaduste doktor pediaater Adik Levini sõnul on kaasaegsed teadusuuringud näidanud erinevate vaevuste kadu küllaltki tihti, kui inimene hakkab õigesti toituma.

Perearsti patsientuurist on ligikaudu 1/3-1/4 selliseid, kes käivad vastuvõtul, kurdavad pidevat väsimust, ülekaalu või haigussümptome, kuid esmatasandi analüüsid ja uuringud on korras.   

Miks esmatasand hätta jääb?
Perearsti tasandil olevad uurimisvõimalused on piiraud. Tee eriarsti juurde ei ole aga alati roheline. See on kaasaja lääneliku süsteemi objektiivne reaalsus. Kuna diagnoos puudub, jääb patsient oma hädaga sageli omapäi ja ta hakkab abi otsima. On väga tähtis ära mainida, et toitumise süsteemidega tegelevad institutsioonid ei ole alternatiivse meditsiini esindajad.

Miks just "õigesti", mitte "tervislikult"?
Termin "tervislikult toituma" on liiga üldine, mitteisikuline ja omadega pankrotis. Inimesele öeldakse, et kui tal on külmkapis 5 rohelist asja, siis kõik hästi. Ei ole. Õige toitumine ütleb, et suu pole konteiner, kuhu ükskõik mida panna. Kui vaatleme inimesi, siis  näeme, et kõik oleme erinevad. Miks siis arvame, et seedetrakti fermendid ja immuunsüsteem oma funktsioonides on kõigil ühesugused?  Erinevad inimesed taluvad erinevaid toiduaineid isemoodi ja on oluline, et toit, mida sööme, laguneks seedetraktis lõpp-produktideni: aminohapdeteks, rasvhapeteks  ning glükoosiks. See aga kahjuks ei toimu suvalise toitumise puhul.

Millest see tuleneb?
Meie seedetrakti sattuv toit on viimase 50 aastaga absoluutselt erinev sellest, millega trakt on evolutsiooni käigus kohanenud tuhandete aastate jooksul. Tarbitava toidu hulk on plahvatuslikult suurenenud. Eesti talupoeg on ajalooliselt söönud 10-15 mahepõllumajanduslikku päritoluga toitu. Aga nüüd on meie toidusedelil mitusada erineva päritoluga ning enamasti tööstuslikult töödeldud toitu.

Mis on siis halvemaks muutunud?
Toidu kvaliteet on muutunud kardinaalselt halvemuse poole. Meie seedetrakti fermendid töötasid tuhandeid aastaid ühes rütmis, aga viimase 50 aasta arengud toiduainetööstuses on seedetraktile halvasti mõjunud: taimekaitsevahendid, nitraadid, nitriidid, väetised, e-ained, hormoonid - see on massiline lisandumine seniharjutud režiimile. Ka soja, mida väga laialdaselt kasutab meie toiduainetetööstus ja mida serveeritakse "tervislikkuse" sildi all, on kaasaegsete teaduslike uuringutega tõestatud tervisele pigem kahjulik olema.  
On terve rida e-aineid ning nende  pidev järjepidev tarbimine pika perioodi jooksul ei ole üldse nii ohutu, kui seda on arvatud siiani. Mind paneb imestama, miks euronomid seda kõike lubavad. Prognoosin, et 15-20 aasta pärast kulub 1/3 haigekassa raha diabeedi ja sellest põhjustatud tüsistuste raviks. See on karm reaalsus.  
Ja millegi pärast EL toitumisega tegelevad institutsioonid vaatavad rahulikult pealt, mis meiega tegelikult toimub.

Kuidas see tervist mõjutab?
See on siililegi selge, et suurem osa kroonilisi haiguseid, mis viimastel kümnenditel võimsust võtavad, on tekkinud ebakvaliteetsest toidust. Sööme "europrügi" - sellist toitu, mida organism pole iial saanud ning millega ise ei tule toime. Olen vana pediaater. Mäletan aega nõuka ajast, mil lapsel olid väga harva allergilised reaktsioonid kui laps-imik oli rinnapiimatoidul. Nüüd on väga suurel protsendil lastel, kes söövad ema piima allergia. Toidukvaliteedi totaalne halvenemine ongi üheks peamiseks põhjuseks, miks meil on katastroofiliselt suurenenud krooniliste haiguste, diabeedi ja ülekaalulisuse probleem. Kahjuks puuduvad tihti vajalikud ravimid, et neid kroonilisi haigeid ravida.

Mida selle vastu teha?
Seedetrakti funktsiooni on vaja sellest toiduainete üleküllusest aidata, sealt saab kasu ka immuunsüsteem. Kui fermentsüsteem saab komfortse võimaluse töötada, võtab see koormuse maha ka meie immuunsüsteemilt ning oleme tervemad.  

Varjatud toidutalumatus on suhteliselt tundmatu mõiste.
Tegelikult hakati sellest rääkima juba 80 aastat tagasi - 1930ndatel; esimesed laboratoorsed analüüsid viidi läbi 30 aastat tagasi. Ja ometi - jah - on see moodsa meditsiini jaoks suhteliselt tundmatu ala. On terve rida tohtreid kes ei taha seda mõistet tunnistada. Kuna meditsiin on väga konservatiivne ja aeglaselt muutuv valdkond, on see loogiline. Uue info ilmsikstulekul on esimene reaktsioon alati negatiivne. Teine etapp on "ahaa!"-tõdemus, et seal midagi on  ning kolmandas faasis võetakse teadmine omaks. Tahaksin loota, et oleme Eestis praegu esimese etapi keskel. Õige toitumise abil tervise taastanud või oma elu ja tervise kvaliteeti parandanud inimeste hulk on hakanud arste veenma.

Kuidas suhestub toidutalumatus ülekaaluga?
Toidutalumatusega on kindlasti seotud ka ülekaalu probleem. Nimetaksin seda 21. sajandi katkuks. Sööme endale sisse "prügi", toitume ebaregulaarselt, näljutame… selline suhtumine organismi viibki ülekaalulisuseni.
Organism kuulab peremeest. Kaalu alandamiseks on tähtis mängureegel sageli söömine, sest siis ei pea organism säästurežiimil töötama. Soovitan oma patsientidele iga kolme tunni tagant süüa, et ülekaalust lahti saada - loomulikult on portsjonid olulised, kuid regulaarsus on veelgi tähtsam. Väidan, et paljud 180-kilosed inimesed ei peagi kaalu alandamiseks dieeti pidama, vaid iga kolme tunni tagant kontrollitud portsjone sööma - kaal hakkab ise langema. Tervise kvaliteedi kõige tähtsam osa ongi toitumine ja alles siis tuleb füüsiline koormus.

Mida soovitaksite kolleegidele?
Arstide kohus on hakata aktsepteerima fakti, et on olemas ka varjatud toidutalumatus. Meditsiin on oma paratamatu konservatiivsuse tõttu muutunud farmaatsiatööstusest liialt sõltuvaks. Ravitakse analüüse ja uuringuid. Et toitumine on ummikus, on selge. Arstkond peab hakkama aru saama, et ka toitumisalane teave ja konsultatsioon on tema töö  - seda eriti just perearstide tasandil. Arstkond peaks olema teadlik erinevatest lähenemis viisidest oma toidulaua formeerumisel. Patsienti peab informeerima kõikidest võimalustest ja ta otsustab, kuidas ise ennast aidata. Patsiendil peab alati olema valikuvõimalus. Igale inimesele on selles vaja läheneda individuaalselt, meil kõigil on erinev immuunsüsteem ja erinev fermentide kooslus, mistõttu ühe puuga lüües lahendust ei saa.

Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas