Resistentsus suureneb ABde kasutamisega

Professor Tanel Tenson
Professor Tanel TensonFoto: pealinn.ee
Esimene samm vähendamaks antibiootikumide (AB) resistentsust on nende kasutamise vähendamine, rääkis Tartu Ülikooli professor Tanel Tenson.

Eestis tuleb kindlaks teha, millised AB resistentsuse leviku peamised teed, on alustatud riiklikku programmi, et seda uurida. "Tahame teada, millised bakteritüved levivad meie farmides, kuidas omavahel levivad, samuti on vaatluse all meil lemmikloomad ja nende pereliikmed," rääkis Tenson. "Meditsiinis saab ABsid alati vähem kasutada - seda vähem resistentsust me selekteerime. Teised eesmärgid on nende õige kasutamine ja diagnostika paranemine. Vähem tuleb ABsid kasutada põllumajanduses. Tähtis on uute ravimite väljatöötamine."

Samas on uute ABde avastamine tema sõnul tänapäeval haruldane. ABde esimene laine 1940ndatel oli lihtsam kui praegu, mil nende väljatöötamine on seotud hulga probleemidega. Ravimifirmad pole neist tihtipeale väga huvitatud, kuna need on klassikaliselt olnud madala hinnaga. Uusi ABsid ei saa ka massiliselt müüa, neid soovitatakse hoida reservis.

Resistentsus ravimile tekib 5-10 aasta jooksul pärast AB kasutusele võtmist. Seda nähti esimest korda juba 50ndatel, kuid järsk tõus tekkis 80ndate lõpus ja 90ndatel.

Resistentsuse mehhanism molekulaarsel tasemel tähendab Tensoni sõnul, et AB blokeerib teatud märklauda bakteris, kuid see seondumiskoht on moondunud. Teine suurem grupp on see, et bakter omandab n-ö pumba, mis pumpab pidaevalt ABd bakterist väja. "Kolmas võimalus on kuidagi muud moodi ABle ära teha, kas see katki lõigata või mingi keemiline grupp juurde lisada," kirjeldas Tenson.

Kuidas see kõik tekib? Mutatsioon DNAs on märksõna: kodeerivas DNA järjestuses toimub mingi muutus. Kuid küsimus on, miks see nii kergesti ja kiiresti juhtub. Vaadates inimest, siis ta sisaldab bakterirakke rohkem kui inimkeha rakke, ehkki bakterirakud on massiliselt kergemad, rääkis Tenson. Bakterirakk võib poolduda heades tingimustes kord poole tunni jooksul. Kui on miljardeid baktereid, siis iga paljunemise juures võib DNA kodeerimisel tekkida viga ja see viib ka AB resistentsuse tekkimiseni. "Tegelikult näeme laborikatsetes tihti, et AB kasutamisel ei anna üks muutus bakterirakus väga kõrget resistentsust. Kui bakter saab juurde teise, neljanda mutatsiooni, siis resistentsus üha tõuseb," selgitas teadlane. Kui kasutada piisavalt kõrget ravimikonsentratsiooni, siis üks muutus ei mõju. Kui AB tase läheb aga madalale, on resistentsus juba suurem. Oluline on ABd õigesti kasutada.

Antibiootikumid looduslikku päritolu
AB on tegelikult olemas olnud meid ümbritsevas looduses sadu miljoneid aastaid: bakterid, seened hallituses ja mullas. Seega on resistentsus ajalooliliselt juba tekkinud ka bioloogiliselt oluliselt varem kui on inimesed. Kui looduses see on olemas, võib see levida ka patogeensetesse organismidesse. Baktereid ohustavad ka viirused, kes võtavad ühest bakterist kaasa jupi DNAd ja kannavad teise üle. Ka võib surnud bakteri DNA üles korjata mõni patogeenne bakter ja saada endale AB resistentsuse. Nii tekibki multireistentsus, üks bakter võib korjata endale mitu resistentsust ja kanduda ka korraga ühest bakterist teise üle, kasvõi viiruse "abil". Samas ei saa Tensoni sõnul rääkida vaid ABdest, sest bakterile on ükskõik, kuidas teda tappa - tema tahab ikka ellu jääda. Näeme, et tihti ka muu resistentsus grupeerub AB-resistentsusega. Näiteks on teada antibakteriaalne hügieenivahend Safeguardi-seebi resistentsus, mis grupeerub AB omaga.

Oluline küsimus on, kus see ülekanne toimub? Kindlasti toimub see haigetel inimestel. Kuid kuna ABd on looduses väga vanad, siis kasutatakse neid palju ka veterinaarias. Koerakarvad võivad edukalt peita baktereid, mis lapsele kallistades üle kanduvad. Loomulikult on need pesapaigad ka farmid, kus on palju loomi-linde koos. Kui seal tekib infektsioon, levib see ülikiirelt. EL keelas ära juba 10 aastat tagasi ABde profülaktilise kasutuse, kuid kui inimesel on lugu ühtemoodi, siis linnu puhul ravitakse ikkagi kogu farmi, mitte ühte lindu, rääkis Tenson. "N-ö loomade grupiteraapias ei jää ka Eesti kahjuks Euroopa teistele riikidele alla. Küsimus on, palju see AB-resistentne bakter toiduga välja tuleb. Liha puhul ei pruugi see olla probleemiks, kuid näiteks sõnniku kaudu on levik kindel. Sõnnik jõuab väetisena salatitesse, aga ka veekogude kaudu viimaks supelranda välja," rääkis ta.

Lugu ilmus Terviseuudistes 2012. aasta oktoobris.

Äripäev
22. April 2016, 11:07
Vaata EST või RUS arhiivi