Aastatel 2006-2008 tehtud uuringu raames määrati seleeni sisaldus ligi neljasaja Eesti elaniku organismis, seal hulgas sajal uuritaval ka vase ja tsingi sisaldused vereseerumis.
Uuringu esimeses etapis 2006. aastal oli luubi all 100 Eesti perearstikeskuste patsienti ja teises etapis 2008. aastal uuriti 200 patsienti. Neile lisaks kaasati 92 meditsiinitöötajat üle Eesti. Naisi osales uuringus 283, nende keskmine vanus oli 50,2. Mehi osales109, keskmiseks vanuseks 51,6; suitsetajaid oli uuritavate seas 47, mittesuitsetajaid 304. Seleeni tarbijaid oli kümme. Uuringust selgus, et Eesti elanike keskmine seleeni tase vereseerumis on 65,2 µg/l. See on märksa alla soovitusliku normi, mis on 80-120 µg/l. Puudus erinevus meeste (63,7 µg/l) ja naiste (65,8 µg/l) seleeni taseme vahel. Seleeni tase hakkas sihtrühma hulgas langema pärast 70. eluaastat (jäi alla 55 µg/l). Suitsetajate seleeni tase oli madalam (61,5 µg/l) kui mittesuitsetajatel (66 µg/l). Meedikute (67,4 µg/l) ja patsientide (64,6 µg/l) seleeni tasemed olid võrdselt madalad. Uuringus selgus ühtlasi, et eestlaste keskmine seleeni tase jääb oluliselt maha Soome elanikkonna vastavatest näitajatest (65,2 µg/l versus 110 µg/l).

Toiduainete rikastamine seleeniga
Selleks, et tõsta seleeni taset loomsetes saadustes nagu piim, liha ja munad, söödetakse loomadele seleeni sisaldavaid söödalisandeid. Seleenisisalduse tõstmiseks taimedes kasutatakse seleeni sisaldavaid väetisi. Erinevalt Soomest ei ole Eestis seleeni lisamine toiduahelasse riiklikult reguleeritud. 2006. aastal osales Eesti Põhja- ja Baltimaade seleeniga tegelevaid teadlasi ühendavas võrgustikus "Selenium in Nordic-Baltic food chain", mida finantseeris Põhjamaade Teadusnõukogu. Ühe tegevusena analüüsiti Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rootsi, Saksamaa, Taani, Suurbritannia poepiima seleenisisaldust. Seleeni analüüsid viidi läbi TTÜ laboris.
Piimade seleeni sisaldused olid 9,2-19,6 µg/l. Madalamaid seleeni sisaldusi piimas täheldati Poolas ja Lätis (9,2 µg/l ja 9,4 µg/l) ja kõrgeimad Rootsis, kus selle sisaldus oli 19,6 µg/l. Seleenisisaldus Eesti piimades ei erinenud oluliselt Skandinaaviamaade piimade seleenisisaldusest ja oli 15,9 µg/l. Täiesti puuduvad meil aga seleenisisalduse uuringud piimatoodetes nagu jogurt, kohupiim, keefir ja samuti teistes loomsetes saadustes.
Vähesed uuringud, mida Eestis on läbi viidud, näitavad, et seleenisisaldus metsamarjades (pohl, mustikas), aedmaasikas, vaarikas, kultuurmustikas on alla 5 µg/kg, juurviljades nagu salat, kapsas, petersell ja sibul on seleeni sisaldus keskmiselt 5-7 µg/kg.

Seleeni tarbimine elukohast sõltuv
Seleeni sisaldus kalades sõltub nende elukohast. Vahemeres ja Atlandi ookeanis on kalades seleenisisaldus kõrgem seetõttu, et vulkaanilise tegevuse tõttu sisaldavad merede ja ookeanide setted palju seleeni ja teisi elemente.
Vahemereäärsete maade pinnas on samuti sajandeid toimunud vulkaanilise tegevuse tagajärjel rikastunud, mistõttu sisaldavad näiteks sealsed pähklid seleeni 40-170 µg/kg, samas kui Eesti sarapuupähklites on seleenisisaldus madal ehk 3-5 µg/kg.
Seleeni ja teiste mikroelementide sisalduse optimeerimisele Eestis tarbitavas toidus hakatakse pöörama järjest suuremat tähelepanu. Üheks sammuks selles suunas on Eesti äsjane liitumine ELi finantseeritava uuringu COST FA0905 projektiga "Mineral-improved crop production for healthy food and feed".
Osalemine COST FA 0905 projektis annab võimaluse selgitada kitsaskohad, mis piiravad mineraalainete jõudmist toitu ja sööta ning soodustavad saastumist raskmetallidega. Antud valdkonnaga tegelevate teadlaste koostöö võimaldab töötada välja teaduspõhised strateegiad, et tagada optimaalse mineraalainete kontsentratsiooni tarbijate toidulaual ja hoida samas raskmetallide sisaldus madalal tasemel.
Kindlasti ei saa meie organism tänapäeval piisavalt seleeni toidust ja me ei tohiks võrrelda end naabermaa Soome toidukorviga, nagu seda soovitab Tervise Arengu Instituut (TAI toitlustusspetsialistid 2011. aastal), sest nagu juba eelpool kirjeldatud, kasutatakse Soomes põllumajandussaaduste rikastamist seleeniga.

Kuidas suurendada seleeni taset organismis?
Seleeni puudust inimorganismis põhjustab vähene seleenisisaldus kogu Põhja- ja Kesk-Euroopa pinnases, kus selle sisaldus on keskmiselt 30-50 µg/kg ja sellest tingituna on minimaalne ka seleenisisaldus taimedes.
Üks maailma juhtivaid eksperte seleeni alal, professor Margaret Rayman Surrey Ülikoolist Suurbritanniast on teinud ülevaate seleeni mõjust tervisele. Ta juhib tähelepanu seleenipuudusele kui mitme terviseprobleemi põhjustajale.
Rayman rõhutab, et just eurooplased peaksid seleeni tarbimist suurendama. Vastupidiselt USA elanikkonna enamusele on eurooplaste päevane seleeni tarbimine suhteliselt madal.
Üks võimalus on süüa seleenirikkaid toiduaineid, kuid probleem on selles, et me ei tea, kui seleenirikas meie toit on. Kuna seleen avaldab positiivset toimet organismis selenoproteiinide koosseisus, siis on määravaks seleeni vorm ja tema imendumine organismis. Parima imendumisega on orgaanilised seleenivormid nagu selenotsüsteiin ja selenometioniin. Seleeni tarbimisel peab kindlasti jälgima soovitatud päevaannuseid ja vältima üleannustamist.
Kahjuks ei määra seleeni sisaldust vereseerumis seni ühegi Eesti haigla kliiniline labor ja see ei ole ka haigekassa poolt tasustavate analüüside nimekirjas.

Mis on seleen (Se)?
Bioelemendid (kokku 27) on elussüsteemide talitluseks vajalikud elemendid, nende hulgas ka seleen, mida nimetatakse asendamatuks mikrobioelemendiks. Seleen esineb valkudes kui selenotsüsreiin (SeC).
Seleeni biokeemiline roll on kaitsta oksüdatiivse stressi eest ja raskmetallide toksilisuse eest, osaleda türoidhormoonide ainevahetuses, reproduktsioonimehhanismides jne. Seleeni orgaanilisteks vormideks on selenosüsteiin, selenometioniin, seleen-metüülselenotsüsteiin ja seleen-metüülselenometioniin. Selenometioniini me ise ei sünteesi, vaid saame toiduga. Selenotsüsteiin leidub selenoproteiinides, tegemist on aktiivse bioloogilise vormiga. Anorgaanilisteks vormideks on seleniidid, selenitid, selenaadid.
Seleen on 70 kg kaaluvas inimeses 10-14 mg. Seda leidub kõige rohkem maksas, neerudes, spermatosoidides, lihastes, veres, vereseerumis, uriinis, juustes.
Seleeni taset organismis saab määrata selle sisalduse kaudu veres, seerumis, plasmas, uriinis ja juustes. Kliiniliste näitajate poolest on olulisim seleeni määramine vereseerumis või -plasmas, mille sisaldus peaks olema organismis 80-120 µg/ml.

Mis on seleeni ülesanded organismis?
o Toetab immuunsüsteemi tugevdab humoraalset immuunvastust (B-lümfotsüüdid)
o On oluline antioksüdant (AO). Toetab AO süsteemi ja seetõttu oluline selliste haiguste profülaktikas ja ravis, kus patogeneesis olulisel kohal oksüdatiivne stress (OS).
o Kestev ja sügav OS on ateroskleroosi, infarkti, insuldi, kasvajate, katarakti, reumatoidartriidi ja mitmete teiste haiguste patogeneesi oluline komponent.
o Reguleerib kilpnääme hormoonide taset.
o Tagab spermatosoidide liikuvuse ehk toetab meeste viljakust.
o Võib langetada vähktõve tekkimise riski.