Puugihaigused ja vaktsineerimine

Puugid.
Puugid.Foto: Scanpix
Terviseamet soovitab jätkuvalt hoolt kanda puukentsefaliidivastase vaktsineerimise eest. Täielik vaktsineerimine koosneb kolmest süstist.

Kaks esimest  tehakse 1–3-kuulise  vaheajaga, kolmas  kuni  aasta hiljem.Pärast kahte süsti on immuunsus hea, kuid kestab ainult ühe hooaja, kolmas süst pikendab immuunsust. Iga kolme aasta tagant on aga taas vaja teha üks kordussüst.   

Vaktsineerimiskohtade ja maksumuse kohta annavad teavet perearstid. Terviseamet soovitab kaitsesüstimisega puukentsefaliidi vastu alustada aprillikuus, siis jõuab immuunsus puugiohtlikuks ajaks välja kujuneda, kuid kiirvaktsineerimist jõuab veel kasutada ka enne seene-marja hooaja algust. Puugihooaeg kestab tavaliselt aprillist oktoobrini, kuid pehme talv võib seda pikendada.
Puuk muutub aktiivseks kui maapinna temperatuur on +5 , +7 kraadi.

Puukentsefaliidi viirusega võib nakatuda nii puugihammustuse kui ka piima kaudu, kui kitsed ja lehmad on haigestunud ning  pastöriseerimata piima kasutatakse toiduks. Puugid võivad levitada nii puukentsefaliiti kui ka  puukborrelioosi. Puukentsefaliidi vastu on võimalik end kaitsta kaitsesüstimisega, puukborrelioosi vastu aga vaktsiini pole.

Vaktsineerimine ja riskirühmad
Vaktsineerimine on ennekõike vajalik puukentsefaliidi ohualade piirkondades elavatele püsielanikele, eriti lastele, kuna lapsed on enamasti aktiivse eluviisiga ja viibivad tihedamini looduses. Ka enne maale või  laagrisse  saatmist  peaksid  vanemad  oma  lapsed  laskma  ära  vaktsineerida.  Laste  vaktsineerimisega  soovitatakse algust teha juba esimesest eluaastast alates. Kuid riskirühma kuuluvad ka üle 60 aasta vanused inimesed, kes käivad metsas seenel ja marjul ning kes viimastel  aastatel  on  rohkem  haigestunud. Lisaks neile on riskirühmas veel metsatöölised, kaitseväelased,  piirivalvurid,  jahimehed  ja  suvel ohupiirkondades liikuvad puhkajad. Samuti  peaksid ennast vaktsineerima need, kel kavas reis  puukentsefaliidi ohualadele Kesk- ja Ida-Euroopas, Skandinaavias, Leedus ja Lätis. Eestis on enim puukentsefaliiti nakatunud inimesi Saaremaal, Ida- ja Lääne-Virumaal, Läänemaal, Pärnumaal ja Tartumaal, kuid ohupiirkonnaks võib nimetada kogu Eestit. Puukentsefaliidi vastane täielik vaktsineerimine koosneb  kolmest süstist. Kaks esimest tehakse 1–3kuulise vaheajaga, kolmas 9 kuud kuni aasta hiljem. Pärast kahte süsti on immuunsus hea, kuid kestab ainult ühe hooaja, seepärast tulebki immuunsuse pikendamiseks  kolmas süst teha. Iga kolme  aasta pärast on vaja teha kordussüst. Nii et ka need, kelon vaktsineerimiskuur pooleli (on vaja teha kolmas kaitsesüst) või on viimasest kaitsesüstimisest möödunud kolm aastat, peaksid juba praegu pöörduma arsti poole süsti saamiseks.
Umbes 95% vaktsineeritutest  saab puukentsefaliidi vastu täieliku kaitstuse.

Puukentsefaliidi ja puukborrelioosi haigusnähud
Kui inimene on puukentsefaliidi viirusega  nakatunud, ilmnevad 1–2 nädala pärast gripitaolised  haigusnähud: kerge palavik koos pea- ja lihasevaludega. Need vaevused kestavad kuni nädala, seejärel  saab enamik inimesi uuesti terveks. Ent kolmandikul nakatunutest võib viirus edasi tungida ajju ja  ajukelmetesse – tekitada ajukelmepõletiku. Haigus ägeneb, tekib kõrge palavik, tugev peavalu,  kuklakangestus, oksendamine, uimasus ja üldine halb enesetunne. Haigustunnuste ilmnemisel tuleb kohe  minna arsti juurde!

Puukentsefaliidi vastu spetsiifilist ravi pole, antibiootikumid ei aita. Haiguse läbipõdenud omandavad eluaegse immuunsuse. Kui puukentsefaliidiviirus jõuab inimese organismi kiiresti pärast hammustust, siis  borrelianakkuse saamiseks kulub enamasti kaks ööpäeva, kuni nahka imendunud puugilt haigustekitajad inimesele üle kanduvad.
Kõige tavalisem borrelianakkuse tunnus on nahalööve (paarisentimeetrise läbimõõduga punetav laik), mis tekib hammustuskohal 1–4 nädala pärast. Varem või hiljem lööve kaob. Kuid haigusnähud võivad tekkida ka närvisüsteemis, liigestes, südames. Puukborrelioosi ravitakse antibiootikumidega.
Nii puukentsefaliit kui ka puukborrelioos on looduskoldelised  haigused ning nende haigustekitajate loodusperemeesteks on linnud, pisinärilised ja  ka suuremad  imetajad. Haigustekitajad ringlevad  loodusperemeeste vahel puukide vahendusel. Sellest tuleneb ka haiguse erisugune ilmnemine piirkonniti ja sesoonselt.

Kus puuk varitseb?
Puugid varitsevad saaki niisketes ja varjulistes  kohtades ehk hõredates  sega-  ja  lehtmetsades,  metsaserval ja puisniitudel või lihtsalt rohu sees ning haagivad sealt ennast ohvri riiete külge. Enamasti puuk varitseb rohukõrrel mõnikümmend sentimeetrit  maapinnast kõrgemal. Tihtipeale märkame me puuki alles siis, kui ta on roninud juba ülakehale, mitte aga ta ei kukuta end inimestele puu otsast.

Puugihammustuse vältimiseks:
• kanna heledaid, pikkade varrukatega riietust, et puuke märgata, püksisääred topi sokkide või kummikute sisse; kasuta putukatõrjevahendeid;  
• pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist kontrolli kogu keha, lastel hoolikalt ka kõrvatagused.  

Kui puuk on hammustanud:
• katsu puuk võimalikult kiiresti nahalt eemaldada - kui puuk on nakatunud, siis on ka paar tundi olulised;  
• kui see endal ei õnnestu, siis pöördu arsti poole abi saamiseks;  
• ära haara puugist väga kõvasti kinni, hoidu tema tagakeha pigistamisest või määrimisest;  
• võta temast võimalikult pea lähedalt kinni;  
• võimalusel  kasuta  peenikesi  pintsette (müügil on ka eriline  puugieemaldamisvahend), sikuta  ettevaatlikult;  
• pese hammustuskoht vee ja seebiga või desinfitseeriva vahendiga;  
• kui pärast metsaskäiku tekib mõne päeva või kuni kuu jooksul palavik või ilmnevad  külmetushaiguse taolised haigusnähud või kui hakkab hammustuskoht punetama, otsi abi arstilt ning kindlasti räägi arstile nahalt leitud puugist või puugiohtlikus piirkonnas viibimisest.  

Terviseamet juhib tähelepanu võimalikkusele nakatuda puukentsefaliiti ka toorpiima tarvitamisest.

Äripäev
26. May 2016, 16:27
Vaata EST või RUS arhiivi