Imiku rahutus võib olla allergiast lehmapiimavalgule

Peaaegu kõik imikud on vahel rahutud. Mõned neist on aga eriti rahutud allergia tõttu lehmapiimas sisalduva valgu suhtes, millel põhineb enamik kaubanduslikke laste piimasegusid.

Piimaallergia võib esineda igas eas inimestel, kuid rohkem on see levinud imikute hulgas (ligikaudu 2% kuni 3% imikutest), kellest enamikul see hiljem kaob.

Piimaallergia tekib, kui immuunsüsteem peab piimavalku ekslikult millekski, mida organism peab tõrjuma. See käivitab allergilise reaktsiooni, mis võib põhjustada imikul rahutust ja ärritust ning millega kaasnevad kõhuhäired ja muud sümptomid. Enamik lapsi, kes on lehmapiima suhtes allergilised, reageerivad sarnaselt ka kitse- ja lambapiima suhtes ning osa neist on allergilised ka sojapiimas sisalduva valgu suhtes.

Imikutel, keda toidetakse rinnaga, on piimaallergia tekkimise risk väiksem kui neil, kes saavad piimasegusid. Kuid teadlased ei tea seniajani täpselt, miks mõnedel lastel tekib piimaallergia, teistel aga mitte. Siiski arvatakse, et paljudel juhtudel on allergia pärilik.
Tavaliselt kaob piimaallergia iseenesest ajaks, kui laps saab 3- kuni 5aastaseks, kuid mõnedel lastel see ei möödu. Piimaallergia ei ole sama nähtus, mis laktoositalumatus ehk suutmatus laktoosisuhkrut seedida, mida esineb imikutel harva, kuid mis on rohkem levinud suuremate laste ja täiskasvanute hulgas.

Piimaallergia sümptomid
Lehmapiimavalgu allergia sümptomid tekivad tavaliselt esimestel elukuudel, sageli mõne päeva või nädala jooksul pärast lehmapiimal põhineva segu lisamist imiku toidusedelisse. Imikul võivad sümptomid ilmneda väga kiiresti pärast toitmist (kiire algus) või alles 7 kuni 10 päeva jooksul pärast lehmapiimavalgu tarbimist (aeglane algus). Sümptomid võivad esineda ka ainult rinnapiima saavatel lastel, kui ema on tarbinud lehmapiima.

Aeglase algusega reaktsioon on rohkem levinud. Sümptomite hulka võivad kuuluda vedelad väljaheited (võimalik, et verised), oksendamine, öökimine, toidust keeldumine, ärritus või voolmed, samuti nahalööbed, nagu näiteks ekseem. Sellist tüüpi reaktsiooni on keerulisem diagnoosida, sest samad sümptomid võivad esineda ka teiste tervisehäirete korral. Enamikul lastest kaob see allergiavorm pärast 2-aastaseks saamist, mõnedel aga võib püsida kuni teismeeani.

Kiire algusega reaktsioonid tekivad järsku koos sümptomitega, mille hulka võivad kuuluda ärritus, oksendamine, hingeldamine, paistetus, nahalööve, naha sügelemine ja verine kõhulahtisus.
Mõnedel juhtudel võib esineda ägedaloomuline allergiline reaktsioon (anafülaksia), mis mõjutab imiku nahka, kõhtu, hingamist ja vererõhku. Anafülaksia on rohkem levinud teiste toiduallergiate (pähliallergia) kui piimaallergia korral.

Piimaallergia diagnoosimine
Piimaallergia täpseks diagnoosimiseks ei ole olemas üht kõikehõlmavat laboratoorset analüüsi, seetõttu võib tarvis olla mitut erinevat analüüsi, et diagnoos panna ja teised võimalikud tervisehäired välistada.
Lisaks väljaheiteproovile ja vereanalüüsile võib arst lasta teostada naha allergiatesti, kus väike kogus piimavalku viiakse süstlaga vahetult lapse naha pinna alla. Kui selle tagajärjel tekib kõrgenenud ala ehk kubel, võib lapsel olla piimaallergia.
Samuti võib lasta teha suukaudse kontrollkatse, kui ta seda ohutuks peab. Selle käigus antakse imikule arstikabinetis piima ja oodatakse seejärel mõni tund, et näha, kas tekib allergiline reaktsioon. Mõnikord kordavad arstid seda katset, et diagnoosi kinnitada.

Piimaallergia ravimine
Kui lapsel on piimaallergia ja teda toidetakse rinnaga, peaks ema piirama igapäevast piimatoodete kogust, mida tarbid, sest allergilist reaktsiooni põhjustav piimavalk võib rinnapiima üle kanduda.
Alates 2006. aastast on kõik toiduainete tootjad kohustatud märkima selgelt tootepakenditele, kas toit sisaldab piima või piimal põhinevaid aineid, näidates seda pakendil koostisainete nimekirjas või selle kõrval.

Kui kasutada piimasegusid, võib hakata kasutama sojavalgupõhiseid segusid. Kui lapsel on ka sojatalumatus, võib soovitada kasutada hüpoallergeenset segu, milles valgud on lagundatud osakesteks, mille tulemusena on allergilise reaktsiooni teke segu suhtes vähem tõenäoline.

Saadaval on kaht peamist tüüpi hüpoallergeenseid toidusegusid:
1. Põhjalikult hüdrolüüsitud segudes on lehmapiimavalgud lagundatud väikesteks osakesteks, mille tulemusena on need tavaliste segude täisvalkudest vähem allergeensed. Enamik imikuid, kellel esineb piimaallergia, taluvad selliseid segusid, kuid mõnedel juhtudel võivad need siiski allergilisi reaktsioone esile kutsuda.
2. Aminohappepõhised imikute toidusegud, mis sisaldavad valke nende lihtsaimal kujul (aminohapped on valkude ehitusklotsid). Neid võib soovitada juhul, kui teie lapse seisund ei parane ka pärast üleminekut hüdrolüüsitud segule.

Ebaturvalised segud
Müügil on ka "osaliselt hüdrolüüsitud" segusid, kuid neid ei peeta päris hüpoallergeenseteks ja nad võivad siiski esile kutsuda tugeva allergilise reaktsiooni. Praegu turul saadaval olevad segud on saanud USA toidu- ja ravimiameti (FDA) heakskiidu ning need on valmistatud väga spetsiifilise protsessiga, mida pole võimalik kodustes tingimustes korrata. Kitsepiim, riisipiim või mandlipiim ei ole ohutu ja neid ei soovitata imikutele anda.

Segu vahetamine
Kui hakata imikule teist toidusegu andma, peaksid allergia sümptomid kaduma 2 kuni 4 nädala jooksul. Tavapäraselt soovitatakse jätkata hüpoallergeense toidusegu kasutamist kuni lapse üheaastaseks saamiseni ning lisada seejärel järk-järgult toidusedelisse lehmapiima.


Äripäev
19. May 2016, 13:21
Vaata EST või RUS arhiivi