Kas pidev väike palavik on ohtlik?

Väga sageli pöördub arsti vastuvõtule inimesi, kes kahtlustavad endal mõnd tõsist haigust seoses nn “pideva palavikuga“. Tavaliselt on tegemist nooremate inimestega.

Patsiendid küsivad arstilt tihti: "Viimastel kuudel olen mõõtnud endal tihti õhtuti väikest palavikku, nii 37,2-37,5. Kas mul võib midagi tõsist viga olla?"

Täpsustavate küsimuste käigus selgub, et nn palavik tähendab päeva teises pooles mõõdetud kehatemperatuuri 37,2 kraadi C–37,4 kraadi C. Hommikul on kehatemperatuur inimese sõnul normis.  Sageli sellisel patsiendil muud kaevata ei olegi – võib-olla vähest nõrkust, kiiremat väsimist või muid mittespetsiifilisi aistinguid.

Inimese mõtetes tekib seos, et ebamäärane enesetunne ja palavik on kindlasti omavahel seotud, lisandub ärevus, jätkatakse kehatemperatuuri  jälgimist ja kuna seaduspärasus – õhtuks jälle „palavik“! – püsib, jõutakse varem või hiljem arsti vastuvõtule.

Tegelikult selliste temperatuurinäitajate puhul meditsiinilises mõttes palavikust rääkida ei saa. Inimese organismi sisemuses on temperatuur kuni 37-38 kraadi C; see on evolutsiooni käigus osutunud optimaalseks temperatuurivahemikuks, et tagada  elundite normaalne töö. Termoregulatsiooni keskus asub ajus ja töötab termostaadi põhimõttel, kaitstes keha ühelt poolt mahajahtumise, teiselt poolt nn ülekuumenemise eest. Külmavärinad, mis tekivad liiga kerge riietusega õues olles, on tegelikult termoregulatsiooni keskuse poolt „käivitatud“ lihasvärinad, et toota soojust ja hoida keha sisemuse temperatuuri püsivana. Pärast füüsilist pingutust või saunalava tekkiv nahapunetus ja higistamine  on aga  liigse soojuse äraandmine laienenud nahaveresoonte  kaudu  ja higiga naha jahutamise teel – taas organismi füsioloogiline eneseregulatsioon.

Nii nagu täiesti terve  inimese südamesagedus ja vererõhk  kõiguvad ööpäeva lõikes teatud vahemikes, ei püsi ka kehatemperatuur jäigalt ühel väärtusel. Esineb selge ööpäevane rütmika: minimaalne on kehatemperatuur hommikul u kell 6.00 ja maksimaalne pärastlõunal 16.00-18.00. Ühe  organismi kehatemperatuur  kõigub ööpäeva jooksul 0,5–0,7 kraadi C. Lisaks on oluline temperatuuri mõõtmise koht – loogiline on, et mida lähemal „keha sisemusele“ , seda kõrgema väärtuse saame. Üldiselt on ühel ja sama hetkel mõõdetuna  temperatuur kõige kõrgem pärasooles (ja õiget mõõtmistehnikat kasutades ka kõrva sees), veidi madalam suust mõõtmisel ja suhteliselt kõige madalam kaenla all.

Lisaks ööpäevasele rütmikale on palju olukordi, mis ei ole mingil juhul haiguslikud, kuid mille käigus on kehatemperatuur natuke kõrgem: täiesti normaalne on fertiilses eas naiste kehatemperatuuri tõus menstruatsioonitsükli teises pooles (ovulatsiooni järgselt) kuni +0,6 kraadi C – samal fenomenil põhineb günekoloogide poolt soovitatud basaaltemperatuuri mõõtmine ovulatsiooni täpsustamiseks. Naine, kes on võib olla varem sellise meetodiga  rasestumiseks sobivaid päevi „püüdnud“ ja temperatuuritõusu lausa oodanud, muutub edaspidi ärevaks ja hakkab kahtlustama haigusi, unustades oma organismi normaalse toimimise. Kehatemperatuur  võib  veidi tõusta ka hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid kasutades, raseduse ajal, pärast korralikku söömingut või füüsilist pingutust (eriti lastel), samuti psühhoemotsionaalse ärritusega seoses.

Haiguslikule kehatemperatuuri tõusule ehk palavikule võib mõelda siis, kui pikema perioodi vältel on kehatemperatuur päeva teises pooles >37,7 kraadi C (suukaudsel mõõtmisel). Tavaliselt on sellisel juhul inimesel ka muid konkreetsemaid kaebuseid, mis aitavad teda uurival arstil koostada analüüside ja uuringute plaani ning palaviku (nüüd siis tõesti „päris palaviku“) põhjustele jälile saada. Kaasaegsed laboratoorsed analüüsid ja uuringud on piisavalt informatiivsed, et aidata arstil diagnoosini jõuda. Põhihaiguse raviga normaliseerub tavaliselt  ka kehatemperatuur.

Äripäev
04. May 2016, 14:40
Vaata EST või RUS arhiivi