Ravimite liigtarvitamine põhjustab peavalu

Valuvaigistite liigtarvitamine ja sellest tingitud kroonilise peavalu sündroom on maailmas üha sagenev probleem.

Valuvaigistite liigtarvitamisest tingitud kroonilise peavalu sündroomi (MOH) teemal on viimastel aastatel tehtud üsna palju uuringuid. Seeläbi on toimunud edasiareng nii haiguse tekke mõistmises kui ka ravistrateegiates.

Peavaluga tullakse arsti vastuvõtule, kui valu on korduv ja ajas sagenev ega pruugi alluda käsimüügis olevatele valuvaigistitele. Tekib oht, et valu vaigistavate ravimite ehk analgeetikumide tarvitamine ületab lubatud piiri, mis omakorda põhjustab sekundaarse kroonilise peavalu.

Euroopas ja Põhja-Ameerikas kannatab ravimite liigtarvitamisest tingitud peavalu all umbes 1-2% üldpopulatsioonist ja see kujuneb juba olemasoleva ning enamasti primaarse peavalu foonil. Esmane peavalu on sellisel juhul sageli krooniline ja pingetüüpi.
Mõju poolest elukvaliteedile on sama suur roll kroonilisel migreenil, mis on oluline ka MOHi kujunemisel. Tegu on mõnes mõttes suletud ringiga, kuna ühest küljest on migreen kroonilise peavalu sündroomi kujunemise riskitegur, teisalt on valuvaigistite liigtarbimine omakorda mõjur migreeni krooniliseks muutumiseks.

Risk tekib pea kõigi valuvaigistitega
Peaaegu kõigi valuvaigistavate ravimite puhul on oht, et välja kujuneb MOH, ent ravimirühmiti esineb siiski erinevusi. Esimese rea valuvaigistite kasutamise puhul on kriitiline piir ravimite regulaarne tarvitamine vähemalt pooltel päevadel kuus vähemalt kolme kuu vältel.
Suure riskiga grupi moodustavad ergotamiin ja selle derivaadid. Nende puhul on MOH diagnoositav juba siis, kui nimetatud ravimeid tarvitatakse kuus kümme päeva või enam. Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et oluline on just tarvitamise sagedus ehk päevade arv kuus, mitte niivõrd kasutatavad annused.
MOHi diagnoosimisel tuleb kohe alustada ravi ja selle eesmärgid peavad olema selgelt mõistetavad. Kui patsiendile on oluline valuvaba elu, siis arsti jaoks on ravi esmane eesmärk suurendada peavalu tundlikkust nii akuut- kui ka profülaktilisele ravile.
MOHi ravis kasutatava kahe põhilise ravitaktika - ületarvitatavate ravimite kasutamise lõpetamine ja profülaktilise ravi alustamine - elluviimisel tõstatub mitu olulist küsimust.
Kas piirduda tavalise soovitusega valuvaigisteid mitte üle tarvitada või vajab patsient struktureeritud raviprogrammi? Kas ärajätmine peab olema järsk või aeglane? Kas võõrutamine peab toimuma ambulatoorselt või statsionaarselt? Millal alustada profülaktilise raviga - enne valuvaigistist võõrutamist, sellega paralleelselt või pärast seda?
Nendele küsimustele vastamiseks vajavad arstid praegusest rohkem teavet. Samas on mõne teadusliku uuringu tulemustele tuginedes juba mõningad asjaolud selgunud.
Prantsusmaal korraldatud uuringus võrreldi ambulatoorset ja statsionaarset lähenemist ning leiti, et olulist vahet tulemustes ei esinenud. Seetõttu on jõutud järeldusele, et see otsus peab olema maksimaalselt individualiseeritud.
Huvitava tähelepanekuna selgus, et esmasest osalejate grupist loobus 5% patsiente valuvaigistite liigtarbimisest pärast intervjuud arstiga, kes selgitas lühidalt valuvaigistite liigtarbimisega seotud MOHi tekkimise riske.

Profülaktilise raviga tuleb alustada kohe
Mitmes maailma koolkonnas on kasutusel printsiip, mille järgi kõigepealt tuleb liigtarbimine lõpetada ning alles siis võetakse fookusesse profülaktiline ravi.
Hiljuti avaldatud uuring aga võrdles selle lähenemise efektiivsuse erinevust võrreldes skeemiga, mille puhul alustatakse profülaktilise raviga kohe. Tulemused näitasid, et viimasel juhul vähenevad patsientide peavaludega päevade arv ning peavaludest tingitud kannatused tunduvalt suuremal määral.

Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas