Ellamaa: Mis ikkagi saab meie arstiabist?

Neurokirurg Andres Ellamaa
Neurokirurg Andres EllamaaFoto: ÄP: Veiko Tõkman
Neurokirurg Andres Ellamaa, kellelt äsja ilmus ka raamat, analüüsib oma arvamusloos Eesti tervishoiu kitsaskohti. Häid lahendusi pakkuda ei ole.

Kui kooseluseaduse arutamisel hingetõmbe paus tehakse ja pagulaste teemast hetkeks väsitakse siis võib juhtuda, et me riigikoguliikmed hakkavad teleekraanil kõnelema arstiabi korraldamisest. Juba kolmanda lause juures jõuavad nad kurtmise juurde, et raha on vähe ja järjekorrad arsti vastuvõtule on liiga pikad. Näib, et seadusandjad ei ole ka vaevunud uurima, mis tähendab rahalises vääringus üks protsent SKPs või üks protsent ravikindlustusmaksu vähendamist. Kahjuks on arutamise ja lahenduste otsimine asendunud halamisega. Ja midagi enamat ei järgne.

Peaksime vigadest õppima

Arukas inimene õpib tavaliselt teiste vigadest. Meie aga peame esmalt õppima iseenda vigadest. Võib olla on asi lihtsalt viletsas ajalootundmises? Eks peaks poliitik teadma, et 1991. aasta suvest hakkas kehtima ravikindlustusseadus, tänu millele eraldati raviks minev raha muust riigieelarvest. See oli poliitiline otsus. Esimene ravikindlustusseadus oli kohustusliku kindlustuse põhimõtteid järgiv seadus (§1 lg2), s.t ravikindlustuse omamine ja vastava lepingu sõlmimine oli kohustus, mitte suva. Läks vaid viis aastat, kindlustatud isikud võrdsustati tasapisi mittekindlustatutega ja kõik muutus kõigile kättesaadavaks. Loomulikult ei suuda 500 000 palgasaajat, kelle pealt arvestati kindlustusmaksu, katta kõiki 1,3 miljoni inimese arstiabiks kuluvat. Siis 2002. aastal tehti tõelina ajarännak tagasi 1990. aasta eelsesse perioodi. Hakkas kehtima nn solidaarse ravikindlustuse seadus, mis on sundkindlustus (§2 lg 3) ja tähendab, et riik võtab enesele kindlustusandja kohustused. Vaid lihtsameelne võib loota, et riik suudab täita oma kohustusi ja seda tunneb iga abivajaja omal nahal. Valitsus aga saab olla rahul - kärbuv riigieelarve sai lisaraha ja ega tavakodanik saagi aru, et süüdi pole mitte arstid ega isegi mitte haigekassa. Viimane tegutseb seaduste järgi, mis sest, et kapitalistlikus riigis sügavalt sotsialistliku mehhanismi elushoidmine on üpris keerukas ülesanne.

Veidi rahast
Raha on teatavasti alati vähe. Kui poliitikud räägivad protsentidest, siis tavakodanikule on üpris ükskõik - kas 6% või 7% SKPst. Kui aga silme ette manada kas või see tõsiasi, et Soomes on ühe inimese ravimiseks üle kahe, ja Rootsis üle 4 korra enam raha kui Eestis, siis võib ilme morniks muutuda. Eestis on see veidi üle 1000 € ja Rootsis pea 5000 € aastas. Vahe viiekordne. Lisades kurva tõsiasja, et kõik arstimisel vajalik tuleb mujalt sisse osta, siis ei tohiks küll jätkuda nurinad, et arstiabi on liialt kallis.

Mida siis ikka teha?
Ega palju valikuid olegi. Kas vähendada väljaminekuid ravimisele ? Seda saaks teha vaid siis, kui oluliselt lühendada haigekassa poolt kaetavate raviteenuste nimekirja. Kummast otsast lühendada, peab olema aga maksumaksja otsustada. Haigekassa võib jätta loendist välja keerulised ja väga kallid uuringud või arstlikud protseduurid. Võib ka kärpida teisest otsast - jätta kodaniku kanda lihtsamad ja tavainimesele taskukohasemad arstiabivõtted. Mis on taskukohane, ja mis mitte, osutab ilmekalt meie inimeste sõna otseses mõttes hambutu suu. Ja on ka kolmas võimalus - jätta see nimekiri endiseks, kuid seada tõkend nende teenuste kasutamiseks. See on praegune, kõige ebaõiglasem olukord, sest haige vajab ravi ikka siis kui ta seda vajab ning tema valu ja haigena oodatud aega ei saa kunagi keegi hüvitada. Nii lõpebki lahkelt lubatud solidaarsus - töötegija palgalt arvestatakse ravikindlustusmaksu aga reaalset abi saab vaid see, kel lisaraha või, kes jõuabki ära oodata kohtumise just selle arstiga, keda vajab. 
Kahetsusväärselt ei ole aga seadusandjate päid külastanud mõte, et ravikindlustus peaks ennekõike olema siiski kindlustus, kohustuslik kindlustus. Millise printsiibi järgi sõlmitakse need kindlustuslepingud on siis juba tehniline probleem. Pealegi võiks Eesti Haigekassa olla päris korralik avalik-õiguslik kindlustusasutus kui ta ainult oskaks ja tahaks sisuliselt hinnata, kas üks või teine uuring või ravimeetod oli ikka konkreetsel juhul vajalik ning asjakohane. Kui ta mõistaks, et kindlustusasutus peab ennekõike suhtlema kindlustatuga, mitte arstide ja raviasutustega.

Võrgustamine
Muidugi võib mõelda ka arstliku teenuse pakkumise suurendamist. On aga kindel, et pakkumise suurendamine ei too juurde raha ega langeta ka arstiabi hinda.  Pealegi ei ole mingit lootust, et arstide, kvalifitseeritud arstide, arvu  võiks suurenedada. Pigem on see veel lähikümnendeil vähenemistendentsiga. Ei aita siin ka rahvale ettesöödetud idee haiglate võrgustamisest. Muutes maakonnalinnas olevaid haiglaid kahe suurhaigla ripatsiks püütakse maksumaksjaid võrgutada tohutu rahalise kokkuhoiuga, mida lubatakse saavutada.  Arvestamata jäetakse aga kahjud. Vaikitakse kurvast tõsiasjast, et  üldarstiabi andmiseks võimelised raviasutused muutuvad  sisult hoolekodudeks ja maakonnakeskustest kaovad ka arstid. Arstid lahkuvad mitte ainult palga, vaid ennekõike perspektiivi puudumise tõttu.  Kava asendada lahkuvaid arste külalisarstidega kahest suurhaiglast on mõeldud vaid lühiajaks ja avalikkuse rahustamiseks.   Mingite sunnimeetoditega, olgu selleks või lisapalga lubamine, ei saaks ega tohiks panna arsti seiklema erinevate linnade ning haiglate vahel. Seda võib teha lühikest aega, kuid siis saab iga normaalmõistusega arst aru, et  Soome on hõlpsam tööle sõita, kui Rakverre või Haapsallu. On ju arstilgi ainult üks elu.
Veel teinegi aspekt on sel võrgustamisel. Tsentraliseerides kogu aktiivse haiglaravi lõikame endalt võimaluse talitleda kriisiolukordades, kuhu riik võib sattuda. Ja pole kriisi vajagi - piisab pooletunnilisest tõrkest arvutisüsteemis ja tööpäev ongi rikutud. Vastuseta on küsimus, miks  peab kasutama hiigelressurssi, mis on mahutatud kahte suurhaiglasse, meditsiini mõistes suhteliselt lihtsa ja igapäevase arstitöö tegemiseks. See omakorda tähendab, et haiged hakkavad arsti juurde pääsemist veel kauem ootama.  Muidugi on võrgustamisel oma "positiivne" külg ka - kogu Eesti  arstiabi sisuline korraldamine lükatakse kahe suurhaigla juhi kanda ning selleks kutsutud ja seatud erinevate tasanditel tegutsevad poliitikud võivad rahumeeli jätta tegemata selle töö, milleks neid on valitud.

Kes, mille eest ja kuidas vastutab ?
Küsimus on, aga vastust ei ole.  Milline on riigi, milline on maakonna, milline on valla vastutus selle eest, et haige saaks arstiabi siis, kui ta seda tõesti vajab ?  

 

Äripäev
11. May 2016, 11:26
Vaata EST või RUS arhiivi