Amöbiaasi tekitatud vaevused

Amöbiaas.
Amöbiaas.Foto: www.enzyklopaedie-dermatologie.de
Esmapilgul eksootiline amöbiaas võib inimeste reisihuvi suurenemise tõttu olla reaalseks ohuks ka Eesti inimestele.

Amöbiaasi tekitajaks on algloomade hulka kuuluv Entamoeba histolytica. Haigust esineb vaid inimestel ja kõikjal maailmas, kuid probleemiks on see peamiselt troopilistes ja subtroopilistes piirkondades, kus hügieen on puudulik. Amöbiaasi põeb ca 10% kogu maailma rahvastikust. Endeemilistes piirkondades on tsüstide eritajaid 50-80% rahvastikust. Aga näiteks USAs 1-5%, Soomes 0,1-0,2% rahvastikust jne, seega erinevused on piirkonniti väga suured. Homoseksuaalsetel meestel on sagedus kuni 30%.

Tsüstid on kõige aluseks

Epidemioloogiliselt on olulisem tsüst, mida eritavad väliskeskkonda haiged ja terved tsüstikandjad. Tsüstid on eriti vastupidavad ja püsivad eluvõimelistena mitmeid kuid. Kloreerimine tsüste ei hävita, küll aga keetmine. Nakatumine on peamiselt fekaaloraalne, vee või toiduga ja otsese kontakti teel (näit sugulisel teel seksuaalpartnerilt jne). Eriti ohtlik ülekandel on tsüstidega saastunud vesi.
Entamoeba histolytica elutsüklis eristatakse kahte vormi: parasitaarne vegetatiivne ehk trofosoit ja tsüst. Entamoeba histolytica trofosoidid vabanevad tsüstidest peensoole lõpuosas, tungivad jämesoole limaskesta, hävitavad sooleepiteeli ning põhjustavad veritsevaid, kraatritaolisi haavandeid. Soolest võivad trofosoidid tungida edasi veresoontesse ning kanduda verega muudesse organitesse (maksa, sealt edasi ka kopsu, sagedamini paremasse kopsu, ajju, perikardi, pleurale jne). Soolest väljumise eel kattuvad trofosoidid uuesti kestaga ja väljuvad väliskeskkonda.

Haigustunnet ei pruugi tekkida
Suurim osa amööbikandjatest on üldse ilma sümptoomideta (90%). Ainult 10%-l nakatunutest tekivad haigusnähud. Sümptomide teke sõltub amööbitüvest, peremeesorganismi vastupanuvõimest ja kaasuvate haiguste olemasolust. Suremus on amööbsel düsenteerial 1,9-9,1%, peamiselt fulminaanse nekrotiseeriva koliidi ja ruptuurist põhjustatud tüsistuste tagajärjel. Inkubatsiooniperiood on keskmiselt 3 nädalat kuni 4 kuud (äärmused on olnud üks nädal kuni mitu aastat).

Kliiniliselt eristatakse
1) Soole amöbiaas. Kliiniline pilt võib olla kerge kõhulahtisusega kuni verise isteni. Kõhuvalu, tenesmid, tavaliselt mitte väga kõrge palavik, peavalu on peamised nähud. Klassikaliselt sarnaneb väljaheide vaarikaþeleele. Sümptomid võivad vahel kaduda, siis uuesti ägeneda peale alkoholi tarbimist, koormust jne. Sageli kaasneb seejuures patsiendi anemiseerumine. Haigus võib ootamatult muutuda väga raskeks ning lõppeda surmaga. Sageli esineb amöbiaas koos bakteriaalse düsenteeriaga.
2) Soolevälise haaratusega amöbiaas (maksaabstsess, ajuabstsess, kopsuabstsess, urogenitaalne amöbiaas jne.)

Diagnoosimine
1)Parasiidi leidmine väljaheitest, punktaadimaterjalist on peamine meetod amöbiaasi diagnoosimisel. Trofosoite ehk nn vegetatiivseid vorme leiab ainult värskest, “soojast” (!), just verd ja lima sisaldavast materjalist (kiirus laborisse jõudmisel on seega väga olulune – kuni 20 minutit). Eristada tuleb Entamoeba histolytica`t teistest, mittepatogeensetest amoobidest. Faecese analüüs võib aga olla leiuta soolevälistel vormidel (maksaabstsess jne) ning vajalik võib olla ka korduv uuring.
2)konserveeritud materjali uurimine tsüstidele 10% formaliinis, trofosoitidele polüvinüülalkoholis
3)seroloogilised uuringud: IHA posit 1:128. Püsivad positiivsena kuid ja aastaid ning on seetõttu ebapraktilised.
4) Ultraheli, kompuutertomograafia ja MRT abstsesside diagnoosimiseks.

Tüsistused
1. Sooleverejooks
2. Soole perforatsioon
3. Abstsessid maksas, kopsus, ajus. Maksaabstsess on kõige levinum tüsistus invasiivsel amöbiaasil. Kui koliidi esinemine ei erine meestel ja naistel, siis maksa abstsessi on meestel sagedamini. Ultrahelis, kompuuter- ja MRT-l abstsessi(de) leid. Maksaabstsessid on ümarad homogeensed ja paiknevad enamasti maksa paremas sagaras (70-80%). Vasaku sagara haaratuse korral on oht abstsessi ruptuuriks perikardi õõnde. Iseloomulik on palavik, tugevad valud paremal roidekaare all. Maks on suur, väga valulik. Analüüsides on CRV tõus, leukotsütoos. Abstsessiga ei kaasne tavaliselt kõhulahtisust ning väljaheite uuringust on vähe abi. Punktsioonil on abstsessivedelik helepunane, punakaspruun või koorevärvi
4. Pertoniit sooleperforatsioonist või maksasbstsessi lõhkemisest
5. Toksiline megakoolon (kui on kasutatud kortikosteroidide või imodiumi)

Ravi
1) Asümptomaatilistel kasutatakse ainult sooles toimet omavaid Iodoquinoli, Paromomycini;
2) Sümptomaatilistel ja soolevälistel vormidel (abstsessidel maksas, ajus jne) on valikpreparaadiks Metronidasooli suured annused 500-750 mg×3 10-14 päeva, lastel 35-50 mg/kg/päevas jaotatuna 3 annuseks. Kuid Metronidazol ei pruugi mõjuda tsüstidele ning edasi järgneb ravi Ioidoquinoli, Paromomycini või Diloxanide furoaadiga.
3) Kirurgilist ravi kasutatakse erinevatel põhjustel st. perforatsiooni, peritoniidi, amööbse perikardiidi või ka nende tekke ohu puhul, fulminantse koliidi kahtlusel või kui 4 päeva tehtud metronidazolile pole patsient reageerinud. Profülaktikaks on hügieeninõuete täitmine, puhas joogivesi.

Äripäev
03. June 2016, 12:53
Vaata EST või RUS arhiivi